Venemaal on iga põlvkond kadunud põlvkond ja sootsiumi ohver

Sven Karja

Ljudmila Razumovskaja: Ükski mu näidend ei lõpe happy end?iga.

Neil päevil viibis Tartus (kiirpõikega ka Viljandisse) Venemaa tänapäeva tuntumaid dramaturge Ljudmila Razumovskaja (pildil). Ehkki Tartus käis autor esmakordselt, on tema näidenditel Eesti teatris juba pikemat aega olnud kindel koht. Just Tallinnas esietendus 1981. aastal Kalju Komissarovi lavastuses ?Armas õpetaja? (?Kallis Jelena Sergejevna?), tugevaid emotsioone külvanud näidend, mis NSV Liidu kultuuriametnike poolt resoluutselt ?riiulile? tõstetud. Praegu mängib Razumovskaja komöödiat ?Kaasavaratu peig? Eesti Vene Draamateater. Külalisel oli kaasas ka kingitus: äsja trükist tulnud kaheköiteline näidendikogumik, kuhu koondatud 15 Razumovskaja tuntumat näidendit. Siit leiame kõik tema Eestis lavastatud näitemängud, aga ka siinmail tundmata tekste, siin on teravaid vene kaasaja olustiku peegeldusi (noorsooteemaline ?Koju!?, ühe kommunaalkorteri lohutut argipäeva valgustav ?Juri Kurot?kini ja tema lähedaste eluase?), aga ka hoopis kaugesse aega vaatavaid teoseid (Maria Stuarti ja Elizabethi loo versioon näidendis ?Teie õde ja vennatütar?). Küsimusele, mida autor ise soovitaks järgmisena Eesti teatri jaoks tõlkida, vastas dramaturg diplomaatiliselt, et küllap eesti teatriinimesed teavad paremini, milline tekst siinsete oludega paremini haakub. ?Võimalik ka, et enam ei haaku mitte ükski, lisas ta.? Dramaturgi Tartu visiit oli seotud uuslavastusega: Vanemuise teatris esietendus Razu­movs­kaja kümme aastat tagasi kirjutatud ?Vladimiri väljak?, vanas heas psühholoogilise realismi laadis kirjutatud kahe küpses eas inimese taaskohtumise lugu, taustaks postsovetliku Venemaa kontrastiderohke jõhker tegelikkus. Näidendi on lavale toonud Katri Kaasik-Aaslav, kunstnik on Aime Unt, mängib Vanemuise vaieldamatu grand old duett Herta Elviste ja Lembit Eelmäe.

Tean, et olete seni varem näinud kaht ?Vladimiri väljaku? lavastust, kõige esimest, Peterburi oma, kus mängisid teatri- ja ekraanikuulsused Zinaida ?arko ja Aleksandr Demjanenko ? viimane on ?uriku-filmide peaosalisena tuttav ka Eesti vaatajale ?, ja üht saksa lavastust. Võrrelge neid Vanemuise versiooniga.

Neid on raske võrrelda. Eelmistest on pealegi tükk aega möödas. Peterburi lavastust nägin ainult esietendusel ja hoolimata sellest, et mängisid tõesti head näitlejad, vaatajad poetasid pisara ja tükk läks suure menuga, see kõik mulle eriti ei istunud. Esiteks oli teksti kõvasti lühendatud, mängiti ilma vaheajata, kuna sel teatril Prijut Komedianta oli tollal nii pisike ruum, et lihtsalt polnud võimalik vaatajaid vaheajale lasta. Teiseks, nad andsid teksti nii räpakalt, et autoril oli seda erakordselt valus kuulata.

Saksamaa lavastus oli ehk liigselt kohandatud oma vaatajale, mul oli seda pisut raske mõista. Igal juhul jäi seal puudu südamlikkusest. Nii et eelistan kolmest kindlalt siinset lavastust. See on igas mõttes tõsisem ja sügavam. Mis kõige tähtsam, see ei läinud vastuollu minu taotlustega, sellega, mida mina tahtsin öelda. Uskuge mind, seda ei juhtugi nii väga tihti.

Kas ?Vladimiri väljaku? kangelasi võiks tõlgendada kui sootsiumi ohvreid? Mulle endale tundub pigem, et nad on oma keerulise elu jooksul teinud ka päris palju vigu, kompromisse, läinud vastuollu oma südametunnistusega.

Kuna Venemaal lakkas normaalne elu 1917. aastast, siis on teatud mõttes iga põlvkond kadunud põlvkond ja sootsiumi ohver. Kuid suuri, põhimõttelisi vigu mu näidendi tegelased pole teinud. Üleelatud õudustele vaatamata on nad säilitanud inimlikkuse, võime armastada. Ja see on lavastuses tänu teie suurepärastele näitlejatele ka tabatud.

