Lugu jätkub

Valts Ernštreits

Tulevasel aastal täitub 90 aastat esimese ilmaliku sisuga liivi raamatu ilmumisest. Pealkirjaga „Esimene liivi lugemik” anti see välja Tartus, vastasutatud Akadeemilise Emakeele Seltsi esimese väljaandena. Ühtlasi saame tähistada veelgi olulisemat juubelit. Nimelt trükiti aastal 1861 ehk siis 150 aastat tagasi Peterburis liivi-saksa sõnaraamatu lisas esimesed liivi kirjanduse näited: Jāņ Prints  vanema ja tema poegade kirjutatud liivikeelsed luuletused.      Rääkides Printsidest, kelle auks on Läti linnas Ventspilsis nimetatud tänav ja püstitatud  mälestusmärk, tuleb märkida, et lisaks nende tegutsemisele liivi keele arendamisel ja liivikeelse lugemisainese kujundamisel olid nad ka ühed esimesed läti kirjanikud: veel varem, aastal 1845, avaldasid nad lätikeelse luulekogu.       

Maailma mastaabis on ime seegi, et nii vähese kõnelejaskonnaga keelel on üldse õnnestunud oma kirjandus luua, rääkimata selle arendamisest 150 aasta vältel. Paljudel samas suurusjärgus rahvastel pole kirjakeeltki. Liivi kirjandus pole siiski sugugi nii algeline, kui arvude põhjal tunduda võiks. Aastal 1998 päevavalgust näinud liivi luulevalimik „Ma võtan su õnge, tursk!” („Ma akūb sīnda vizzõ, tūrska!”) pälvis tunnustust Lätis kui olulisim tolle aasta luulepäevade sündmus – ja seda mitte kultuuriloolise faktina, vaid kirjandusliku kvaliteedi tõttu. Juubelid on verstapostid. Juubelid tõstatavad alati küsimusi. Näiteks – mis edasi? Ka aasta 2010 on liivi kirjandusele tähtis  aasta: nimelt kõlas Läti eurovisiooni finaalis liivikeelne laul „Rišti, räšti”, mille pealkiri on eestlaselegi seletamata arusaadav. Lugu loomulikult ei võitnud. Ega keegi lootnudki võidule – liiga kaugel oli see müstilisest „tavaformaadist”. Sellegipoolest oli see kõikide aegade parim võimalus näidata maailmale, et liivi keeles tehakse jätkuvalt kirjandust. Pealegi kuulsid väga paljud lätlased ehk selle laulu vahendusel esimest korda liivi keelt,  mis on aga saavutus omaette. Samasugune nagu laulu pealkiri on tegelikult ka liivlaste praegune olukord.     

Liivi keele kasutusruum on kahanenud iga aasta ja iga uue tehnoloogia turuletulekuga. Emakeelsed liivlased kaovad, nende asemele tulevad järeltulijad – igaüks oma tausta ja arusaamade, oma nägemuse ja tegutsemisviisiga. Vana liivlaste maailm lahustub nagu kuld kuningvees. Tegelikult ongi juba peaaegu lahustunud. Vana liivi maailm elab edasi kullaterade – mõtete, tunnete, põhimõtetena. Ka liivikeelne luule on üks säärane  killuke.     

Eestis on olemas Valli Helde juba 1990ndate lõpus osaliselt tõlgitud liivi luule antoloogia käsikiri. Ehk väärib see ees ootavate  juubelite puhuks väljaandmist? Mis veel? Maikuus ootas mind hommikusöögile Kanadas Utopia linna lähedal elav saja-aastane emakeelne liivlane Grizelda Kristiņ, kes on viimane osake minule ja Oskar Looritsale armsaimast liivi perekonnast – Vaide küla Zūonkõ perest. Samast talust, kust olid pärit nii liivi keele uurijatele hästi tuntud keelejuht Poulīn Kļaviņa kui ka mõne aja eest Eesti meedias viimaseks liivlaseks tituleeritud  Viktor Berthold. Lugu kulgeb seega veel raasukese edasi.

Rišti, räšti

Rišti, räšti, ulzõ, ilzõ,
päuvõ, īezõ, sigžõl, tallõ,
kūoḑõn kuordõ touvõ sizzõl,
neiku lindõn um līndamõst sinnõn.

Līnda jarā ja līnda sīņõ,
kus āina um ōļaz ja meŗ tuodstiz siņņi,
iļ mõtsād līnda, iļ mō ja iļ āiga,
līnda iļ laigā mierrõnaigā.

Rišti, räšti kuņtš sa līd vabā,
kuņtš sa ūod eņtšõn armõ lieudõn –
sǟl, kus sa jemīņ äd midāgõst tīeda,
sǟl, kus mitikš sīnda jemīņ äb līeda.

Risti-rästi

Risti-rästi, välja ja üles,
päeval, öösel, talvel ja sügisel,
nagu lind pead lendama sina
kõrge taeva ja pilvede üle.

Lenda ära ja lenda sinna,
kus rohi on haljas ja meri sinine,
üle metsade lenda, üle maa ja aja,
üle liivase mere ja ranna raja.

Risti-rästi, kuni saad vabaks,
kuni rahu oled omale leidnud –
seal, kus teadmatus sind tabab,
seal, kus keegi sind enam ei leia.

Teksti autor ja tõlkija Valts Ernštreits