Meid ühendavad keeled ja mured

Venemaa soome-ugri rahvaste tuleviku võtmeküsimus on, kuidas moderniseeruda ja jääda linnas elades oma rahvuskeele juurde.

JAAK PROZES

Tänavuste hõimupäevade konverents „Soome-ugri rahvaste emakeeled ja küberruum“¹ Eesti rahvusraamatukogus 16. oktoobril oli pühendatud Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste emakeelte õpetamisele ja õppimisele. Selgemaks läks pilt, milliseks on kujunenud soome-ugri keelte õpetamise olukord pärast seda, kui 2018. aastal võeti riigiduumas vastu seadus, mille kohaselt on Venemaal elavate soome-ugri rahvaste, aga ka teiste rahvuste keelte õppimine vabatahtlik. Teisest küljest sai ülevaate, milliseid tehnilisi vahendeid ja tehnoloogiaid kasutatakse soome-ugri keelte õppimiseks ja kuidas on kaasatud metoodika väljaarendamisse teadusasutused. Konverentsist võtsid seekord osa eesti, komi, mari ja udmurdi emakeeleõpetajad, teadlased ja õppejõud.

Positiivset on vähe. Võis muidugi arvata, et ega suurt midagi positiivset kuule, ja tõesti: enamasti räägiti, et rahvuskeelte õppimise, aga ka õpetamisega on Venemaal aina halvem lugu. Järjest vähem on õpilasi, kes õpivad rahvuskeelt emakeelena ehk oma keelt ja kirjandust süvendatult kuni viis tundi nädalas: omandatakse grammatika, kirjutamis- ja lugemisoskus. Kahtlemata on üks põhjusi asjaolu, et lapsevanemad peavad nüüd esitama kirjaliku avalduse, et lapsele emakeelt õpetataks. Paraku on vanemad tihtipeale eri rahvusest, aga ka koolis soovitavad nõustajad õppida lastel vene keelt. Sõna võtnud mari aktivist, poetess Raisia Sungurova näiteks oli avaldanud soovi, et tema laps õpiks oma keelt. Selle peale küsiti, miks ta soovib oma lapsele halba, ja selgitati: laps ei saa nii täielikult osa kogu vene keele rikkusest ja tal võib edaspidi probleeme tulla. Venemaal valitsebki seisukoht, et rahvuskeeled segavad vene keele omandamist ja soodustavad segregatsiooni. Huvitav, et see ei käi näiteks inglise keele kohta.

See, kas laps hakkab õppima rahvuskeelt emakeelena, sõltub seega suuresti õppenõustajast või kooli direktorist. Näiteks Udmurdimaa Ludorvai küla keskkooli direktor Nadežda Merzljakova räägib kõigi lastevanematega eraldi ja veenab neid lubama udmurdi keele õpetamist oma lastele emakeelena. Siiski on tema sõnul järjest rohkem neid, kes õpivad rahvuskeelt riigikeelena. Keel saadakse sel juhul selgeks algtasemel ja seda õpetatakse teemade kaupa, näiteks „minu koolitee“ või „neli aastaaega“, ning õppemaht on üks tund nädalas. Kuigi udmurdi või mari lapsevanemad räägivad külades lastega ka oma keeles, siis sellest tihtipeale ei piisa, et lapsed saaksid omas keeles vabalt suhelda. Teised õppeained ehk kogu õppetöö käib ju nagunii vene keeles.

2020. aasta hõimupäevade konverentsil „Soome-ugri rahvaste emakeeled ja küberruum“ suheldi pandeemiaajale kohaselt paljude ettekandjatega distantsilt.

Ekraanitõmmis

Veelgi halvem on rahvuskeele õpetamise olukord linnas. Iževski ehk Ižkari LVI gümnaasiumi soome ja udmurdi keele õpetaja Tatjana Jumina rääkis, et linna 83 koolist on udmurdi keel õpperingi või fakultatiivaine tasandil 11 koolis, 5 koolis õpitakse udmurdi keelt riigikeelena ja ainult ühes koolis saab õppida udmurdi keelt emakeelena. Umbes sama on olukord Komimaa pealinnas Sõktõvkaris, kus Komi rahvuslikus gümnaasiumis õpib komi keelt emakeelena 47 last, aga komi keelt riigikeelena 626 last. Kehv komi keele oskus annab tunda komi keele ja kirjanduse erialale astuvate üliõpilaste seas, ütles Rimma Popova, Sõktõvkari riikliku ülikooli komi keeleteaduse, fennougristika ja regiooniküsimuste kateedri juhataja. Üliõpilaste komi keele oskus on viimastel aastatel nii vilets, et nad peavad esimesel aastal õppima uuesti põhikoolis läbitud komi keele grammatikat. Ülikool on Komimaal ainuke õppeasutus, mis valmistab ette komi keele õpetajaid. Keskmiselt lõpetab aastas eriala kümme õpetajat, mida on liiga vähe. Paraku on kogu aeg vähenenud komi keele õpetajate koolitamise riiklik tellimus. Seega tõrjutakse riigi rahastust piirates rahvuskeelte õppimist ja õpetamist välja haridussfääri kõikidel tasanditel.

