Me saame teid aidata …

Vaimukas idee on kõrvutada kahe paari igatsusi: inimlaps elab maa peal ja unistab elust mere põhjas, sisalikud seevastu tulid alt üles, veest maale, neile tundmatut elu uurima.

PILLE-RIIN PURJE

Endla teatri „Merrevaade“, autor Edward Albee, tõlkijad Sandra Linnutaja ja Anne-Ly Sova, lavastaja Märt Pius, kunstnik Neoon Must, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Siim Rohtväli. Mängivad Karin Tammaru, Jaan Rekkor, Jane Napp ja Karl-Andreas Kalmet. Esietendus 22. VI Endla teatri Küünis.

On üpris loogiline või koguni tüütu kuulutada, et Edward Albee „Merrevaade“ („Seascape“, 1975) ärgitab esimese hooga vedama paralleele tema kuulsaima näidendiga „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (1962), mille Endla teatris lavastas sündmuseks Adolf Šapiro 1977. aastal. Eks ole kummaski lavaloos neli tegelast, kohtuvad kaks paari. Eks toimi ka „Merrevaates“ külaliste mudel, võiks kahtlustada muigavat paroodiat. Pärast esietendust mõtlesin, kuis vähemalt üks Charlie ja Sarah’ stseen meenutas kangesti „Virginia Woolfi“ George’i algatatud mängu „Õrr, külaliste kallale!“. Ent autor Albee ise on väitnud, et kui ta oleks tahtnud kirjutada veel kord George’ist ja Marthast, võinuks näidendi pealkirjaks panna „Kes kardab kaht rohelist sisalikku?“.*

Olgu sellega nagu on, Endla teatrit tuleb taas kiita leidliku repertuaarivaliku eest. Märt Piusi lavastus peaks pakkuma huvi ja äratundmist eri publikukihtidele. Pahatihti on teatritel arusaamatu komme ka lühikestes telelõikudes ära näidata lavahetki, mis vääriksid avastamist alles teatrisaalis – selle kohta pruugitakse usinasti stamplikku laensõna spoilima. Endla teatri lavastuse eeltutvustuste ja fotode puhul on sümpaatne, kui hoolega saladuslikke külalisi on varjatud. Vastukajas on mõnegi lavasaladuse väljalobisemine kahjuks vältimatu. Et tegemist on sisalikega, pole nüüdseks vahest enam üllatus. Aga kui imeilusad nad välja näevad, kuidas sätendavad ja pärlendavad, seda maksab Endla Küünis oma silmaga vaadata küll.

Sisalikupaari rollilahendused on selgepiirilisemad, duettmäng ka lavastuslikult rohkem valmis, nii välisjoonis kui ka siseilm stiilselt nüansseeritud. Ses tavatute kutsumata külaliste duetis on paigas huumori ja nukruse tasakaal, kusjuures Jane Napp (Sarah) liigub lüürilisema põhitooniga maagilise huumori mängualale, Karl-Andreas Kalmet (Leslie) aga valdab perfektselt ja pingevabalt absurdimaigulist vaimukat koomikat. Mõlemas on omajagu lapsemeelsust, loomulikku (loomalikku) vaistlikkust, instinktiivset naivismi, teeskluseta siirust. Inimlikkuse puhast peegeldust.

Esimese paariga, peategelastega on asjalood keerulisemad. Just nendest lähtub, hargneb kogu kvarteti kokkumäng. Olen näinud lavastust kaks korda – kui võrdlen 7. juuli etendust esietendusega, on areng selgesti märgatav: areng mängulise vabaduse, sisemiste otsingute intensiivsuse ja seejuures kergema, nõtkema, kohati nukrama huumoritunnetuse poole. Jaan Rekkor ja Karin Tammaru ei ole just alatihti koos mänginud, lähiajast meenub Arthur Milleri „Vaade sillalt“ (lavastaja Priit Pedajas, 2020), kus neil on abikaasade Eddie ja Beatrice’ina veenva koduse pingeväljaga partnerlus.

Nüüd siis Charlie ja Nancy, staažikas abielupaar, aimatavalt jõukad intellektuaalid: mitte nõnda otsejoones ülikooliga seotud kui George ja Martha, aga paljulugenud raamatuinimesed, kes nagu muu seas pillavad näiteid maailmakirjandusest. Charlie mainib isegi Leslie puhul: ju ta on seda kusagilt lugenud. Mis tundub täiesti jabur, aga samas, järsku teab Leslie sõnu „illusioon“ ja „eksistents“ – mismoodi, kui ta varem on pärinud sootuks primitiivsemaid asju?! See tekstikoht toonitab üle, et sisalike puhul ei kehti inimlik loogika! Juhuslik pole ka sisalike kõndimine kahel jalal, millele justkui evolutsiooni-irooniliseks vastukaaluks Charlie korduvalt liival neljakäpukil ringi tatsub.

Vaimukas idee on kõrvutada kahe paari igatsusi: inimlaps elab maa peal ja unistab elust mere põhjas, poisipõlves tegi Charlie seda unistust teoks; sisalikud seevastu tulid alt üles, veest maale, neile tundmatut elu uurima. Seal on hea, kus meid ei ole.

Lavastus algab idüllilise merevaatega, Neoon Musta kujundus ja Margus Vaiguri valgus on meeldivalt saladustele valla. Üks ilusamaid valguseviive on nelja tegelase siluetid sinetava mere või taeva taustal, ka varasem varjude mäng mõjub unenäolisena. Kohe alguses aga lõhub idülli heidutav vali lennukimürin, mis ähvardusena läbistab saali, nüüdisajas seostub see paratamatult sõja(ohu)ga. Charlie ja Nancy kordavad enesekaitse mantrana täiesti rutiinseid ja ükskõikseid fraase, nii iga kord, kui lennukid peakohal vihisevad.

