Liivi varakamber

Valts Ernštreits: „Ei ole ainult liivlased ja Liivi rand, kus peame homme liivi püha, vaid liivi pärand puudutab paljusid inimesi nii Lätis kui ka osaliselt Eestis.“

TUULI TUISK

Läti Ülikooli liivi instituut on koostöös Unesco Läti rahvusliku komisjoni ja Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud selle aasta liivi pärandi aastaks eesmärgiga pöörata tähelepanu liivi juurtele Lätis ja Eestis. Rääkisin sel puhul juuli algupoolel Riias liivi instituudis selle juhataja Valts Ernštreitsiga.

Millest liivi pärandi aasta mõte alguse sai ja mida sellega esile tõstetakse?

Liivi pärandi aasta väljakuulutamisel on mitu põhjust. 2023. aastal tähistame tähtsaid sündmusi liivlaste elus. Esiteks, esimese liivi ühiskondliku organisatsiooni, Liivi Liidu asutamisest saab sada aastat. Sada aastat täitub ka liivi lipul ja liivi hümnil – need on väga-väga olulised liivluse sümbolid.

Teiseks algas aastal 2022 ÜRO põliskeelte kümnend (2022–2032) ning sel puhul kõlas eelmise sügise avaüritusel Pariisis Unesco pealaval esimest korda liivlaste hääl: Julgī Stalte juhatas koos tütardega selle ametliku kultuuriprogrammi sisse. See oli hetk, mil liivlased said kogu maailmale sellisel tasemel nähtavaks!

Kolmandaks on huvi liivlaste ja liivi pärandi vastu kasvamas. Möödunud aasta lõpupoolel kandsime Läti rahvusliku vaimse pärandi registrisse Liivimaa liivipärase kultuuriruumi, mis hõlmab ajaloolise Metsapoole ala ja Salatsi liivlaste kunagise asuala. Seega kasvab huvi liivi pärandi vastu ka teistel liivlaste asustatud aladel peale Kuramaa. See kõik viiski mõttele, et juubeleid peaks kuidagi tähistama, aga kasutama seda aega ühtlasi tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et liivi pärand ei ole ainult liivlased ja Liivi rand, kus peame homme liivi püha, vaid see puudutab paljusid inimesi nii Lätis kui ka osaliselt Eestis.

Liivi pärandi aasta toetub algatustele. Ei ole midagi niisugust, nagu oli „Eesti 100“ või „Läti 100“, kui olid riiklikud programmid, millest üritusi rahastati. Meil on vastupidi: on erinevad üritused, mis liidetakse ühe katuse alla või üheks brändiks, kui nii võib öelda.

Me ei tahtnud keskenduda niipalju korraldamisele, vaid innustada inimesi liivi pärandit leidma, avastama ja nähtavaks tegema. Minu meelest on aasta mõte kõigiti teoks saanud ja liitunud on veel n-ö kõrvalaktsioonid. Näiteks on aasta arheoloogiaobjekt liivi ohvrikoopad, mis on justkui eraldi rida, aga haakub selle aasta mõttega. On olemas eraldi veebileht libiesugads.lv, kus on sündmuste kalender ja sündmuste kaart, mis pidevalt muutuvad, sest uued sündmused tulevad juurde ja vanemad lähevad maha.

Mainisid, et huvi liivi pärandi, keele ja kultuuri vastu on kasvanud. Mis võiks olla selle põhjus? Kas keegi kuskil on teinud head tööd? See pole ju üldse kerge tegelikult, kõigepealt huvi äratamine ja siis huvi hoidmine.

Ma arvan, et huvi kasvamises on tõepoolest oma osa sellel, et keegi kuskil on teinud head tööd. (Naerab.) Aga jah, see pole kerge. Viimastel aastatel oleme instituudiga rääkinud liivlastest väga palju meedias, igasugustel üritustel ja nii edasi. Huvi aluseks on teadmine ja selle teadmise levik liivlaste, liivi pärandi ja selle kohta, et liivi pärandit ei leia ainult Kuramaal. Liivi pärand on ka läti keeles, samuti kõikidel nendel aladel, kus liivlased on elanud. Need on liivi linnamäed, mitte lihtsalt mingisugused müstilised linnamäed kuskil. Liivimaa Henriku kroonika ei räägi ju ei lätlastest ega eestlastest, see räägib peamiselt liivlastest ja nende naabritest. See teadmine on üks osa sellest.

