Eksonüümi mordva ei leia ersa ega mokša keelest

Niina Aasmäe

Ersa ja mokša keele aluseks on ühismordva keel. Mordva, ersa ja mokša sõnatüved võivad pärineda indoeuroopa keeltest, kusjuures sõna mordva on allikates kasutatud varem (VI saj) kui sõnu ersa ja mokša (X saj). Seetõttu tuntigi sajandeid eeskätt eksonüümi mordva. 

Mordva keeled kuuluvad uurali keelte soome-ugri rühma. Mordva (eriti ersa) ja läänemeresoome keeltel on palju ühist, lähedust võib märgata nii sõnavaras kui ka käänamises ja pööramises. Toon mõne näite ersa ja eesti keelest: Kudoso uľńeś med´ ’Kodus oli mett’, T´ejan ťev ’Teen tööd’, Koso kasiť tumoťńe? ’Kus kasvavad tammed?’. Eesti või soome keele valdajad omandavad keelevaistule toetudes ersa keele kiiresti ja hakkavad nägema soome-ugri keelte ühisstruktuuri. Mordva keeltes on nähtusi, mis on säilinud vaid mõnes sugulaskeeles (näiteks objektpööramine).

Ersa ja mokša keel erinevad vähem kui eesti ja soome keel, kuid ersad ja mokšad ei saa siiski suhelda vestluskaaslase keelt oskamata. Näiteks sõna üks on ersa keeles vejke ja mokša keeles fkä. Erinevusi on peale häälduse ka morfoloogias ja sõnavaras. Võrrelgem: hea on ersa keeles paro (eesti sõnal parem on sama tüvi), mokša keeles cebäŕ (laen tatari keelest). Ersa-mokša bilingvismil on suhtlemisel seni olnud üsna tagasihoidlik koht.

Ersad ja mokšad elavad hajutatuna laial territooriumil, suurem osa Venemaa Föderatsioonis (744 234 inimest Venemaa 2010. a rahvaloenduse andmeil). Mordva Vabariigis (rahvusriik a-st 1994), mis rajati 1920. – 1930. aastatel, on mordva elanikkond vähemuses (333 112, kokku elanikke 834 755). Ersade ja mokšade osakaal on seni kindlaks tegemata – rahvaloendused näitavad mordva elanikkonna suurust.

Väljaspool Venemaa Föderatsiooni elab mordvalasi viimase ulatuslikuma loenduse (1989) järgi 81 000 (Eestis 985), nende arv väheneb järk-järgult nii Venemaal kui ka mujal, kaasa arvatud Eestis. Sel sajandil välisriikidesse rännanud ersade ja mokšade arv pole teada. Tõenäoliselt ületab nende koguarv praegu siiski veel 800 000 piiri. Mordvas on ersade ja mokšade asualad vastavalt ida- ja läänepoolses osas, kus on ka vene ja tatari elanikega piirkondi. Mõlemal rahval on mitu murdeala, kaasa arvatud segamurded (üks omapärasem on šokša, ersa murderühm mokša asualal).

Murretes kirjutatut leiab XVII sajandi reisimärkmetest, lisandusid sõnastikud, piiblitõlked ja muu vaimulik kirjandus, ka ersa- ja mokšakeelne osa tuntud Damaskini sõnaraamatus (1785). Grammatikaid on ilmunud XVIII sajandist. Oma autorite esimeste tööde hulgas on Pavel Ornatovi grammatika (1838) ja Avksenti Jurtovi aabits (1844). Ainulaadne allikas on suur murdesõnastik, mille koostas Heikki Paasonen (1865–1919) teadusreisidel ersa ja mokša asualadele XIX ja XX sajandi vahetusel (5 köidet ilmus Helsingis, 1990–1998). Paasonen kogus ka rahvapärimust (ilmunud 8 köites, 1938–1980) ja uuris grammatikat (1909) ning foneetikat (1893/1903).

Ersa ja mokša kirjakeel loodi koos rahvusriigiga, kuid enne seda oli asutatud Mordva kultuuriselts (1917) eesotsas Makar Jevsevjeviga, kes oli tuntud mordva murrete ja kultuuri uurija ning üks kirjakeelte loojaid ja emakeelse hariduse edendajaid.

Ersa keele päev

1993. aastast tähistatakse Anatoli Rjabovi sünnipäeval 16. aprillil ersa keele päeva, mis ühendab ersad, mokšad ja teisedki soomeugrilased soovis panustada oma emakeele ja kultuuri arengusse.

