Väärkoheldud jahikoera memuaarid

Ilmselt on lavastaja soovinud anda kahe vastandliku vaatusega edasi kuristiku Edgar Valteri isikliku elu ja kunsti vahel. Selles mõttes on kõik paigas.

VEIKO MÄRKA

Visuaalteatriühenduse Misanzen „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“, idee autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Liis Väljaots, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnikud Aljona Movko ja Sander Tuvikene, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Villem Rootalu. Mängivad Rauno Kaibiainen, Liisu Krass, Erki Aule jt. Esietendus 10. VIII Urvastes Villike teatritalus.

Edgar Valteri karikatuuride ja maalide üks läbivaid jooni ja suuri küsimärke oli hiigelsuurte naiste ja pisikeste meeste koos kujutamine – teised lootusetult esimeste meelevalla all. „Õhtu on salameri“ avab selle motiivi jõhkralt, veenvalt ja suure kunstilise jõuga.

See lavastus on üks neist harvadest õnnelikest juhtudest, kui inimese haarav elulugu antakse edasi haaravas dramaatilises võtmes, kusjuures keskendutud on vaid üheleainsale episoodile kunstniku elus: naasmine Moskvast, saladusliku võõra küllatulek ja enesetapukatse. Aeg võiks olla 1960. aastate algus – igatahes on nii Edgar kui ka tema abikaasa Maimu veel üsnagi noored. Ometi jätkub sellest episoodist kolmeks ja pooleks tunniks ning lõpuks on ikka kahju, et kõik sai otsa.

Keskseid tegelasi on kolm, kõik eredad individuaalsused. Liisu Krassi Maimu on võimas ja värvikas kuju nii tekstiliselt kui ka laval: demagoog, hüsteerik ja teiste elu hävitaja, tõeline psühhopaat. Selles rollis on palju julma elutõtt, kuid teatraalselt tihendatud vormis. Kui kõnekas on juba dialoog: Edgar: „Ma tahan last.“ – Maimu: „Sa tahad mind lapsega kahekesi jätta.“ Halastamatult kisub Maimu maha ka Valteri kui kunstniku enesehinnangu: „Selliste tolade seast välja paista pole mingi kunst.“

Erki Aule Valterite kavandatud piduliku õhtusöögi ainsa – ja nagu hiljem selgub, üldse mitte oodatud – külalisena on elustav ja lõbustav element selles muidu traagilise koega lavastuses. Juba Valentini anekdootlik Valterite juurde sattumine teeb selle muidu „Kes kardab Virginia Woolfi“ tüüpi suunduva rafineeritud kodusõja atmosfääri lustakaks ja üllatuslikuks. Kui Maimu on psühhopaat ja Edgar piinatud geenius, siis Valentin on arlekiin. Teises vaatuses teda pole ning lavastuse vaimukusest ei pole eriti mi­dagi järel.

Rauno Kaibiainen Edgarina erilist muljet ei jäta. Midagi negatiivset selles osatäitmises pole, ent umbkaudu poolsada Eesti meesnäitlejat oleks võinud teha seda sama hästi või veel paremini. Just teises vaatuses, kus näitlejad värvirõõmsasse ja fantastilisse tuledemängu kaovad, oleks tugevam lavasarm tulnud tervikule kasuks. Tõsi: lavastuse-Valteri tagasihoidlikkus põhineb reaalsusel. Kaido Liiva meenutab (Pikker 1989, nr 17): „Istub ja kuulab. Jälgib. Ta ei sekku, ei ägestu, ei suru ennast kellelegi peale. Kuulab, mõtleb. Ja hiljem joonistab. Jääb alati kuidagi märkamatuks, aga märkab seejuures ise kõike.“ Mängi siis sellist tüüpi!

Edgar Valteri jõuetus isiklikke probleeme lahendada jääb mõistatuseks. See, et tal esines seejuures probleeme ka KGBga, nagu näidendis rõhutatakse, on kõrvaline. See oli silmapaistvate kultuuritegelaste seas nii tavaline, et keegi ei hakanud sellepärast suitsiidi ette võtma. Küll pääseb lavastuses hästi esile Maimu roll kunstniku KGB-hirmu õhutajana – see muidu kardetav asutus on vaid juhm tööriist sadistliku naise käes. Nagu ka Edgari lapsepõlv, millest ta kindla käega kõige alandavamad momendid välja kisub ja mehele näkku viskab.

Arvestades seda, kui tunnustatud ja produktiivne autor oli Valter ja kui suure sissetuleku andsid nõukogude ajal nii karikatuurid kui ka lasteraamatute illustratsioonid, on tema elu hammasrataste vahele (s.t naiste lõksu) jäämine täiesti mõistatuslik. Kõik geeniused on kummalised, aga Valter jääb ikkagi erandlikuks. Ka lavastus ei lahenda seda mõistatust. Ent Edgar Valteri traagika, kohutav kontrast pulbitsevalt elurõõmsa ja sotsiaalselt üldistava pildiloomingu ning masendava, kahe enesetapukatseni viinud eraelu vahel tuleb küll halastamatult esile.

Võib-olla sobib sillaks nende vastandite vahele Valteri kõige enam kujutatud ja populaarseim täiskasvanuile mõeldud saritegelane – jahikoer Ramses. Jahikoer peab omaniku käsklustele alandlikult kuuletuma. Lavastus ei jäta kahtlust, et Edgar on Maimu omand („Mulle piisab sinu kantseldamisest“) ning häda kunstnikule, kui ta seda ei aktsepteeri. Siis koheldakse teda sama armutult kui ülekäte läinud peni. Nii et miks mitte näha Ramseses autorit ennast.