Seda olen küll tähele pannud, et just Liivimaa liivi osa on tõepoolest rohkem näha ja kuulda. Enne räägiti ikkagi Kuramaast, aga minu meelest on Liivimaa liivi piirkond nüüd samaväärselt pildil.

Just! Liivi pärandi aasta on huvitaval kombel näidanud, et aktiivsust on Liivimaa poolel ja ka mujal Lätis ootamatult palju. On tõesti selline tunne, et lõpuks on tamm murtud ja vesi on hakanud voolama. Seda oli tegelikult hästi näha, kui 26. märtsil oli liivi pärandi päev.

See oli omaette huvitav sündmus. Siin oli mõte just selle pärandi aastaga seoses, et tekiks midagi seesugust, millest võiks saada tava, nii et liivi pärandi olemasolu meenuks igal aastal kõigile Lätis. Alguses mõtlesime seda lihtsalt kuidagi visuaalselt märkida, välja panna liivi lipud või värvid. Hiljem tuli pähe, et liivi pärandi päev võiks olla seotud kevadise pööripäevaga, mil Kuramaa liivlased äratavad linnud üles, ning et sellega seoses saaks välja pakkuda mingisuguse tegevuse, millest igaüks saab osa võtta – ja kogeda liivi vaimset pärandit. Lindude äratamine sobis selleks väga hästi kolmel põhjusel. Esiteks on see midagi, mis on ainult liivlaste oma, see on väga omapärane liivi traditsioon. Teiseks on sellest lihtne, tõesti väga lihtne kõigil osa võtta, seda saavad teha nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kolmas – ja põhiargument on, et liivi lindude äratamise traditsioonis kajastub vana läänemeresoome müüt maailma tekkimisest.

Alguses kartsime, et võib-olla ei ole huvi kuigi suur, aga olime väga üllatunud, et kokku tuli 65 kohta, kus sel päeval olid ametlikult väljas liivi lipud või liivi värvid, ja korraldati 48 üritust kõigil liivi aladel. Päeva tähistati Riias ja Aizkraukles, Põhja-Lätis Salatsi aladel, Siguldas ja Turaidas, muidugi Kuramaal. Võib-olla kõige silmapaistvam objekt, kus just liivi värvid olid näha, oli Sigulda sild, mille ühel poolel lehvisid liivi lipud, teisel poolel Läti lipud. Ovīši ehk liivi keeles Pațīkmō majakas ja paljud muud kohad olid valgustatud liivi lipu värvidega. Riia linnavalitsus oli liivi värvides. Oli palju tervitusi, näiteks kultuuriministri tervitus oli selle päeva puhul liivi keeles. Riia linnavalitsus, kaasa arvatud linnapea ja kõik aselinnapead, edastas liivikeelse videotervituse. Ja muidugi omavalitsused. Paljudele oli see suur avastus: „Liivlased? Siin? Meie mõtlesime, et see on ainult Kuramaa värk.“ Ja see oli just see efekt, mida me tegelikult tahtsime saavutada, ning minu meelest kukkus see suurepäraselt välja.

Tõepoolest, kui mõni aeg tagasi Liivi rannas käisin, oli nii palju liivi lippe lehvimas! Kūolkas olid kõik tänavapostid liivi lippudes, kohvikutes laua peal vaaside ümber liivi lipu värvides paelad. Varem ei ole ma seda kommet nii laialdaselt täheldanud. Visuaalselt väga meeldejäävad asjad ja tekitavad kohe huvi, et miks.

Sellepärast oligi just oluline lipud välja panna. Huvitav on veel see, et mitte ainult Liivi rannas, vaid ka Limbažis, Pāles ja veel mitmes kohas, Salatsi piirkonnas pandi spetsiaalselt püsti lipuvardad, kuhu heisati liivi lipp – ja mis jäigi sinna. Lätis on just nagu Eestiski laulu- ja tantsupidu, meil on üldlaulu- ja tantsupeo aasta. Esimest korda olid aga rongkäigus kollektiivid Läti lippude kõrval liivi lippudega: Talsi, Limbaži ja Ventspilsi linnavalitsus läksid liivi lippudega. Esmakordselt kõlas sellel aastal üldlaulupeol ka liivikeelne laul! Liivlaste märkamisele on see kindlasti väga-väga palju kaasa aidanud.

Liivi pärandi nähtavaletoomisel oli oluline ka see, et pärandi aastal avati esimene liivikeelne teetähis. Tegelikult peaks sel aastal terves Liivi rannas teeviidad välja vahetatama: need tehakse kakskeelseks.

Jõuamegi keeleni. Liivi keelgi on ju kultuuri kandja. Nii et selle keelega ikkagi Lätis tegeldakse?

