Vahel ma nutan ja vahel ma naeran

Noore vaataja teatri festivali „Naks“ korraldajad olid pannud kokku väärika komplekti: 18 lavastust Eestist, Soomest, Slovakkiast, Poolast ja Ukrainast, lisaks kõrvalprogramm.

SVEN KARJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rahvusvaheline noore vaataja teatri festival „Naks“ 2. – 5. XI Paides.

Kui elu on läinud nii, et oled oma maa laste- ja noorteteatrist mõnda aega eemale jäänud, on avastamisrõõmu palju. Nii palju uusi, ideedest tulvil ja missioonitundlikke tegijaid, nii palju uusi žanre, laade, vaatenurki. Muidugi annan endale aru, et 2. kuni 5. novembrini Paides korraldatud festival „Naks“ on esindusfoorum, kuhu pääsevad vaid valitud, aga ikkagi on tervendav veenduda, et aastakümneid valitsenud nn keskmise lastelavastuse formaat (püüdlikult lastepäraseks tuunitud lõbus looke väikese õpetusiva ja kohusetruult oma rasket koormat vedava näitetrupiga) pole enam valdav. Nähes ka (vähemasti repertuaaripildi põhjal, kõike pole ju näinud), kui väga pingutavad tõsiseltvõetavuse nimel praeguse Eesti Noorsooteatri noored eestvedajad, võib väita, et lasteteatri väljal on tõhusalt toiminud nii eluterve konkurents kui ka põlvkondade vahetumine.

Väärikas programm. Tänavune „Naks“ täitis jäämurdja rolli ka festivali eelmiste aastate nukrat seisu meenutades: mullu oldi sunnitud kolima veebi, üle-eelmisel aastal aga üldse ettevõtmisest loobuma. Nüüd lõpuks õnnestus Eesti ASSITEJ aastaid (erisuguste nimede all) kureeritud festivalina panna kokku väärikas komplekt: 18 lavastust, 24 etendust Eestist, Soomest, Slovakkiast, Poolast, Ukrainast, lisaks kõrvalprogramm, kus lastekultuuri seminar, prantsuse noortenäidendi ettelugemine, 18 töötuba, vestlusring iga festivalipäeva lõpus.

Festivali keskuseks kujunenud Paide muusika- ja teatrimajast valgus „Naks“ veel Wittensteini tegevusmuuseumi, Paide koolidesse, aga ka Türile ning (töötubade kujul) muudesse Järvamaa koolidesse. Imetlust äratab ka programmi sisuline siruulatus. Improteater. Beebiteater. Objektiteater. Hääleimprovisatsioon. Nüüdistsirkus. Digimaailma esteetikat kasutav kogupereteater. Paarisakrobaatika. Etnofolgi sugemetega stand-up. Sotsiaalse sihikuga kooliteater. Mänguline loovestmisteater. Keskkonnateemaline näitlejaimprovisatsioon. Sooja huumoriga jutustatud lastekrimi. Subtiilne taskuformaadis laualambi- ja kirjutuslauateater. Ülimate eluväärtuste üle mõtisklema kutsuv tantsuteater – viimasel juhul, Zuga Ühendatud Tantsijate lavastuse „Suur teadmatus“ puhul, sulasid lavastus ja sellele järgnenud elavalt elu paratamatu lõpu üle arutlev vestlusring orgaaniliselt kokku.

Probleemipuntrad. Ometi. Kõige enam ehk praktikute vestlusringidest, kuid ka mitmestki lavastusest koorusid üksteise järel välja probleemipuntrad, mis kinnitavad, kui õhukesel jääl meie laste- ja noorteteatri kese ikkagi seisab, kui väga püsib see tegijate missioonitundel, aga ka noore vaataja teatris enam kui olulisel vahendaja (lapsevanem, õpetaja) pädevusel: tema on ju see, kes valib välja lavastuse ning aitab noorel teatrikülastajal nähtut mõista ja koduteel analüüsida.

