Luksemburg – kas mitmekeelsuse realiseerunud utoopia?

Milline võiks olla paindlikum suhtumine keeltesse, nii et sellest oleks Eestis kõigil kasu?

E2 KESKUS

Eestis on viimasel ajal eri tasanditel tervendavalt palju räägitud eesti keele tulevikust, olgu siis eestikeelse hariduse või keeleseaduse muutmisega seoses. Vestlusi vürtsitab ka hirm ja frustratsioon: pipraterad teevad mõttevahetuse vahel päris tuliseks, nagu oleks arutluse all eesti keele elu ja surma küsimus. Pisikesed riigid ja vähese kõnelejaskonnaga keeled – mis meist saab?

2022. aasta kevadel loodi Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis HTMi toetusel eesti keele kui teise keele õppe keskus (E2 keskus), mille üks eesmärke on arendada eesti keele kui teise keele õpetamist, toetudes muude riikide kogemusele. Baltimaade olukord on küll meie omaga sarnane, aga heitkem vahelduseks pilk Lääne-Euroopa väikeriigile Luksemburgile, mille haridussüsteemi ja keeleõppetavadega E2 keskus tutvumas käis.

Luksemburgi riigikeeled. Mil viisil toimib riik, kus on kolm riigikeelt: peale letseburgi veel ka suurearvuliste naabrite prantsuse ja saksa keel? Kas kaks hiiglast söövad pisikese poolvenna välja? Tõesti, neljakümne aasta eest liikuski keelekasutus selles suunas, aga siis hakkas riik letseburgi keele elujõule rõhku panema. Varem valitses ametlikus suhtluses ennekõike prantsuse keel, ent nüüd on letseburgi keele kasutusala laienenud, kuna tööalane suhtlus pole enam nii ametlik ning rahvastiku koosseis on mitmekesistunud. Eelmise sajandi alguses olid sisserändajad peamiselt portugallased, kuid praegu tuleb juurde prantsuse, itaalia, araabia, saksa, inglise, serbia, hispaania, bosnia ja paljude teiste keelte kõnelejaid.

Riigikeeltel on välja kujunenud oma kasutusala: letseburgi keel, sealne lingua franca, on peamiselt igapäevane suhtluskeel ja levinud pigem suulises vormis; prantsuse keel toimib õigusvaldkonnas ja mujal avalikus sfääris, sealhulgas viisakusvormelid; saksa keel on seotud teatud erialadega ning seda kohtab palju meedias. Riigikeeli ei tõlgita ja kasutatakse ka läbisegi, kuna kõik valdavad neid piisavalt. Näiteks võivad telesaates intervjueerija ja intervjueeritav kõnelda eri keeles.

Riigikeel ja teised keeled. Eesti kontekst on teadagi teine: eesti keele kõnelejaid on mitmete teiste siin levinud keelte emamaa(de) kõnelejaskonnaga võrreldes väga vähe, ent riigikeelt kasutatakse kõigis valdkondades, arendatakse mitmekülgselt ja olemas on tänapäevane keeletehnoloogia. Seda kõike on rohkem, kui nii mõnelgi kõnelejate arvult palju suuremal keelel. Märgiline on, et tehisintellekti OpenAI kõnerobot ChatGPT õppis eesti keele selgeks kogemata: internet pakkus niivõrd palju eestikeelset sisendit, et robot sai arenguks piisava tõuke. Uurimused on näidanud, et ka noored ei arva, et peaks üleilmsele lingua franca’le ehk inglise keelele üle minema: oma keelt hinnatakse ja tahetakse kasutada.

Kuidas tõsta aga kõigi Eesti elanike motivatsiooni eesti keel omandada? Luksemburgis on näha, et keel omandatakse, kui seda on vaja. Letseburgi keelest on saanud seal üha laieneva kasutusalaga suhtluskeel, kuna luksemburglastel on vajadus rahvuskeele, äärmiselt mitmekeelsel ühiskonnal aga ühise suhtluskeele järele. Eesti keele puhul on võimalused kindlasti suuremad.

Aidakem keeleõppijaid! Edu eesti keele levitamisel pärsivad ilmselt kõige enam eestlased ise. On pähe võetud, et isegi kui pöördutakse eesti keeles, on viisakas mõne nn suurema keele peale üle minna, kui on väikegi kahtlus, et eesti keel pole vestluskaaslase emakeel. Kas see ikka on viisakus? Inimene on ehk eesti keele õppimisega palju vaeva näinud, aga talle öeldakse justkui: mitte piisavalt! Lõpuks ta ei üritagi enam. Näiteid on kuhjaga. Ja eestlased on solvunud: miks ta ei õpi! Eesti keelt õppima ärgitada ei saa ainult riiklikult, sellele saab kaasa aidata igaüks keeleõppijaid toetades, neisse positiivselt suhtudes.

Kuidas siis? Nimelt mööndes: aktsent või keelevead osutavad, et õppija on alles teel, ning kui rääkida ei saa, siis keeleoskus ei parane. Vead on keeleõppe loomulik osa, neid ei pea üksipulgi parandama. Pigem võiks neutraalsel toonil ise õiget vormi kasutada või mõtet korrektses keeles peegeldada, nii registreerib õppija keelendi õige kasutuse. Julgustagem õppijat ja teadvustagem keeleõppe komplekssust: täiskasvanule on see suur kognitiivne koormus, sest keele kõla on võõras, struktuur esialgu ebaloogiline ja keeruline – teises keeleruumis viibida on palju väsitavam kui emakeelses. Olgem valmis oma keelt ja kultuuri jagama: jagades see ei vähene, vaid mitmekordistub. Kui õppida mõnda teist keelt, ei vähene sellega õppija emakeeleruum, küll aga on tähtis kõigile keeltele aega, ruumi ja kasutus leida.