Pidasin silmas näiteks seda, et Pavel Sergejevit? luges teatrikooli sissesaamiseks ?Luuletust nõukogude passist?, võitis vaatajate südamed punase komandöri mängimisega. Kas polnud siin ehk mängus ka teatav arvestus?

Teate, pole vaja hakata asju üle mõtlema. Te teate väga hästi, et see põlvkond sai nõukogulikud ideed kaasa rinnapiimaga, elas neist ja mõistagi ka uskus neisse pühalikult. ?Luuletus nõukogude passist? ? muuseas, hea, nooruses isegi geniaalse poeedi Majakovski kirjutatud ? oli neile loomulik ja orgaaniline, siin polnud mingit kaksikmoraali ega sisemisi konflikte. See tekkis palju hiljem, 60ndatel-70ndatel, kui koosolekutel räägiti üht, köögilaua taga teist.

Jah, praegu, ajaloolisest kõrgusest, võime selle põlvkonna üle kohut mõista. Traagika on aga selles, et nende ideaalid osutusid petlikuks, kogu nende elu on justkui maha kriipsutatud ? kuidas see vastu võtta, kuidas üle elada?

Vene vanema põlve dramaturg Aleksandr Volodin on öelnud, et teie näidendid on ?kalgid, isegi julmad?. Kui mõelda teie teistele kaasajateemalistele näidenditele (näiteks Ugalas lavastatud ?Aed ilma mullata, ?Juri Kurtot?kin… ? või ?Biograafia?), siis neis jääb tõesti kõlama karm, lohutu argipäev. ?Vladimir? tundub nende taustal olevat üks teie helgemaid teoseid?

Jah, kindlasti. Dramatismist hoolimata peaks see jätma helge tunde. Need inimesed, vaatamata kõigele, mis nendega juhtus, on ikka südamlikud, head. Neis on seda mida kaasaja inimesele üha vähem jätkub.

Mis puutub näidendisse ?Aed ilma mullata?, siis mina näen selle finaalis katarsise võimalust. Pärast ülimalt traagilisi sündmusi leiab minu kangelanna endas jõudu eneseületamiseks. Kahetsedes leiab ta endas mehisuse vastu võtta elu tragism, laskumata sealjuures hüsteeriasse. ?Juri Kurot?kin…? lõpeb sellega, et peakangelane, keda võiks käitumise põhjal nimetada ka antikangelaseks, sooritab kangelasteo, temas ärkavad inimlikud alged, ta otsustab välja öelda, mida ta tegelikult mõtleb. See kõik annab lootust. Või ? mis üldse annab lootust? See, kui inimene ka kõige traagilisemates, ekstreemsemates situatsioonides, olgu see Gulagi arhipelaag, sõda või meie kaasaegne olme, säilitab väärikuse.

Tõsi, ühestki mu näidendist ei leia happy end?i, sest elu on minu meelest põhimõtteliselt traagiline. Küsimus on selles, kuidas sellesse traagikasse suhtuda. Võib laskuda ahastusse, lõpetada elu enesetapuga, manduda alkoholismi. Kuid võib ka leida endas väärikust, mehisust. Selles näen ka oma näidendite jaatavat paatost.

Nii et maailmavaatelt ei pea te end skeptikuks?

Ei, ma pole skeptik, olen õigeusklik kristlane ja maailma suhtun vastavalt õigeusklike usutunnistusele, see tähendab, et maailm liigub vastu apokalüpsisele, kust algavad uus taevas ja uus maa.

Näitlejad ? mina teie näidendi tõlkijana liitun nendega ? tunnustasid teie head loomulikku, kõneldavat dialoogi. Kas näete sellega palju vaeva?

Ei, repliigid ja monoloogid sünnivad mu sees kergelt, ilma mingi piinlemiseta. Kui näidend on valmis, pean selle kindlasti ette lugema inimestele, keda usaldan. Mõnikord teen seda isegi mitu korda. Näidendi teksti ette lugedes ja seda samal ajal kuulates tajun kõige paremini, kus asi venib ja kus oleks vaja veel midagi parandada.

Kas teid ei häiri, et mõnedki peavad ilmselt teie psühholoogilise realismi printsiipidel püsivaid tekste pisut vanamoodsateks?

Ei, see ei häiri mind absoluutselt. Olen juba selles vanuses, kus mul pole enam vaja kõigile meeldida, mulle on olulisemad teised, sisemised skaalad, mida kontrollin oma mõttekaaslaste peal. Sellest on mulle küllalt. Pealegi arvan, et suudan ka ise teatud etapil, kui näidendi valmimisajast on juba mõni aeg möödas, hinnata, kas teos on õnnestunud või mitte. Tean suurepäraselt, et on väga palju neid, kes mu loomingut kuigi kõrgelt ei hinda. Aga see pole mulle tragöödia.

Kuid miks ikkagi kasutab ?uus draama? üle maailma nii rohkelt naturalismi, ?okile rõhumist?