Oli kuulda, et üks õpetaja oli toonud oma õpilased Paidesse Harjumaalt, et nad näeksid vaid pool tunnikest kestnud hääleimprovisatsioonietendust, sest soovis oma hoolealustele näidata midagi uut ja erilist, mille peale nood oma vanematega niisama lihtsalt ei satuks. Aga räägiti ka teatrikülastuse organiseerinud õpetajast, kes ei suutnud meenutada sedagi, mida täpselt vaatama minnakse.

Kõige muu hulgas andis „Naks“ võimaluse kogeda ka midagi täiesti unustatut: tuleb välja, et ka tänapäeval läheb teater mõnikord kooli. Pealtnäha missioonitundlik idee vajab aga kindlasti paremat läbimõtlemist kui see, mida sai kogeda ühes Paide koolimajas. Kõmisevasse täisvalgusega võimlasse oli kokku toodud mitu klassitäit algklassilapsi, kes olid sunnitud põrandal istuma ja kelle koolipäeva ärevusega üritasid võidelda kaks harrastusnäitlejat. Teatrimaagia sünnile ei aidanud suuremat kaasa ka näitlejate tegevusse sekkuv vahetunnikell ning enne algust publiku ette astunud pahuravõitu seeniorpedagoog, kes juhatas etenduse sisse lohakile jäetud ranitsate teemalise epistliga.

Loomulikult saan aru, et ühelt matemaatika- ja söögivahetunni sekka pressitud etenduselt ei saagi eeldada elu muutvat teatrielamust. Oma kunagistest aulates toimunud päristeatri kogemustest mäletan siiski, kui lummavalt ja ruumi tundmatuseni muutvalt mõjus juba jalal seisvast prožektorist süttinud teatrivalgus, mis andis kätte hoopis teise rütmi sellele, mille olid kaasa toonud klasside kaupa kohale saabunud lärmakad lasterühmad. Väike vahefaas, ümberlülitumise hetk argise koolipäeva ja kunstilise sündmuse vahel, peaks olema loodav ka puhtalt näitlejatehniliste vahenditega.

Pigem pildimaailmas. Ilmselgelt ongi praegu lasteteatri üks võtmeküsimusi, kuidas köita noore vaataja tähelepanu, kui teatril tuleb konkureerida kümnete muude meediumidega, kaasa arvatud mitmesuguste elektrooniliste vidinatega, mis tulevad moodsa aja noore füüsise pikendusena kaasa ka teatrisaali.

Kas nimetuste ja žanride paljusus, mille üle sai enne rõõmustatud, ei mõju oma kaootilisuses hoopis väsitavalt? Millest ja kuidas rääkida teatris noore inimesega, kelle argieluoskused on pöördvõrdelises seoses digimaailmas toimetulekuga, kes ei oska iseseivalt mängida ega kingapaelu siduda (näited Paide lastekultuuri seminarilt)? Selge see, et noor põlvkond elab oma eelkäijatest erinevalt pigem pildi- ja vähem kuuldelises maailmas. See on ajendanud ka teatrit julgemalt katsetama visuaalsusega. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord on jäänud mulje tegijate surmahirmust, et laps kaotab asja vastu huvi kohe, kui tema ees iga kolme-nelja sekundi järel midagi suurt ja värvilist ei lehvitata.

Eesti Noorsooteater oli Paides lavastusega „Palle üksi maailmas“ (lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu), mille esteetikas kombineeruvad nukuteater ja animatsioon sedavõrd haaraval viisil, et pole väga mahti muretseda näitlejate üle, kelle ülesandeks on jäänud lavahämaruses kuubikute liigutamine (kogu audiotekst kõlab lindilt). Kuni finaalini, kus Palle ärkamine unenäost annaks justkui võimaluse ka näitlejatele (Ema ja Isana) kas või paariks repliigiks ka päriselt ellu ärgata. Lavastajad pole seda lahendust siiski (stiiliühtsuse huvides?) kasutanud. Veel kord, tegu on igati õnnestunud väikelasteloo ja põneva katsetusega, ent samas laadis lavastuste lisandumine kergitab üles küsimusi näitlejaprofessiooni sõltumatusest.