Keeleõppemudel. Eesti praegune keele­õppemudel näeb ette, et koolis õpitakse lisaks oma emakeelele (tegelikult riigikeelele) kaht võõrkeelt. Peaks ehk mõtlema uuele paindlikumale mudelile, mis arvestaks keeleliste vajaduste osas rohkem ka nendega, kelle emakeel pole eesti keel. Eesti koolis ei tohiks juhtuda, et näiteks inglise emakeelega laps õpib inglise keelt koos eestlastega võõrkeelena. Üks võimalikke eeskujusid on Luksemburg, kus on kolmest riigikeelest tulenevalt püüeldud täieliku kolmkeelsuse poole, ent siiski leitud, et kõiki keeli võrdsel tasemel vallata pole võimalik ning oluline on ühiskonna toimimiseks piisav riigikeelte oskus. Kuigi keeleteemade arutelu on ses riigis olnud avalik ja kaasav, on seaduste väljatöötamiseks läinud 25 aastat ja töö jätkub, näiteks arvestatakse aina enam uussisserändajatega. Võti on vajadus keelt osata: riigiametites, ka õpetajana ei saa töötada ilma kõiki riigikeeli oskamata, neid kõiki on kogu aeg vaja, riigi elu toimubki korraga kõigis keeltes. On jõutud arusaamani, et riigikeeli tuleb osata, aga hoida ja arendada ka oma päritolukeelt.

Otsene paralleel Eestiga muidugi puudub: siin on üks riigikeel ja ka ajalootaust on teine. Riigikeele oskuse küsimus on aga üliaktuaalne meilgi – kõik ei taju piisavalt vajadust eesti keelt osata. Eestis käib keeleteemaline avalik arutelu peamiselt eestikeelses inforuumis, seega jääb osa neist, keda asi puudutab, tegelikult sellest kõrvale. Ilmselt ei võeta seetõttu vastu ka riiklikku tuge. Vaja on ühiskonna toetust ja kaasalöömist. Näiteks keelesõbra programmi raames võiksid ehk aineõpetajad saada eesti keele alal tuge sama aine eestikeelsetelt õpetajatelt.

Mitmekeelne haridus ja Eesti. Luksemburgis on hariduses kasutusel kõik kolm riigikeelt. Koolikohustus algab nelja-aastaselt ja esialgu käib õppetöö suuliselt letseburgi keeles. See on küll vaid üksikute õpilaste kodukeel, ent nii kujuneb sellest suhtluskeel ka väljaspool kooli. Just laste erinev keeletaust tugevdab letseburgi keele positsiooni. Käisime näiteks Clauseni algkooli meie eelkoolile vastava vanuserühma tunnis ja nägime, et keeleline mitmekesisus on ära hoidnud keelepõhiste rühmade tekke ning letseburgi keel võimaldab kõigil ühtsel alusel suhelda. Eesti oludes võiks ehk öelda, et mida mitmekesisem on õpilaste keeletaust, seda parem eesti keelele.

Seejärel vahetatakse õppekeelt: lugema ja kirjutama õpitakse saksa keeles. 14aastastele hakatakse põhiosa aineid saksa keele asemel õpetama prantsuse keeles. Umbes selles vanuses, kui Eesti lapsed lõpetavad põhikooli, on Luksemburgi lapsed omandanud kõik riigikeeled piisaval tasemel, lisaks on õpitud ka inglise keelt. Niisiis ollakse selleks ajaks vähemalt neljakeelsed, koolis omandatule lisandub paljudes peredes ka laste päritolukeel.

Luksemburgi haridussüsteem, eriti keelte roll selles, on tõepoolest ainukordne. Muidugi pole kõik pilvitu. Saksa-prantsuse keelevahetuse läbi teinud luksemburglased kirjeldavad seda šokina, millest saadi siiski didaktika ja toetussüsteemiga üle. Kohustuslik keelevahetus on põhjustanud vastuseisu prantsuse keelele ja pannud osa õpilasi ebasoodsasse olukorda. Seetõttu on suurendatud prantsuse keele osa varasemal kooliastmel ja loodud võimalus õppida lugema-kirjutama ka prantsuse keeles, ent jälgides, et ei tekiks eraldatud keelerühmi ja kõik keeled ikka piisaval tasemel omandataks. Seega on äkiline keelevahetus hariduses võimalik, ent õpilastele tuleb pakkuda piisavalt tuge, nende arengut jälgida, õpet oskuslikult diferentseerida ja väärtustada ka nende emakeelt.

Kuna eestlased aduvad keelt kultuuri ja identiteedi põhilise alustalana, on eesti keelega seonduv ka nõnda oluline ja terav küsimus. Luksemburglaste identiteediloome alused on teised: nende identiteet peabki olema keeleliselt avatum, sest see on keeleliselt mitmekesisem. Eesti keelt on üritatud mitu korda välja suretada. Võimalik, et osalt seetõttu on saanud eesti keelest eestlase identiteedi kese. Kultuuritaust on aga kirju, mõjutusi eri kultuuridest palju, söögi, rahvarõivaste jms poolest eesti kultuur ehk samaväärselt ainulaadne pole. Milline võiks olla paindlikum suhtumine keeltesse, nii et sellest oleks Eestis kõigil kasu? Seda peakski ühiskonnas üheskoos arutama.

Artikli autorid on TLÜ E2 keskusega seotud Ele Arder, Annika Bauer, Aleksandra Ljalikova, Helin Puksand, Hiie Rüütel ja Tiina Rüütmaa.