Keelega tegeldakse ja ma ütleksin, et seda püütakse õpetada ja õppida. On häid ja halbu uudiseid. Headest uudistest rääkides peab ütlema, et liivi keele olukord ja liivi keele kättesaadavus on võrreldamatult parem kui kümme aastat tagasi. Tänu elektroonilistele vahenditele on leitav sõnavara, heli, saab kuulata, kuidas sõnu hääldatakse, näeb grammatilisi vorme ja kõike muud. Liivi keel tuleb tegelikult interneti kaudu koju kätte.

Digiressursside vajalikkusest ja arendamisest on ohustatud keelte puhul palju räägitud ja kirjutatud, oled sellel teemal ka ise sageli peatunud. Tänapäeval ei tohiks vist enam kahtlustki olla, et see tegevus on igati õigustatud. Kas ja millised ohud aga digimaailma arendamisega kaasnevad? Iga ohustatud keele puhul kerkivad esile omad ohud. Millised on need liivi keele puhul?

Ohustatud keeled on enamasti ebapiisavalt dokumenteeritud. See tähendab, et puudub vajalik andmestik. Kui tulevad peale tehisintellektil põhinevad tehnoloogiad, võib andmete nappus viia selleni, et tehnoloogia abil tekitatakse suurel hulgal ebakvaliteetset teksti, mis ei vasta tegelikule keelekasutusele. Teisisõnu, ohustatud keeled võidakse üle ujutada selliste tekstidega, mis ületavad mitmekordselt selle keele autentse materjali mahu ega vasta selle olemusele. Keel võidakse sel kombel ära tappa, ka liivi keel.

Kui palju olete saanud tagasisidet instituudis arendatud liivi keele korpuse (vt livonian.tech) kasutamise kohta? Kas olete teinud statistikat, kes, kuidas ja kui palju seda kasutab? Kui sageli vaadatakse veebisõnaraamatusse jne?

Ammendavat statistikat korpuse ja sõnaraamatu kasutamise kohta meil pole, kuna tegemist on ikkagi nišitootega. Oma igapäevatöös näeme, et sõnaraamatut ja korpust kasutavad paljud uurijad oma uurimistööde tarvis, aga seda kasutavad ka paljud liivi keele õppijad, liivi lapsed, liivi noored – ja see on oluline. See on neile põhiline töövahend keele õppimisel ja keele igapäevasel kasutamisel. Just sellepärast panustame instituudis väga palju digivahendite funktsionaalsuse arendamisse. Praegu käib meil töö ühe riikliku uurimisprogrammi raames liivi keele sõnaraamatuga: lisame sõnaraamatu märksõnadele grammatilisi vorme ning hääldusnäiteid, juurde tuleb ka ingliskeelne osa nende jaoks, keda liivi keel huvitab, aga kes läti või eesti keelt ei oska.

Seega võimalus liivi keelt ise digitoega õppida on olemas. Kas seda saab õppida ka koolis?

Igal aastal osaleb liivi laste suvekoolis viiskümmend last. Huvi on tegelikult just laste ja noorte seas enneolematult suur, suurem, kui suvekooli suudetakse logistilistel põhjustel vastu võtta. Liivi keele õppimise ja kasutamise võimalusi siiski napib, suvekool on tegelikult lastele ja noortele ainus liivi keele ja kultuuri õppimise võimalus. Teiste jaoks on liivi pühad, teised üritused, üksikud kokkusaamised. Enamik tööd liivi keele õpetamisel ja kasutusvõimaluste loomisel on põhiliselt kogukonna enda ja ka sellega seotud institutsioonide, sealhulgas Läti Ülikooli liivi instituudi teha ja rahastada. Rahastatakse põhiliselt projekte, riiklikku programmi või plaani liivi keele ja kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks polegi. Näiteks laste suvekool on alles kolmandat aastat haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud ning endiselt pole seda raha eelarves korraliselt ette nähtud, mis tähendab, et raha võib iga kell ära kaduda. Enne maksid liivlased selle eest ise.

Muret teeb see, et peale juba mainitud üksikute juhtumite pole ei lastel ega teistel liivlastel liivi keskkonda ning liivi keele õpe ei ole kättesaadav. Liivlasi on vähe, kõike pole võimalik oma ressurssidega teha ning riigi abi kuluks marjaks ära. Pealegi on riik võtnud kohustuse kaitsta ja arendada liivi keelt ja identiteeti. Sellest oleme ametnikega rääkinud, kuid paraku tulemuseta.