Kui kõrvutada kaht nähtud etendust, siis mõistagi muutus abikaasade suhtlemine sundimatumaks, duelli mängimine varjundirikkamaks. Nancy puhul oli esmamuljes oht, et närvlik mehe kallal näägutamine (see sõna kõlab ka „Vaade sillalt“ tekstis) jääbki üheplaaniliseks. Karin Tammaru on Nancy elutahte, kirgliku mässu vananemise ja loidumise vastu mänginud mitmekihilisemaks, samuti kõrvalpilgu iseendale, enam ei võta Nancy ennast ülemäära tõsiselt.

Jaan Rekkori puhul on tunnuslik ja huvitav seirata, kuidas ta väldib vähimatki ülemängimist, nii et tema Charlie flegmaatilisus, passiivsus, tülpimus võis esmamuljes näida partnerile loobumisvõidu andmisena. 7. juuli etendusel urgitses Charlie pidevalt iseendas, Rekkor mängis samavõrd nappide väliste vahenditega, aga sisemine rahutus, igatsus ärkas ega raugenudki, resignatsioonist murdis läbi lootus, lisandus eneseõigustuse ja haavumise värve, jonnakat uudishimu, mõtestamisekirge.

Tammaru ja Rekkori koosmängu ilmus rohkem humoorikaid nüansse, aga ka nukrust, püüdu jõuda teineteiseni, aga ka salvamisi ja torkeid. Kõige otsustavam muutus oligi vahest see, et kui esietendusel olid sisalikud inimestele uurimisobjektiks, keda peljata ja uudistada, kellele ilma- ja inimelu selgitada, siis teisel vaatamisel tegelesid Charlie ja Nancy sisalike kaudu, kentsakate tulnukate abil ikkagi lakkamatult teineteisega ja ka kumbki iseendaga.

Näide: kui Charlie ajas Sarah’ nutma, siis enam ei olnudki see „Õrr, külaliste kallale!“ laadis kiusamisstseen, vaid sellal jälgis mees teravalt oma naist, testis naise ja iseenda ühtekuuluvust, armastuse lahtumist või püsimist abielus või abielu kiuste … Mis ongi tegelikult „Kes kardab Virginia Woolfi?“ olemus. Siit võiks hakata hargnema võimalusi, et sisalikud ongi nägemus, proovikivi. Vaevalt et maksapasteedist põhjustatud hallutsinatsioon, kummatigi miski seletamatu … Tänavuses suveteatris kohtab veelgi näitemänge, kus tõeluse ja kujutelma või meeltesegaduse piire kombatakse, tegelaste ja publiku reaalsusetaju kavalalt proovile pannakse. (Näiteks „Kolmekesi kahevahel“, „Sorgu tuletorni saladus“ jt.) Suhtelisus, saladuslikkus on teatris igati teretulnud.

Charlie lapsepõlveunelm, elada mere põhjas, loob iselaadse poeesia. Kujundlikult väljendub see hetkes, mil Charlie kirjeldab kivide peos hoidmist merepõhja laskudes – tema pihkudes on liiv, mis pikkamisi sõrmede vahelt niriseb. Liiv kui aja ja igaviku märk. Isegi Betti Alveri luuleread hakkavad liivaluidetel helisema: „Kõik vaimetu variseb viimaks / hajahäälteks ja lendavaks liivaks …“ („Ringlevad rütmid“) Selliseid kujundeid võiks lavailm sisaldada enamgi.

Albee vaimustav näidend ei kuulu isemängivate lavatekstide kilda. Muigega pooleks tekib kiusatus oletada, et ehk on lavastaja Märt Pius saanud „Merrevaates“ paremini pihta liigutavalt lapselike ja absurdini naljakate sisalike loomusele, mis lähtub suuresti eakaaslusest osatäitjatega, Karl-Andreas Kalmeti puhul suisa kursusevendlusest. Tunduvalt komplitseeritum on Charlie ja Nancy tandem ja nende (abi)elukogemuse tasandi tabamine.

Üks mõtlemapanev tekstikoht on finaalis, kui Nancy ja Charlie kutsuvad sisalikke jääma siia, üles, sest see olevat paratamatu tulevik. Mida tähendab siinkohal inimeste lubadus „me saame teid aidata“? Ilmselt ei ole see „looduse krooni“ kõrkus, vist mitte ka ühene viide kliimakatastroofile. Nii jääbki õhku küsimus, kes keda õigupoolest aidata saab.

Inimesed on sisalikele õpetanud käepigistust, tervitamist. „Kui huvitav!“ imestlevad Sarah ja Leslie. Lõpuks sirutab Charlie Nancyle käe: lepituseks, ühtehoidmiseks. Nõnda on finaalis midagi õrna ja eleegilist. Midagi julgustavat, võib-olla lohutavat.

Sisalikud libisevad sellal hääletu graatsiaga minema. Kas nende tee liival jätab ka jälje, see on küsimus.

* Vt Mel Gussow, Recalling Evolution of ’Seascape’ Play, Albee Sees Tale Not of Lizard, but of Life. – The New York Times 21. I 1975. https://archive.nytimes.com/www.nytimes.com/books/99/08/15/specials/albee-evolution.html