Üleüldse on vist avangardi mõiste liikunud laste- ja noorteteatris jalgadelt pea peale: kui kunagi seostus uuendus suuresti tehnikapargi võimekuse ja visuaalse trikitamisega, siis praegune paduavangard oleks kõige selle vastand, maagilise lavamaailma ülesehitamine ainuüksi elava sõna ja ürgse näitlejaväe jõul. Lugu, lahtirullitud vaip ja Näitleja. Kas sellist teatrit tehakse praegu kuskil?

Positiivsel noodil. Noorteteater. Mis loom see veel on, kas lasteteatri edasijõudnute variant, lahmiv sotsiaalkriitika või vilkuvate ekraanidega noortepäraseks tuunitud peavoolu meelelahutus? Paides tutvustati üht küsitlust, kust selgus, et noor vaataja pigem ei oota teatrilt oma igapäevaelu peegeldamist. (Ega ole vist seeniorvaatajagi esimene eelistus näidend vanurite eluolust?) Mida siis teismelisest vaatajale pakkuda? Pööraseid fantaasiamänge, mida ta ahmib ekraanidelt? Või tuleks pigem rahulikult oodata aega, mil ta saab täiskasvanute teatri tarvis küpseks?

Paides nähtud Viimsi ja Paide noorte ühistöö „Lavastus kõigile neile, kellele on kunagi öeldud, et nad ei oska joonistada“ (lavastaja Külli Täht) puhus silmapiiri klaariks. Miks mitte tuua noorteteatrisse vahelduseks narko-, koolistressi- ja küberkiusamislavastustele hoopis kujutava kunsti temaatika? Kooli- ja koolieelse kunstiõpetuse kitsast probleemsõlmest hakkasid kiirelt välja kerima palju laiemad kategooriad, mis on seotud noore inimese eneseteostuse, kunsti tõlgendamisvõimaluste ja (kunsti)maailma toimemehhanismide avastamisega. Usutavasti sai siit inspiratsiooni ka mõni koolinäiteringi juhendaja: kooliteatri formaat lubab peale valmisnäidendite või lihtsalt koolipäeva sündmuste karikeeritud esitamise ka loovat kombineerimist teiste õppeainete, valdkondade, elunähtuste, fookus- ja teemarühmadega.

Lõpetan positiivsel noodil. Olgu elamisoskuste ja tähelepanu fookuses hoidmisega kuidas on, aga loovus, loomevõime ja -tarve pole tänapäeva noori kindlasti mitte maha jätnud. Paide lastekultuuri seminaril luges püha Johannese kooli direktor Liivika Simmul ette oma õpilaste kirjatöödest lõike, kus peegeldub kirjutajate sisetunne praegusel ajal. Ehkki seal kippus valitsema melanhoolia („Kurbust tunda on mul palju lihtsam kui rõõmu“), oli suur osa neist kirja pandud mitte õpilase, vaid kirjanikusulega („Vahel ma tunnen, et minu sees on sõda. Vahel ma nutan ja vahel ma naeran“).

Beebiteatrit käsitlevas vestlusringis küsiti, kas teatritegemine alles roomavale lapsele on ikka mõttekas – vaevalt ta pärast sellest midagi mäletab? Asjaga kursis praktikud vaidlesid vastu: isegi nii varases eas saadud teatrikogemus salvestub inimeses ja jääb teda edasises elus mõjutama. Mnjah, tasub mõtlemist.

Eesti Noorsooteater oli Paides lavastusega „Palle üksi maailmas“, mille esteetikas kombineeruvad haaraval viisil nukuteater ja animatsioon.

Priit Jõesaar

Beebi- ja väikelasteteatri puhul on praktikud veendunud, et isegi nii varases eas saadud teatrikogemus salvestub inimeses ja jääb teda edasises elus mõjutama.

Priit Jõesaar

Ülimate eluväärtuste üle mõtisklema kutsuvat tantsuteatrit esindas „Naksil“ Zuga Ühendatud Tantsijate lavastus „Suur teadmatus“.

Priit Jõesaar

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht