Soome-ugri orkestris mängib iga rahvas ja iga keel esimest viiulit

Andres Heinapuu

Mõttearendusi esimeselt soome-ugri kuvandikonverentsilt        Seekordsed hõimupäevad on erilised eelkõige selle poolest, et esmakordselt oli hõimupäev oktoobri kolmandal laupäeval Eesti riiklik tähtpäev, mil on heaks tavaks heisata lipud. Eriti meeldiv oli vaadata Tallinna tramme, millel lehvisid lipud paarikaupa nagu riigivisiitide puhul. Seekord nägi Eesti lipu kõrval igasugused lippe: oli Soome ja Ungari lippe, lisaks ka niisuguseid, mida laiem üldsus tundagi ei pruugi. Esindatud  olid kõigi soome-ugri rahvaste ja autonoomsete moodustiste lipud, nagu oleksid kõik rahvad meile riigivisiidile tulnud.  

Niisugust semiootilist olukorda arvestades oli Soome-Ugri Rahvaste Noorteliit koos MTÜga U-Pööre korraldanud Tallinnas hõimunädalal soome-ugri kuvandikonverentsi, ingliskeelsena kõlab see „1st International Finno-Ugric Branding Conference”. Eks lippki ole osa kuvandist, osa brändist. 

Paljud, kes konverentsi plaanist kuulsid, olid hämmingus: miks peaksime soomeugrilasi turundama, kas noortel on kavas tõesti oma rahvad ja keeled maha müüa? Tegelikult on rahvusvahelisel tasemel varemgi juttu olnud  keele ja kultuuri propageerimisel turunduslike meetodite kasutamisest näiteks iiri keele puhul Iirimaal või kõmri keele puhul Suurbritannias. Soomeugrilaste ja soome-ugri keeli kõnelevate inimeste arv on vähenemas, eriti kui tegemist pole riigirahvaste ega riigikeeltega. Iseäranis hull on see tendents Venemaal, kus kahe eelmise rahvaloenduse vahel 1989. – 2002. aastani vähenes nt mordvalaste (ersade ja mokšade) arv 22%, vepslaste oma 33%. Kõige väiksem  oli marilaste vähenemine – 6%. Põhjarahvaste arv küll kasvas, kuid nende emakeelsus ikkagi kahanes. Seda kõike pärast soomeugrilaste rahvusliikumise aktiveerumist möödunud sajandi 80ndate lõpus, mil soomeugrilased üle hulga aja teadvustasid assimileerumise ohu ja võisid sellest avalikult rääkida. Möödunud sajandi 90ndatest on peetud lugematuid soome-ugri keeltele ja kultuuridele pühendatud konverentse ja koostatud lugematuid resolutsioone.  Sellest hoolimata on assimilatsiooniprotsess intensiivistunud. Ühelt poolt on üsna selge, et riiklik keelepoliitika Venemaal pole vähemuskeeli soosinud (tõsi, mõne erandiga, nt tatari keele õpetus ja olukord näikse paranenud). Kuid on vähemalt niisama suur probleem, et noored ei taha olla enam udmurdid või marid nagu nende vanemad, et vanemad ei räägi lastega emakeelt ega taha neid emakeelsesse  lasteaeda panna, kui niisugune võimalus on. Ning see ei ole ainult venemaine mure. Ka meil Eestis kipub eesti keele kasutussfäär ahenema ja ka eesti noored tahavad eurooplaseks.   