Kui inimesel pole midagi öelda, siis üritab ta nendega lihtsalt tähelepanu äratada. Kuni kõige viimase ajani peaaegu puudus meie kunstis inimese elu bioloogiline külg. Kui sellest üldse kuskil räägiti, siis ainult ettevaatlikult ja ääri-veeri. Praegu pole küsimus enam silmakirjalikkuses, vaid moraalses puhtuses. Abielu oma olemuselt on saladus, kiriklikult hoitud saladus ? kui suhtuda sellesse tõsiselt, ja minu arvates tuleb kõigesse suhtuda tõsiselt. Veel enam, abielu kinnitatakse kirikus, seotakse Kristuse saatusega, see tähendab millegagi, mille suurust kaasaja inimene ei olegi võimeline täielikult teadvustama. Nii et abielu ostu-müügitehingule taandades ei alahinda me mitte ainult abielu mõistet, vaid alandame ka meest ja naist, nende rolle, seega siis ka emadust ja isadust. Eriti naine on kaasaegses maailmas viidud  prostituudi tasemele, teda kasutatakse lihtsalt ära. Jah, ma räägin ka näiteks naise keha kasutamisest telereklaamides. Kõige hullem, et naine ise on läinud selle alandusega kaasa. Keegi ei astu enam sellele vastu, kõik on sellega harjunud.

Kunst on alati ka vastutus. Vastutus kõigepealt jumala ees, kes on andnud kunstnikule tema ande. Seda annet pole aga antud niisama, seda tuleb kasutada, teistele midagi anda.

Kellega kirjandusklassikutest olete tundnud hingesugulust?

Ehk T?ehhovi, Dostojevski, Shakespeare?i, ka Tennessee Williamsiga. Üldiselt ma ei arva, et autor peaks ise end kellegagi võrdlema, las seda teevad kriitikud. Pealegi on iga autor ikkagi omamoodi.

Milliseid teie tekste  millistes riikides võib praegu laval näha?

Saksamaal on kogu aeg midagi. Tuleval aastal esietendub Luxembourg?is näidend ?Koju!?. Äsja sain kirja Brasiiliast, kus tuntakse huvi ?Kallis Jelena Sergejevna? vastu, sama näidendi lavaletoomiseks käivad läbirääkimised Prantsusmaaga, möödunud aastal tuli see välja Hispaanias.

Mis puutub minu populaarsusesse Venemaal, siis pole põhjust kurta, et mind oleks kuidagi unustatud. Võiks isegi öelda, et kodumaine teater on mind justkui uuesti avastanud, lavastatakse nii uusi kui vanu näidendeid. Eriti menukalt lähevad kaks viimast komöödiat ?Prantsuse kired Moskva-lähedases suvilas? ja ?Kaasavaratu peig?. Kahjuks ei saa ma kiidelda just õnnestunud lavastustega.

Kodulinnas Peterburis mängitakse praegu ühtainust mu näidendit ?Koju!?, mille on oma teatristuudioga lavastanud Svetlana Krjut?kova ja mis on minu meelest hästi õnnestunud. Nad pole häbenenud minna ?teksti pidi?, on usaldanud minu sõnumit ja maailmanägemist. Sama näidendi lavastus Moskvas oli näiteks täielik õuduste õudus.

Kui mõtlen Eesti ühiskonnale, siis meil igasse eluvaldkonda pääsenud noorusekultus hakkab justkui tagasi tõmbuma. Näiteks on tagasi endised telestaarid, vanemad tegijad kirjanduses ja kujutavas kunstis on taas orbiidil, isegi reklaamikunst kasutab visuaalses graafikas sageli seenioridest modelle. Kui terav on vanade-noorte küsimus Venemaal?

Teie kirjeldatud skeem on mulle täiesti mõistetav. Globaalsete muutuste aeg toob ikka kaasa kaldumise ühte või teise äärmusse. Teie otsustasite nii-öelda lõpetada nõukogude ajaga, seega ka tõrjuda eemale kõik tegijad, kes olid üles kasvanud eelmise korra tingimustes, saanud siis hariduse jne. Muidugi pole see õige ja on hea, et olete sellest aru saanud.

Meil toimuvad pisut teistlaadi ilmingud. See, mis kogu XX sajandi jooksul on eristanud meie intelligentsi, on mure rahvuse tuleviku pärast. Praegu ei huvita rahvas enam kedagi ? ei võimukandjaid, ei intelligentsi, kõiki huvitab ainult raha.

Mis mulje selle paari päeva jooksul Eesti on jätnud? On see üks endine NSV Liidu osake või Euroopa?

Eesti on kahtlemata Euroopa. See on loomulik ja õige. Annaks jumal, et teil läheks hästi. Venemaa ei ole kunagi olnud Euroopa ega saa selleks. Olgugi et kultuurilises plaanis on ta palju Euroopalt võtnud ja ka andnud. Meie oleme täiesti omaette.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht