Tiibadega Laidoner ja tema ustav abikaasa

Nuutrumi lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ võib vaadata ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust.

ANDRUS KARNAU

Nuutrumi „Orzel. Laidoneri ööd“, autor Loone Ots, lavastaja Jaanus Nuutre, kostüümikunstnik Jana Wolke, valguskujundaja Targo Miilimaa, muusikaline kujundaja Tobias Tammearu. Mängivad Peeter Tammearu ja Liina Tennosaar. Esietendus 12. II Viimsi Artiumi black box’is.

Esmalt tuleb tunnustada autorit Loone Otsa näidendi tegevuspaiga ja -aja nutika valiku eest. Septembri algul 1939 oli Saksamaa tunginud Poolasse, surunud kiiresti maha sealse armee vastupanu, aga Venemaa polnud veel sõjategevust alustanud. Eesti oli tol ajal okupantidest puutumata.

Kuidas kujutada traagilist ajaloosündmust? Kannatuste kaudu. Kes oli tollal tuntuim poola rahvusest inimene Eestis? Johan Laidoneri abikaasa Maria. Poola allveelaev Orzel saabus Tallinna 14. septembril ja põgenes nelja päeva pärast. Maria oli tõepoolest Johani abikaasa. Need on faktid ja sealt edasi algab autori fantaasia.

Peeter Tammearu mängitud Johan Laidoner pakub õige nukra vaatepildi. Tammearu ja lavastaja Jaanus Nuutre tõlgenduses on Laidoner üpris arg ja lömitab tugevamate ees, olles seejuure ka võimukas inimene. Selline segu on kõrvalt vaadates üpris naljakas ja Tammearu ei jäta võimalusi kasutamata. Nii sünnibki vastuoluliselt pingeline õhkkond, kus lavalt lampidega raadiost kostavad traagilised teated Saksa vägede edasitungi kohta, aga vaatajate meeli hoiab elevil üks kentsakas mees.

Liina Tennosaare mängitud Maria on sügavam ja tugevam natuur. Tennosaar loob abikaasale üdini truu, kuid oma kunagise kodumaa Poola pärast südant valutava tegelaskuju.

Etenduse eel oligi mulle kõige tähtsam küsimus, kuidas on Loone Ots tõlgendanud Laidoneri. Nii Päts kui ka Laidoner on Vabadussõja sündmuste valguses kangelased, aga Eesti elu edenedes said neist vaikiva ajastu kehtestajad ning seejärel Eesti ühegi püssilasuta ära andjad. Kui võtta prantslaste eeskuju, siis pole marssal Philippe Pétainile koostööd natsidega andestatud. Ometi oli Pétain enne seda kodumaal austatud Esimese maailmasõja kangelane, le lion de Verdun ehk Verduni lõvi.

Ots on teinud oma valiku. Tema valik on ühtaegu Laidoneri tühistav ja õilistav või, kui mõtlen lavastusele, siis pigem isegi mitte niivõrd Laidoneri panust suurendav, vaid Loone Otsa on valinud Eestit, iseseisvat Eestit ülistava hoiaku. Ta mõtleb Laidonerile selga tiivad, sest on seadnud oma loo nii, et kindralist saab Orzeli põgenemise organiseerija. Lavastuses eiratakse tõsiasja, et sadamast loata lahkudes saab Orzel pihta teda takistada püüdva Eesti kaitseväe kuulide ja kahurilaengutega.

See ei ole tähtis, sest oluline on teha Laidonerist kangelane. Tõsi, vähemalt nii, nagu mina seda näen ja mõistan, siis tubane kangelane, sest Johan ei tee seda kõike Eesti, vaid hoopis Maria pärast. „Orzel. Laidoneri ööd“ on kummaline lugu. Natuke nagu armastuslugu, natuke aga poliitiline lavastus, arvustades vaikivat ajastut. Kõike seda ääri-veeri, justkui püüdes kõike sülle haarata, aga seejärel uuesti käest pillates, sest juba uus teema tahab tähelepanu.

Lavastus on ühtpidi kahe inimese suhte lugu, aga seejuures meenutatakse sellega ka traagilist aega ajaloos. Pole kahtlustki, et sõjateated ja aina nõudlikumaks muutuvad Venemaa ähvardused kõlksuvad saalist vaatajailt vastu. Paralleelid on ilmselged: esmalt jagati Poola, seejärel Eesti. Esmalt langeb Ukraina, seejärel Eesti.

Kuigi mõistus ütleb, et näen pisut naiivset näitemängu, siis tunded ei lase lahti, silmi ei saa laval toimuvalt ära pöörata. Ma ju tean, et Orzel põgeneb ja õige pea viiakse Laidoner vangilaagrisse. Tean, et Maria saab vangistusest pärast sõda naasta ja elab viletsates tingimustes surmani, aga ma ikkagi vaatan, sest ootan justkui imet. Nii et kui see on mõõdupuu, siis tähelepanu oli köidetud ja tühjade pihkudega ma etenduselt ei lahkunud – oli, millele mõelda.

Näidendi autori tahtel otsustab Maria Laidoner helistada Ameerika saatkonda ja nõu küsida. See on kummaline, sest Ameerika Ühendriigid astusid Teise maailmasõtta alles kaks aastat hiljem. 1941. aastal tegid jaapanlased maatasa Pearl Harbori sadama ja seejärel ei olnud jänkidel enam valikut. Ameerika Ühendriikide saatkonna tähtsustamine iseloomustab muuseas kogu lavastust, kus ajaloolised tegelased mõlgutavad mõtteid ja räägivad sõnu, mida praegu tahetaks, et nad oleksid rääkinud ja mõelnud.

Nõnda tundubki mulle, et näidendi autor, lavastaja ja näitlejad on loonud maailma, mis ei ole niivõrd Johani ja Maria, vaid pigem Jüri ja Karini või Kaja ja Arvo kodu. Või ükskõik kelle kodu, kus praeguses sõjahirmus seisab õhus küsimus, kas põgeneda Venemaa külje alt kohe või oodata veel natuke.

Lavastuses deklareerib Maria: „Meie ei põgene.“ Johan kordab kajana: „Jah!“ „Me oleme koos,“ sõnab Maria. „Nii kaua, kui saame,“ vastab Johan. Lavastus on seega kui deklaratiivne tõotus: me ei lahku, me ei anna alla. Kaudselt võib seda võtta ka hinnanguna Pätsu ja Laidoneri omaaegsetele otsustele, kui valiti ikkagi allaandmine.

Aga vaadata võib lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust. Viimast mängib Liina Tennosaar õige nappide vahenditega, märkamatult, aga usutavalt.

Hirmu peatselt puhkeda võiva sõja ees aitab lavastus paariks tunniks peletada, sest lõppude lõpuks pole see muud kui ilus-lohutav muinasjutt, et eestlased tegid enne iseseisvuse venelastele loovutamist siiski ühe püssipaugu. Orzel sai ju põgenema. Oli ju nii?