Laste suvekoolile antud raha on sisuliselt ainus haridusraha, mille meie haridusministeerium on eraldanud just liiviteemalise hariduse tarvis. Teatud mõttes on see absurd, sest meil on ju haridus vähemuste keeltes. Prioriteetide reas on aga liivlased kusagil kaugel tagapool kõikidest vähemustest, mis meil on.

Oleme nüüd vähemalt kümme aastat järjest esitanud pidevalt igasuguseid andmeid ja teinud ettepanekuid, kuidas liivi keele õpetust ja säilitamist korraldada. Oluline on laienev liivi keele õpe, mitte ainult algõpe. Ja see on miinimumprogramm. See peaks olema kättesaadav aasta läbi, vähemalt koolilastele. Tegelikult peaks see olema kättesaadav kõigile, aga miinimum on liivi keele ja kultuuri õpe koolilastele. Ja seda meil ei ole. Öeldakse, et ei ole raha. Muidugi, liivi keele ja kultuuri õpetamine on omaette ettevõtmine: on vaja programme, õppevahendid on vaja välja töötada, tõenäoliselt tuleks teha uurimusi – see on äärmiselt kompleksne ülesanne. Aga isegi siis oleks see summa väga kaugel sellest, mis kulub keskmiselt ühe tavalise kooli tarbeks. Haridusministeeriumi eelarve puhul on jutt protsendi murdosast, mida oleks vaja, et tagada Läti põlisrahvale vähemalt seegi, et keeleõpe on kättesaadav.

Ja see ei ole eelarve küsimus. Ministeeriumist vastatakse pidevalt, et „panime eelarvesse, aga meile ei antud raha“. Ministeeriumisisesed ümberjaotamised on siiski võimalikud, igasuguste ürituste jaoks leitakse raha, kui vaja: on erakorralised rahataotlused, on mitmesugused meetodid. Kui küsisin haridusministeeriumist, kas on räägitud, kuidas see probleem lahendada, kas on olnud koosolekuid, kus on arutanud, kuidas kõrvaldada olukord, mis on sisuliselt diskrimineeriv, vastati, et sellest ei ole räägitud, seda ei ole planeeritud. Seega on selge, et asi ei ole rahas, asi on suhtumises.

Tulen nüüd jälle positiivse juurde: vaatamata kõigele sellele, mis nüüd suures poliitikas toimub, valmis sel aastal uus videosari, kus on kümme liivi keele tundi – nende esitlusel osales ka Eesti president oma riigivisiidil Riias. Ja eriline heameel on selle üle, et videosarja tegemisest võtsid osa just need lapsed, kes on nii õpilased kui ka õpetajad. Seekordses lastelaagris osaleb nimelt esmakordselt üks vanemate laste rühm, kes võtab ette nullist alustajad ja hakkab neid õpetama. Me valmistame siinsamas liivi instituudis nad ette kasutama neidsamu videotunde. Eriti äge on see, et nendel noortel on oma nägemus nii liivi keele õpetamisest, liivi keele ja kultuuri kohast kui ka tulevikust. Teatud mõttes on teoks saanud meie sisepoliitikas muutus, seoses liivi pärandi aasta ja kõigi arenguvõimalustega, sealhulgas seoses lastega. Instituudil ei ole küll eriti ressursse, aga panustame selle vähese, mis meil on, sinna, kus on teada, et tuleb ka tulemus. Eriti oluline on see, et on olemas noored, kes tulevad ise instituuti oma ettepanekutega. Nii et kogu tähelepanu on just nendel. Meie peame neid aitama, sest nemad on need, kes viivad liivi asja edasi.

---

 

---

Lindude äratamine on ammune liivi traditsioon, mis on seotud läänemeresoome rahvaste ehk liivlaste, eestlaste, soomlaste, karjalaste jt müütilise ettekujutusega, et maailm on tekkinud veelinnu munast. Linnusümbolit on kasutatud ehetes. Laialt on tuntud nn liivi linnud ehk linnuripatsid, mida arheoloogid on leidnud liivlaste kunagistest elupaikadest. Linde on kujutatud ka kaljujoonistel Karjalas, Soomes ja mujal. Lindude äratamise kombestikuga, mis on ammuse müüdi kaja, tähistatakse aasta algust ja kõige elusa ärkamist. Liivlased on uskunud, et rändlinnud ei lenda sügisel ära, vaid elavad talve üle kas mere, jõe, järve põhjas või kaldal ning kevadel tuleb nad üles äratada (vt libiesugads.lv).