Noored ja emakeel. Huvitavaima ettekande „Mari keele tulevik praeguste noorte arusaamades“ 2018. ja 2019. aasta sotsioloogilise uuringu materjali põhjal pidasid aga Marimaa teadlased, keda esindas Mari riikliku ülikooli soome-ugri keelte kateedri professor Raisia Kudrjavtseva. Ettekandest selgusid väga hästi viimaste aastate mari keelega seonduvad muutused noorte seas. Mari keele olukord on teiste Venemaa soome-ugri keelte omaga võrreldes ülekaalukalt kõige parem. Näiteks viimaste rahvaloenduste vahepeal (2002–2010) vähenes mari keele kõnelejate arv kõigest 19%. Seetõttu annab uuring aimu, mis toimub noorte seas ka teiste soome-ugri keeltega.

Kahes linnas ja kuues rajoonis küsitleti 725 mari noort vanuses 15–29 aastat. Esimene küsimus puudutas emakeelt sõltuvalt küsitletu elukohast. Linnas elavatest mari noortest pidas mari keelt emakeeleks 25%, vene keelt 27,8% ja mõlemat 45,8%, külas elavatest mari keelt 51%, vene keelt 5,6 % ja mõlemat 42,7% küsitletutest. Võrdluseks olgu öeldud, et sama küsimus 30aastaste ja vanemate seas andis mari keele puhul tulemuseks 53,2% linnas ja 80,3% külas. Seega on siin vanusegruppidel peaaegu kahekordne vahe ja muidugi äratab tähelepanu, et enamik noortest linnamaridest peab emakeeleks vene keelt. Mari keelt emakeelena õppivate õpilaste arvus kuigivõrd muudatusi pole: 2013/2014. õa oli see 14% õpilaste üldarvust ja 2018/2019. õa 10,3%. Suured muudatused on toimunud mari keelt riigikeelena õppijate arvus: kui 2103/2014. õa oli see 53%, siis 2018/2019. 20,7%. Teatava uudisena on tekkinud uue õppeainena mari keel integreeritult Mari Eli rahvaste ajaloo ja kultuuriga, mida õppis 27,4% õpilastest. Viimane variant tähendab peaaegu olematut mari keele õppimist.

Mari keele õpetamise kohta arvas vaid 41,7% linnas elavatest maridest, et seda peaks õpetama kõigis koolides, ja 20,8% leidis, et seda pole vaja teha. Vaid 59,7% linnamaridest leidis, et oma rahvuse keelt peaks oskama, ja 23,6% polnud sellele mõelnudki. Küsimusele keeleoskuse taseme kohta (räägin, kirjutan ja loen) vastas jaatavalt 41,7% linnas ja 88,8% külas elavatest maridest. Linnamaridest vastas 18,1%, et nad saavad mari keelest aru, aga ei räägi, ja 6,9% oli neid, kes mari keelt üldse ei oska. Seega joonistub küsitluse põhjal välja mari noorte keelepõhise identiteedi kadu linnades. Soome-ugri rahvaste tulevikku silmas pidades on võtmeküsimus, kuidas moderniseeruda ja jääda linnas elades oma rahvuskeele juurde. Marid on seniajani külades hästi vastu pidanud: nende osakaal on mitmeski Mari Vabariigi rajoonis üle 90%. Paraku, nagu ütles mari aktivist ja luuletaja Raisia Sungurova, kajab ka külatänavatelt iga aastaga üha enam vastu vene keel.

Kuidas on aga lood meie oma külatänavaga? Minu n-ö külatänav on Keila-Tallinn rong, kus igal hommikul sädistab oma poolsada õpilast ja kus aeg-ajalt avastan end mõtlemast, et oot-oot, mis keelt nad nüüd räägivad. Oleks nagu eesti keel ja pole ka. Keeleteadlased küll enamasti ütlevad, et meie emakeelega on kõik korras. Aga kas ikka on? Ja tõepoolest, emakeeleõpetajate seltsi esimees Kaja Sarapuu möönis konverentsil, et eesti keele ja kirjanduse õpetamine on paarikümne aasta jooksul vähenenud neljandiku võrra ning piirdub nüüd enamasti paari tunniga nädalas. Seda on kahtlemata vähe. Ka meie koolidesse läheb ülikoolist emakeelt õpetama mõni üksik lõpetanu. Nii kummaline kui see ka pole, ei ühenda soome-ugri rahvaid mitte ainul 300 sõnatüve, vaid ka mured, mis on samasugused nii meil kui ka neil.

* Konverentsi saab järelvaadata https://fennougria.ee/hoimupaevade-konverents-arutleb-soome-ugri-keelte-ja-kuberruumi-teemadel/