PEALELEND: Külli Laos, Kihnu kooliõpetaja

Aili Künstler

Eelmise aasta keeleteo tegite koos Reene Lease ja Evi Vesikuga – Kihnu lastel on nüüd oma aabets. Kas Kihnu murde alleshoidmiseks piisab kodukanditegemistest ja haridus- ja teadusministeeriumi programmidest või peaks näiteks keeleseaduses siiski kirjas olema piirkonnakeele mõiste ja sellega seonduvad õigused?  Kihnu murde aktiivseid, igapäevaseid rääkijaid (nii Kihnus, Manijas, mandril kui mujal maailmas) võib minu arvates praegu olla 500–800 ümber. Kihnu kultuuril on läinud ses mõttes hästi, et pärast Teist ilmasõda jäid Kihnu ja Manija asustatuks põliselanikega. Traditsioonid, kombed, keel ja elulaad on üldjoontes säilinud, muutudes ja mugandudes vastavalt oludele. Nii et tugev aluspõhi murde ellujäämiseks on  elujõulise kogukonna näol olemas. Meie, kihnlased, ütleme oma murde kohta kihnu kiel. Kihnu keel on siiani kestnud suulisel kujul, kihnu kirjakeel on alles loomisjärgus.

Kihnukeelse mõtlemise ja eneseväljenduse säilimise seisukohalt on keele kirjapanek väga oluline. Vajaduse oma kirjakeele järele sünnitas kihnlaste hirm emakeele kadumise pärast. Veel paarkümmend aastat tagasi kihnu keele  kadumisest ei räägitud ega mõeldud. Oluline pööre halvemuse poole tuli 90ndate aastate lõpus ning uue aastatuhande alguses, mil avastasime, et kihnu lapsed eelistavad omavahelises suhtluses ljõnnakielt või maesõmakielt. Ärevaks teeb asjaolu, et isegi neis peredes, kus mõlemad vanemad ja ka vanavanemad on kihnlased ning lastega räägitakse ainult kohalikus keeles, pole lapse esimeseks keeleks enam kihnu  keel. Kahjuks mõjuvad nii televisioon ja Internet, mille seltsis veedab tänapäeva väike kihnlane määratult rohkem aega kui omal ajal nende vanemad. Paradoksaalselt mõjub ka hea hariduse väärtustamine: vanemad räägivad lastega kirjakeeles, et ennetada raskusi eesti keele õppimisel. Oluline on saavutada selge teadmine, et kihnlane olemine ei mõjuta mingil määral elus edukas olemist. 

Kihnu keele õppe üheks eesmärgiks koolis on selgitada, kuidas kihnu keel erineb eesti keelest, anda signaal, et mõlemad on tähtsad. Usun, et kihnu keele reeglite tundmine kinnistab omakorda eesti keele oskust. Praegune ajamoment on mu meelest määrav – kas kuuleme kahekümne aasta pärast veel meloodilist, omasõnadest rikast, kihnupäraste vormidega keelt või  mitte. Ilmselt pole kihnu keelel teaduskeelena tulevikku, aga meil on juba tekkinud näiteks oma väike meediaruum, mille nimel keeleoskust arendada. Eesti keele teeb iga elus ja kõneldav murdekeel rikkamaks. Seetõttu on iga meede, mis piirkondlikke keeli mingilgi moel kaitseb ja innustab, ainult teretulnud. Ma arvan, et eesti ühiskeelele väikeste keelekildude eneseteadvuse tõus  ohuks ei ole. Mina muretseksin pigem mitmekesisuse kadumise pärast.

Küsinud Aili Künstler