Sulnilt sisistav, teadmatust trooniv

Greta Varts

 

Sulnilt sisistav, teadmatust trooniv

Oled teadmatust trooniv ikoon,

ilma kindluseta ilus,

lärmakalt tumm.

Sinu lummus

on mu sisene madu,

sulnilt sisistav veresoon.

Pulbitsed kavalalt mu alakõhus,

jälgilt tahetuna,

hingest kinni.

Igatsus, asetuna rivvi,

ihast kleebituna

teineteise külge, magusas õhus.

Lööksin hambad Su habemesse,

näriksin huuli,

sööksin pilke.

Poeksin sisse

Su eetikakooli,

lõhuks teed Sinu salajasse.

Kirest pimestatuna nooliks Sult riided,

õitseksin mürgina Su juustes,

seotult hoiaksin Sind.

Seotult. Vangina. Omandina.

Ainult nii ju Sind

saaks armastada mu juures,

Sa mu aja lämmatav ?aamen?!

Oled teadmatust trooniv visioon,

purustamist ootav

vali idee.

Oh igavene kli?ee,

halastust lootev

sulnilt sisistav inimloom.

 

Kõverpeeglis

Näed end üleni punases,

kroogitud kleidis.

Kuldseis saapais

istud pehmel kännul.

Paekivist kõledal keldril

on varuks üllatusi.

Ootamatuid kannatusi

pakub antiikmööbel.

Tõmbad kellasabanöörist,

kostub kellahelin.

Ja kohe mürin

matab vaarikaõhu.

Treppidest alla lendab jõgi,

surmahirmus võpatad,

kleiti vees loputad

ja ujud lakke.

Pillad sülle jäist kohvi,

kuna kõik pöördus.

Paks laine möödus,

tormas teisale.

Surud huuled tema suule,

keda pole puutun?d,

eal seda lootnud

ja see on kõik.

Kõverpeeglis end keerad,

püüad veel kõndida,

veel korra sündida…

lihtsalt keerad külge.

 

Illusioonid

Oma illusioonide najale nõjatud

nii pehmelt

usaldavalt ja kinnisilmi.

Haarad paremalt käelt

droogidena valmistatud kindad

ning värisevalt

tõmbad kätte, hingad ajatut.

 Tuleb aeg, mil kindadki kuluvad ?

 siis ahmid oma sõltlase astmas,

 pole enam õigeid sakke su võtmes.

Logistad hetkelugude linkidega

täiesti raugelt

lootvalt ja puutumata.

Haarad vasakult käelt

läbipaistmatuna pimedad silmad

ning otsustavana hingad,

lükkad ninale koos värelevaga.

 Ei ole enam õigeid värve su spektris,

 pole ka särinat pehmuste elektris

 Ja tuleb aeg, mil tugitooliski terendavad

 kaotatud illusioonid.

 

Arvestamata

Ma tean, et Sul ei ole

ruumi mu tarbeks.

Sinu reaalsust täis elu

 

 näitab vaid punaseid jooni,

 diagonaalseina tõmmatud unistusile,

 arvestamata hajutatud fooni.

Ja Sinu stabiilsuse rutakad varjud

pole paljuski erinevad mu armust,

sest nende vastakalt tundetud värvid

 annavad jääd meie klaasi ?

 tunduvad küüditatuna pähe.

 Pole tähtis, mil nägid ekstaasi.

 

Aukude sisu

Piiluda üle aukude serva

pole sugugi mõistlik,

kui seinad nii illusoorsed.

Siledus paistab kõik toorelt,

ent see on jäine

vastu ootavat kõrva.

Numbritest kaugel miski ei mäleta,

 mis toonis on ilm

 või öö.

Ammugi siis materjal ei unusta,

 mida peegeldab silm

 ja sisu.

Mõte teab vaid pehmust,

poolel teel langemas,

end servadele jättes.

Pidevana järele lastes,

taas kukkudes

näeb ta äärte ohtrust.

 

Pisara kohustus

Kui lihtne oleks pisaral

vaid kukkuda.

Puhtalt vähesena

 kui liblikas

 nukkuda.

Aga ta vanamoelisus

ootab luba,

ilma maailmata,

 nagu heidik,

kel pole tuba.

Ta istub varjatud lau all

ja ootab…

Kuni armu all,

 kui süüdimõistetul,

algab vangiball.

 

Evolutsiooniteooria

 

Kas tiigril on tarvis

tõepoolest kanade noogutust?

Või pole mõõdetav loobuvus,

millega asendad andumuse religiooni,

mõistuslikult lootes oma õunte korvis?

On see ennustus,

mida viskad nurkadesse vihahoos,

haarates olemuse kirjut mängutoosi?

Kuigi ta ei mängi lugusid ju ammu,

on ta?s säilinud legendide puhas armastus.

Ja see tiiger su sees

kannab mõistvat haavatust ?

muusika ja sõnade koormatust.

Kuid sa noogutad endiselt d?unglile,

kus tuntuna liha ning muna sõda

endiselt haiget teeb.