         
Nii otsustaski rahvusvaheline soome-ugri noorteorganisatsioon hakata metoodiliselt oma keelte ja kultuuride kuvandit parandama nii isekeskis kui maailma jaoks. Et aga soomeugri rahvaste intelligentsi arvates on oluline soome-ugri ühisidentiteet ja et nii mõnigi rahvas on juhuti suutnud oma soomeugrilust enese reklaamiks kasutada, siis keskenduti esimesel  konverentsil peamiselt soome-ugri ühisele kuvandile ja selle elementidele. Konkreetsete keelte ja kultuuride kuvandile olid pühendatud mitme soome-ugri vähemusrahva ettekanded, eriti kasulik oli tutvuda põhjarahvaste (neenetsid, handid, mansid) organisatsioonide kuvandiloomega ja kuulata Helsingi saami Biennaš Jon Jovnna Piera Helga ettekannet sellest, kuidas saamide kuvand Soomes ei ole nende endi loodud ning kuidas  soomlaste saami-kuvandit korrigeerida püütakse. Oma rahva keelt ja kultuuri ei saa propageerida võõraste tingimustel, sest siis kaotatakse ta lihtsalt ära, leiti konverentsil. Lähtuda tuleb enesest ja olla ümbritsevaga dialoogis, teha ennast teistele vastuvõetavaks ja huvitavaks just selle kaudu, milline ollakse, mitte küsida teiste käest, millisena meid näha tahetakse. Soome-ugri ühiskuvand aga on vajalik eelkõige ühisesinemisteks rahvusvahelisel  areenil. Noorteliidu endine esimees Aleksei Tsõkarev on osalenud ÜRO s põlisrahvaste alalise foorumi istungitel ning näinud, kuidas teised põlisrahvad ennast New Yorgis tutvustavad. Sellega seoses tekkis idee korraldada 2013. aastal ÜRO s soome-ugri päevad, mis koosneksid näitustest, esinemistest ja konverentsist. Kuid see on ainult osa kuvandiloomest. Et soomeugrilastega maailmas arvestataks, peavad nad olema nähtavad. Praegu tuntakse  maailma põlisrahvaste keskel küll saame, kuid ei teata, et nad on soomeugrilased. Konverentsi peakorraldaja Oliver Loode pakkus välja kolm põhimõtet, mida rõhutada soome-ugri liikumise reklaamis: see on demokraatlik, rahvusvaheline ja multikultuuriline. Ei ole midagi teada soome-ugri rahvusest diktaatoreist. Kõik rahvusvahelised soome-ugri organisatsioonid ja liikumised on arvestanud alati ka kõige väiksemate rahvastega võrdselt  suurematega.         

Soome-ugri orkestris ei saa olla dirigenti ning igaüks mängib seal esimest viiulit, avastas Oliver Loode dialoogis Mordva rahvuste aseministri Aleksandr Karginiga. Sellest hoolimata on minu meelest võimalik harmoonia  ses orkestris. Esimese viiuli mängimise soov on tekitanud kakofooniaprobleeme peaaegu kõigi soome-ugri rahvaste sees (meenutagem kas või vanasõna eestlase lemmiktoidust), kuid soomeugri rahvusvahelises liikumises on see alati võidetud üksmeelse otsustamise (konsensuse) abil, mis paistab olevat soome-ugri kultuurile omane ja mis otsustuse üldprintsiibina võeti omaks soome-ugri rahvaste esimesel maailmakongressil. Läbirääkimise oskus kadus meil tõenäoselt  siis, kui soome-ugri individualism ristus võõraste poolt peale sunnitud hierarhilise mõtlemisega. 

Et aga võõraste hierarhilised süsteemid on erinevad, taastus üksmeele põhimõte rahvusvahelises tegevuses üpris lihtsalt. Ka rahvusvahelisus on soome-ugri liikumisele loomuomane, sest pole me keegi peale ungarlaste vana riikluse ja omade riigipiiridega olnud. Soome-ugri koostöö saabki olla ainult piiriülene. Ja multikultuurilisus on meie liikumise põhiprintsiip, sealjuures edukas, erinevalt  kultuuride sulatuskateldest, kus see pingeid tekitab. Konverentsil arutati veel mitmeid algatusi, nagu näiteks soome-ugri kultuuripealinna ja visuaalse ühismärgi loomise võimalikkust. Moodustus ka rahvusvaheline vabatahtlike tõlkide meeskond, kes pakkus vene-inglise sünkroontõlget, millega on nõus ka edaspidi aitama. Näib, et Soome-Ugri Rahvaste Noorteliit 
on asunud uuele tõusuteele. Kahjuks on Eesti noored selle tegevusest eemale jäänud, sest vahepeal tegeldi vene keeles Venemaa asjadega. Nüüd on aga päevakorral uus rahvusvahelistumine. Nii et soovitan kõigil Eesti noorteorganisatsioonidel, kes on huvitatud kultuurivahetusest ja koostööst meie hõimlastega, sellega ühineda.