Lugupeetud Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus! Kirjanike Liidu juhatus!

Rui, endine FIE

Teile kirjutab elukogenud inimene, noor veteran, kelle suunurki ehtivad sügavad vaod kõnelevad pingsast siseelust ja parkunud näonahk annab tunnistust elust lageda taeva all emakese maa pinnal. Inimene, kellest juba kümne meetri kaugusele on tunda, et tal on mõndagi pajatada. Mis seal salata, eks ole nähtud seda ja teist. Mõtled, et sellest võiks inimkonnale kasu olla. Aga kuidas oma kogemustepagasit inimkonnani toimetada? Räägid baaris Peldik sõbrale, aga tema on sellest juba kuulnud, räägid teisele, hing aga igatseb laiemat auditooriumi. Kuidas toimida?

Ja ma ei ole üksi. Meid on mitu. Ainuüksi baaris Peldik kuuleb sihukesi asju, et süda tahab tarretada ja hingeõilsusest võib vedru välja visata. Miks sellest kõigest ei kirjutata? Nagu keegi ütles, Platon vist, et miks sellest ?kõigest nii vähe on teie lauludes?? Justament, Teile alluvad kirjanikud, lugupeetud härra Kaus, ei tunne elu. Muidugi, ma olen kaugel sellest, et Teid selles ainuisikuliselt süüdistada, sest meid kõiki annekteeriti, okupeeriti ja pedereeriti. Pealegi olete oma ametis uus inimene. Aga just sellepärast ma kirjutan Teile, sest olen kuulnud, et Teil on kavas igasuguseid uusi aktsioone, näiteks kirjanduse lähendamine rahvale. Just minu mõte! Teie alluvuses töötavatest rohkearvulistest kirjanikest on enamikel oma stiil, neil on loominguline käekiri. Kuidas saaks neid omadusi meie, baari Peldik raudvara kogemuspagasiga kokku viia? Et ei sünniks kirjanduslikud hobueeslid (andestage see kalduvus poeetikasse!), vaid surematud kunstiteosed, nii et Tammsaare ja prohvet Maltsvet võiksid rahus oma hauas puhata? Ma teen teile ettepaneku. Me võtame Teie liidu oma ?efluse alla ja hakkame teile oma lugusid müüma. Lugusid on mitmesuguseid, on naistest ja väärtegudest (nii vene kui eesti ajal), aga on ka loodusest ja lastest. Garanteerin, et lood on head, kõlbaksid isegi Kroonikasse.

Kuna oleme eelkõige patrioodid ja kultuurisõbrad, siis müüme odavalt. Aga päris ilma rahata ka ei saa. Pikemad lood on kallimad ja hulgi tuleb odavam. Praegu me töötame välja sooduspakette. Näiteks pikk lugu looduse saastamisest vene ajal ning värvikas lühem kild  bordelli teenindava taksojuhi elust maksab ainult kümme Saku porterit. Meie ei nõua oma nime äratrükkimist raamatukaanel, nii et au jääb täielikult teile.

Teile, härra Kaus, on mul mõistagi hoitud mõned erilised lood, mida ma müüki ei pane, sest teie olete ikkagi pealik. (Teie ise ei ole vist kordagi jalga üle baari Peldik lävepaku tõstnud? Kord keegi näitas ühte ja ütles, et see olete Teie, aga pärast tuli ikkagi välja, et oli jälle keegi välisministeeriumist. Aga võiks tutvuda, sest aruka inimesega on ikka meeldiv vestelda.)

Loodan, et võtate meie ettepaneku tõsiselt kaalumisele. Ma ei ähvarda, vaid lihtsalt annan teada, et muu hulgas on meil ka lugusid kirjanikest, kes siia sattunud, ja küll me juba koha leiame, kus neid avaldada.

Elagu Pegasus! Elagu poeetiline hüdra!