Rjabovil, esimesel mordvalasest (keele­teaduse) professoril, oli tähtis roll ersa ja mokša kirjakeele väljatöötamisel, emakeelses hariduses ja kultuurielus. Ta avaldas teadustöid, kooliõpikuid ja sõnaraamatuid, tema initsiatiivil korraldati kooliõpetajatele konverentse ja seminare ning ilmus emakeelne kirjandus.

Anatoli Rjabov sündis 16. IV 1894 Mordvas Ičalki rajooni Lambaśke külas. Pärast külakooli lõpetamist õppis ta kirikukoolis ja sai ülikoolihariduse Kiievi lähedal Nežini lütseumis. Aastatel 1903–1905 õppis samas kõrgkoolis muide Johannes Aavik. Huvitav on ka fakt, et peale ladina, inglise ja soome keele õppis Rjabov ülikoolis eesti keelt. Ta aitas edendada mordva ja teiste teadlaste ja kultuuritöötajate koostööd, kaasa arvatud välisriikide kolleegidega. Rjabovi elu katkes 1938. aastal: ta hukati süüdistatuna luuretegevuses välisriikide kasuks. Hukati ka mitmed silmapaistvad isikud tema perest ja suguvõsast.

Emakeelse hariduse ja kultuuriloo kõrgpunkt jääb ajavahemikku 1920ndatest kuni 1940ndateni. Tol ajal oli ersasid ja mokšasid ligi poolteist miljonit (1 456 300), 1989. aastaks aga palju vähem (1 153 987). Emakeele kasutajate osa oli vähenenud veelgi enam. Kuna emakeelne haridus asendus järjest venekeelse haridusega, ei saanud ersa või mokša kirjakeele mõju murretele olla kuigi suur ning vene-mordva kakskeelsus mõjutas nii suhtluskeelt kui ka kirjanduse keelt.

XX sajandi teisel poolel tegid soome-ugri uurijad ulatuslikult koostööd. Eesti koolkond äratas teadustöötajates ja õppijates erilist huvi. Professor Paul Ariste koos kolleegidega on koolitanud suure arvu teadlasi. Praegugi on Tartu ülikoolis ja ka teistes asutustes soomeugrilastest õppijaid. Ersa ja mokša keele uurijaid ja entusiaste leidub peale Eesti, Soome ja Ungari ka Austrias, Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis ja teistel maadel.

Uus ärkamine

1990. aastateks oli emakeele ja oma kultuuri hääbumise oht juba reaalne ning ühiskond ärkas, paljud võtsid aruteludest aktiivselt osa. Mordvas tekkis Mastorava (Maaema) liikumine, mis püstitas keele ja kultuuri päästmise eesmärgi. Edaspidi hakkas ideid teostama Anatoli Rjabovi nimeline ersa keele päästmisfond, mis asutas ajalehe Erźań mastor (Ersamaa). Kodanikualgatusel põhinev ühendus suhtub kriitiliselt ametnike positsiooni. Raskustele vaatamata ilmub ajaleht seniajani, fondi aktivistide ja Mordvas ning mujal elavate kogukondade vahel käib mõttevahetus.

1992. aastal tuli kokku rahva kongress, kus püstitati ülesanded eesmärgi saavutamiseks. Nüüdseks on kongress kokku kutsutud kuuel korral. 1995. aastast on ersa ja mokša Mordvas ametlikud keeled lisaks vene keelele. Astutakse samme, et ersa ja mokša keele roll hariduses kasvaks ja õpetamine oleks efektiivne. Möödunud aastal Saranskis tehtud üldsusele mõeldud emakeele etteütluse keskmine tase jäi alla rahuldava. Ärevaks teeb ka küsitlus emakeelse kirjanduse tundmise kohta. Ersa ja mokša keele õpetamine siiski laieneb nii koolides kui ka lasteaedades, kuigi lastevanematele tuleb vahel emakeele tähtsust selgitada: neile tundub, et edu saavutamine hariduses sõltub vene (ka inglise) keele valdamisest ning ersa või mokša keele õppimine ei ole otstarbekas. Nooremates klassides tehakse pärimuskäsitööd, et äratada ka lastevanemates huvi oma kultuuri vastu. Tähelepanu pööratakse emakeelse meedia töötajate koolitusele, sest meedia on paljudele noortele põhiline emakeele allikas.

Nižni Novgorodi, Penza, Samara, Saratovi, Moskva jt oblastites elavad ersad ja mokšad tegutsevad kultuuriautonoomia raames. Enamik neist on otseselt hõivatud kultuuriprogrammidega, kuid taotletakse ka emakeelse hariduse, meedia ja kirjanduse võimaluste laiendamist (nt Togliatti linna ersa keele kursusest said Skype’i kaudu osa võtta ka mujal elavad inimesed).