Klaasis lahustunud teatrimaagia

„Valge jänes, punane jänes“ eeldab publikult teadmatust ja usaldust ajal, kui kogu info on internetis kättesaadav, ning tõstatab küsimuse, millistel tingimustel on teatrimaagia võimalik.

KÄRT KELDER

Aurora Nova ja Kanuti gildi saali „Valge jänes, punane jänes“ („White Rabbit, Red Rabbit“), autor Nassim Soleimanpour, dramaturgid Daniel Brooks ja Ross Manson, tõlkija Kristiina Jalasto. Esitaja Tambet Tuisk. Etendus 13. III Kanuti gildi saalis.

Kanuti gildi suure saali vasakus nurgas seisab argiriietes näitleja, talle pakub seltsi minimalistlik mööbel: redel, tool, laud, peal kaks klaasi ja roheline pudel, mille kõrval lamp. Ta vaatab sisenevat publikut lahke ja omamoodi kelmika pilguga. Keegi saalis ei tea, mis saama hakkab, sealjuures ka näitleja ise.

Tambet Tuisk on valitud esitama tunnustatud iraani kirjaniku Nassim Soleimanpouri näidendit „Valge jänes, punane jänes“. Olukorra peaks eriliseks tegema tõsiasi, et mitte keegi saalis pole lavastuse stsenaariumi enne näinud, isegi mitte need, kes on Tuisu teksti esitama kutsunud. See põhjustab elevuse, kuidas kannab näitleja edasi midagi, mida ta pole kordagi harjutanud. Kuigi sellist kunstilist võtet on ka varem teatris kasutatud, ei ole etteaste õnnestumine garanteeritud. Niisiis on õhus küsimus, kas näitleja suudab luua atmosfääri ja usutavuse, mida tekst tõenäoliselt taotleb.

Solemainpouri tekst on mitme­kihiline ja inforohke. On keeruline öelda, kas selle ettekandmisel keskendutakse tema olukorrale Iraanis (näidendi kirjutamise ajal kaksteist aastat tagasi ei tohtinud kirjanik koduriigist lahkuda, kuna oli keeldunud kohustuslikust sõjaväeteenistusest) ning soovile olla vaba teksti kaudu, mis rändab eri riikides ja etenduspaikades. Või paneb see meid ehk mõtlema etteloetavale valmile ja Solemainpouri onu jänestega tehtud katsele, millest kumab läbi eristumise ohtlikkus? Või on tegemist hoopis sooviga demonstreerida tundmatu võimu teatrisaalis? Või äkki kõike seda?

Tuisust kujuneb Solemainpouri meedium. Proovile pannakse näitleja oskus teksti esitada, aga ka publik, kellega kirjanik näitleja kaudu kõneleb. Keegi, kes ei ole ruumis, liigutab kogu asetust. Paneb näitleja oma sõnu edastama, aga ka erilaadseid rolle etendama, publiku täitma mitmesuguseid ülesandeid (annetama raha või punase mütsi ja astuma ise lavale näitlejaks). Tekib küsimus, kuidas muudab teatri kohalolek teksti tähendust vaatajale. Kas inimesed, sealhulgas näitleja, kuuletuksid, kui käsud antaks väljaspool teatrit? Kuivõrd hägustab teater reaalse ja fiktiivse piiri? Kas laseme endaga teha igasuguseid asju, kuna võtame seda kui mängu, või võib olla tegemist millegi tõsisemaga?

Olulisel kohal on laud kahe klaasiga. Nimelt segatakse ühte rohelisest pudelist väidetavalt mürki ning klaas vahetatakse ära nii, et näitleja ei tea, kummas klaasis see on. Publikul palutakse niikauaks silmad sulgeda, et säiliks põnevus.

Esitatud küsimuse puhul, kas näitleja suudab teksti kaudu luua atmosfääri ja usutavuse, võib öelda, et selles pole mingit kahtlust: Tuisk on laval omas elemendis kiiduväärt. Küll aga tekib huvitav nihe, kui kirjanik pakub tekstis välja, et näitleja, teadmata, kummas klaasis on mürk, võiks nüüd ühe tühjaks juua. Näitleja kannab ette kirjaniku mõtte, et tegelikult publik ei tea, kas ta äkki ehk soovibki mürki võtta. Tekkima hakkab ebakõla näitleja usutavuses: Tuisk ei mängi enam teksti vahendajat, vaid iseennast oma elus. Korra tekib mõte, et kui Tuisu asemel oleks laval keegi teine, traagilisema esitusviisiga, kas hakkaksime näitleja käekäigu üle rohkem muretsema.

Etendus liigub lõpu poole. Näitleja nuusutab klaase ebalevalt. Vaatab publikusse ja joob ära. Publikul palutakse saalist lahkuda ja jätta näitleja põrandale lebama, mitte kutsuda abi. Küll aga teavitatakse, et etendusele järgneb peagi vestlus. Paarteist minutit hiljem istub elus näitleja taas publiku ees.

Vestluse ajal kommenteeris üks inimene, et teatrimajas, kus eksperimentaalsed etteasted on tavalised, läheb publik kõigega kaasa, mõtlemata teksti tegelikule raskusele. Mitte nõustudes selle kommentaariga, hakkasin mõtlema, kas publik on ehk lihtsalt tuimaks jäänud, sest klaasist joomise ajal ei paistnud keegi ebamugavusest nihelevat. Vaatajad haarati terve etenduse jooksul tegevusse kaasa, ent hetkel, mil toimus fataalseim akt, istusid kõik omal kohal. Kas projekti­juht hoidis igaks juhuks silmad lahti, et vahele joosta, kui näitleja vale klaasi valib? Meile ju öeldi, et sulgege silmad.

Soleimanpouri tekst mõjuks ehmatavamalt, kui ei saaks guugeldada, et, jah, nii teksti autor kui ka seda esitanud näitlejad, sh Hollywoodi superstaarid, on elus. Seetõttu tundub, et taotletava šoki väärtus on ajaga devalveerunud. Kuni millegi esietendumiseni on eksperimendi sisu sama salastatud kui ümbrik, mille sisse Soleimanpouri tekst on enne igakordset esitamist suletud. Pärast seda saab tõsisest eksperimendist meelelahutus.

Siiski ei saa öelda, et teatrimaagia on lõplikult kadunud. Soleimanpouri tekst tõestas, et saab olla kaasatud inimese ellu, keda me ei tunne ega näe, kuid tajume tema kohalolu. Sõna on võimas ja tal võib olla ka võim. Küsimus on ehk selles, kas publik peab enam sõna pühaks. Ehk ollaksegi tuimemad, kuna kõik laval on mäng? Äkki peitub mängulisuses oht, manipulatsioon, mida ei osata enam näha? Kasuks tuleb oma peaga mõtlemine, kuid ka näilise irreaalsuse kahtluse alla seadmine.