„Õhtu on salamere“ kaks vaatust erinevad teineteisest diametraalselt. Kas või sellepärast, et esimene toimub siseruumis, teine õues. Psühholoogilist pinget asendab fantastiline värvide ja valguse mäng. Intellektuaalselt langeb teine pool ära ning visuaalsed efektid seda päriselt asendada ei suuda. Seegi vaatus on paeluv. Paraku põhineb kõik kohalolekuefektil (ka publiku ühis­emotsioonil), mistõttu midagi ümber jutustada on mõttetu. Valge hobuse ekspluateerimine läks siiski tüütuks. (On muidugi tore, et ta rääkima hakkab.) See-eest muidu vabaõhuetendusi labastav ja segav lastestseen mõjus emotsionaalselt õnnestunult ning oli ka ilus vaadata. Dialoog on teises vaatuses napp ja unistav, kuid sisukas. (Edgar: „Teie maja on natuke lääbakas.“ Kännualune neiu: „Aitäh!“)

Ilmselt on lavastaja soovinud anda kahe vastandliku vaatusega edasi kuristiku Valteri isikliku elu ja kunsti vahel. Selles mõttes on kõik paigas. Helen Rekkor on välja kujundanud oma lavastajakäekirja. Seda iseloomustab ere ja stiliseeritud (tinglik) video- ja valgusefektide kasutamine, mis ei mõju ometi abstraktselt, vaid kuulub orgaaniliselt lavastuse psühholoogilisse ja emotsionaalsesse paradigmasse. „Öö on salamere“ visuaalil põhinev teine vaatus ei ole nii pingeline ja dramaatiline kui esimene, kuid on ikkagi huvitav ja meeldejääv. (Tõsi, selleks et kogu sellest ilust ja fantaasiast kadudeta osa saada, tuleb istuda enam-vähem publiku keskel. Kui paremal serval istuda, jääb üks kolmest hiiglaslikku pildiraami surutud lavapildist moonutatuks ja lavastust lõpetava kuuriseinale projitseeritud värvimänguga on lugu veel halvem.)

Kunstnik-autodidakt Edgar Valter (1929–2006) pole meie seast kusagile kadunud. Tema karikatuurid on sedavõrd üldinimlikud, et kõlbavad ikka ja jälle üle vaadata ning kaasa muiata. Aga ka paljud tema lasteraamatute illustratsioonid on igihaljad. Eelkõige need, kus ta on kujutanud enam või vähem ebarealistlikke kangelasi: Muhv, Sammalhabe ja Kingpool, Sipsik, Krõll, Aatomik, Kunksmoor … Ei kujuta ette, et keegi need kunagi ümber joonistab. Paarkümmend aastat valitses Eestis kentsakas olukord, et kui uue kodumaise lasteraamatu – eriti proosa – illustraator oli Valter, omandas see automaatselt kõrgema staatuse kui võistlejad.

Mõistatuslik on ka kunstniku elu viimane etapp: viisteist aastat kauges ja kõrvalises Urvastes. Miks pidi ta end vaevama kõige madalama haltuuraga kuni mannetu pornoni välja („Oh-oh-hoo“, 2002)? Miks keegi talle ei öelnud: jäta endast legend, ära hakka veel vanast peast ennast täikal müüma? Aga ei öelnud ja legendi asemel (või kõrval) on meil nüüd kuus värvimisraamatut „Pokulood“.

Küsimusele tema piltide suurtest naistest, kes pisikesi mehi ahistavad, on Edgar Valter vastanud muuseas nii (eelosutatud Pikris): „Eks elu on mind kokku viinud võimukate naistega, ja kuidas sa neid muidu ikka kujutad kui suurtena ja tõesti võimukatena.“

Kohtusin Valteriga esimest ja viimast korda sealsamas Urvastes Kaika suveülikoolis 2003. aastal, kuid jutuajamine kujunes üpris pikaks. Ta oli samas seisukorras nagu paljud tema­ealised (73) meessoost loovisikud: füüsiliselt üsna nukras seisus, kuid erksa ja analüütilise vaimuga. Mulle tundus siis, et ta üldse ei sobi Urvastesse. Tema isik oli dissonantsis selles paigas ja paik omakorda tema suhtes. Nii kuulsa, andeka, huumoriküllase ning ülirikkaliku elu- ja loomekogemusega kunstniku koht peaks olema elu tuiksoonel – Kuku klubis või Pegasuses. Pärit­olult oli Valter ju tallinlane. Näidend temast sobib sinnasamasse Villike teatritallu see-eest nagu valatult: oma hapra intiimsuse ja sugestiivse psühholoogilise atmosfääri tõttu, mida siin miski kõrvaline ei häiri.

Valteri autoriomapära on tabavalt iseloomustatud kui „peent, nukra varjundiga sooja huumorit“. Huumorit „Õhtu on salameres“ märkimisväärses koguses pole, aga „peenus“, „nukrus“ ja „soojus“ sobivad selle märksõnadeks suurepäraselt ning loovad usaldusväärse silla ühe väga omapärase loovisiku ja tema elu alusel valminud teatrilavastuse vahele.