Kirjakeel pole murdeid välja surunud

Krõõt Liivak, RRi murdekirjanduse näituse koostaja

Eesti kirjanike kahe viimase aastakümne murdekeelse loomingu näitus rahvusraamatukogusNäitus humanitaarteaduste saalis rahvusraamatukogu VII korrusel valmis seoses rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevaga, mis oli sel aastal keskendatud teemale „Keel on autori kodu” (tsitaat pärineb Mats Traadilt). Näituse teemat valides tundus huvitav uurida, kui koduselt tunnevad tänapäeva kirjanikud end murdekeeles. Välja on pandud ligi sada raamatut ja auvist (CDd ja DVDd). Murdekeelset ilukirjandust on üsna palju avaldatud ka  ajakirjanduses, aga praeguse näituse vaatevälja see materjal kahjuks ruumipuudusel ei mahtunud.

Murdekeelne kirjandus on kinnistunud viimaste aastate eesti kirjanduspildis üha enam. Kirjakeel pole murdeid välja surunud, vaid võrukeste, setude, mulkide ja saarlaste keel on viimasel paarikümnel aastal väga jõudsalt arenenud ja nende kultuuriline omapära kasvanud. Murdekeelses ilukirjanduses on  ülekaalus luule, on aga ilmunud ka proosat ja näidendeid. Murdeid ja murrakuid nimetatakse ka keelteks, laiema paikkonna või kihelkonna nime järgi. Eriti 1990. aastatest peale on Võrumaalt pärit kultuuriinimesed avaldanud arvamust, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keeleks.

Näituse väljapanekus on siiski kasutatud praegu  ametlikult käibel murde ja murraku mõistet. Viimase paari aastakümne ilukirjanduses ongi silmatorkava ülekaaluga esindatud lõunaeesti murded: Võru, Mulgi ja Tartu murre. 1987. aastal ilmusid Kauksi Ülle võrukeelne luuletuskogu „Kesk umma mäke” ning Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse võrukeelne näidend „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” ning see ajas liikvele Tartu akadeemilised ringkonnad – hakati  energilisemalt tegelema võru keele ja kultuuriga. Eriti jõuliselt ongi esile kerkinud võru- ja setukeelne ilukirjandus: autorid Madis Kõiv, vastne Wiedemanni keeleauhinna laureaat Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Kauksi Ülle, Jan Rahman, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Merca, Andreas Kalkun, Maria Kukka, Voldemar Raidalu jt. Suur osa võrukeelse ilukirjanduse edendamisel on olnud 1995. aastal loodud Võro Instituudil. Setu keel on võru keelega väga sarnane,  kuid kuna setudel on alles väga omapärased iidsed kombed ja tugev identiteet, siis räägitakse sageli võru ja setu keelest eraldi.

Näituse koostamisel on Setu murraku alla paigutatud just kultuuriliselt Setu teoseid, näiteks Kauksi Ülle „Taarka” ja Aapo Ilvese Räpina-teemaliste näidendite triloogia, mis on osaliselt setu keeles. Ka Mulgi murdes on ilukirjandust üsna palju avaldatud: autorid Nikolai Baturin, Pent Nurmekund, Lembit Eelmäe, Siim Kärner,  Heinrich Oja, Jaak Kõdar, Monika Hint. Tartu murdes on kõnealusel ajavahemikul ilmunud Mats Traadi kaks luuletuskogu „Kõllane õtak” ja „Armastuse päiv” ning üks kogu Urmas Karult. Palju vähem on ilmunud raamatuid põhjaeesti murretes: saarte murdes on avaldanud luuletuskogusid Bernhard Viiding, Elmar Vrager, Irma Järvesalu, idamurdes, täpsemalt Kodavere murrakus Mari Vallisoo.  Ilmunud on ka Siim Kärneri koostatud murdeluule antoloogia „Ime kütken tähe poole kist” (2002).

Välja on antud lastekirjandust ja kooliraamatuid, mis annavad lootust murdekeelsete kirjanike uue põlvkonna kasvamiseks. Murdekeelsed lugemikud ja aabitsad on ilmunud võru, setu ja mulgi keeles. Võrukeelse aabitsa lisana on ilmunud ka võrukeelne õpetajaraamat. Kihnlased on välja andnud oma murdekeelse  lugemiku ja aabetsi, mis tunnistati märtsis eelmise aasta keeleteoks. Murdekeelset lastekirjandust on avaldanud Jan Rahman, Milvi Panga, Contra, Olavi Ruitlane, Merca jt. Avaldatud on murdekeelseid õpilasloomingukogumikke – jälle mulgi, võru ja setu keeles. Ilmunud on ajakirja Täheke võrukeelne number. Murdekeelt on aidanud elus hoida ka murdekirjanduse võistlused. Hendrik Adamsoni  murdeluulevõistlusest võtab osa palju kirjutajaid, ilmunud on ka kogumik „Äitsnemise aigu” aastate 1994–2002 kohta. 1988. aastast ilmub laste ja noorte võrukeelsete kirjatööde võistluse aastakogumik „Mino Võromaa”. Omaette huvitav teema on murdekirjanduse tõlked. Ilmunud on Kauksi Ülle teoste tõlked eesti, inglise ja soome keelde, samuti Hasso Krulli poeemi „Vana labürint” tõlge võru ja inglise keelde. Kauksi Ülle on tõlkinud võru  keelde ka Bernard Kangro näidendi „Hunt”. Ain Kaalepi „Haukamaa laulu” sisaldab tõlkeid provansi, prantsuse jt keeltest võru keelde. Jan Rahmanil ja soomlasel Heli Laaksoselt on ilmunud ühine murdekeelne luuletuskogu „Maapuupäiv”, mis sisaldab lõunasoome ja Võru murdes luuletusi autorite vastastikuses tõlkes. Murdekeelse kirjandusega seoses on kerkinud ka murdekeele õige kasutamise ja keelemuutuse  küsimused.

Juba XX sajandi algusest saadik on murdeerinevused tugevasti taandunud, põhjuseks inimeste suurem liikumisvõimalus ning kirjakeele mõjud. Ka Artur Adson, kelle loomingut on peetud võru keele etaloniks, on seganud Võru murret kirjakeelega ja pruukinud kirjakeele sõnu, kui murdes vastet pole leidnud, samuti pole ta olnud järjekindel vokaalharmoonia kasutamisel. Nagu kirjakeel nii ei pääse muutustest ka  murdekeel. 1995. aastal töötati välja võru-setu keele kirjaviisi põhireeglid, mille ülevaade on „Võro-Seto tähtraamatus 1996” ning „Võrokiilses lugõmikus”. Ain Kaalep tutvustab oma 1999. aastal ilmunud luuletuskogus „Haukamaa laulu” seal kasutatud teistsugust võru ortograafiat ning teeb ettepanekud, kuidas võru keelt lihtsamalt kirja panna. Ilmunud on mitmeid murdekeele sõnastikke ja grammatikaid. Paljude koduraamatukogus  on kaheosaline „Väike murdesõnastik”, mahukam sõnaraamat on valminud l-täheni. Veel on olemas „Võro-eesti synaraamat” (sh veebis), Julius Mägiste „Seto sõnastik”, Valdek Palli „Idamurde sõnastik”, aga ka „Piltsynastu latsilõ”, Ülo Toomsalu „Setu verbi grammatika ja sõnastikud”, Hella Keema „Võru keel” jm, multimeedia õppematerjal põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumiastme õpilastele „Eesti murdeplaat” Jüri Viikbergilt, Triinu Ojari  „Võrukeelne kodu” (sh veebis), „Kuimuudu võro kiilt alalõ hoita? Kõnõlõ taad latsõga!” (sh veebis). NB! Kunstnik Tiiu Lauri kujundatud näitus on vaadata 30. aprillini, huvilised saavad näituselt kaasa võtta eksponeeritud raamatute nimestiku.