Sõnatu hinge sündroom

Ehkki „Planet Alexithymia“ oli tänavuse „Baltoscandali“ vahest apoliitilisim lavastus, näitas selle lõpuaplaus publiku suurimat polariseerumist: umbes 3/4 saalist plaksutas tüdimusest ja 1/4 erksast kirgastustundest.

MADIS KOLK

Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“), autor ja helikujundaja Karl Saks, dramaturg Maike Lond Malmborg, valguskujundaja Henry Kasch. Laval Ruslan Stepanov ja Karl Saks. Esietendus 1. VII Rakvere teatri väikeses saalis etenduskunstide festivalil „Baltoscandal“.

Harilikult ei pea ma heaks tooniks alustada arvustust kolleegide tsitaatidega. Justkui endal mõtteid ei oleks. „Planet Alexithymia“ puhul tundub see aga põhjendatud. Ehkki lavastus oli tänavuse „Baltoscandali“ vahest apoliitilisim, näitas selle lõpuaplaus (vaatasin lavastuse esietendust 1. juulil) publiku suurimat polariseerumist: umbes 3/4 saalist plaksutas tüdimusest ja 1/4 erksast kirgastustundest. See, et kuulusin viimati mainitud vähemuse hulka, ei tähenda, et tunneksin end kuidagi parema või targemana, küll aga annab õigustuse väikesele metakriitilisele avaosale, et püüda mõista, milliste tajumehhanismide kaudu teatrit teatrina väärtustatakse ning ehk täita ka mingit trafo või tõlgi rolli, et edaspidi esmapilgul pelutav nähtus ikkagi osalemishuvi võiks tekitada. Seepärast antagu mulle andeks ka selle arvustuse kergelt dotseeriv toon.

Kõige karmima hinnangu andis oma festivalipäevikus Andres Pulver: „Karl Saksa „Planet Alexithymia“ saab lühidalt kokku võtta nii: hakatuseks virgutusvõimlemine vanadekodus algajatele, seejärel pikk ja painav neuroloogi tehtav reflekside kontroll ja lõpetuseks reeglitevaba vabamaadlus aegluubis. Visuaalselt pakkus midagi vaid viimane. [—] Senise neljateistkümne „Baltoscandali“ jooksul olen igasuguseid kahtlase väärtusega asju näinud ja „Planet Alexithymia“ pääseb mittemeeldinud lugude seas kindlalt esikolmikusse. Helipilt oli küll väärt, et lihtsalt silmad sulgeda ja lasta helidel (just helidel, mitte muusikal, sest seda lavastuses polnud) endast läbi voolata. Paraku oli neid helisid aga suhteliselt napilt.“1

Niisiis heidab autor ette visuaalset väheatraktiivsust ja igavust. Meil on justkui mingi ideaalmudel, millele peab etenduskunstilavastus vastama, ja see ilmselgelt sellele ei vastanud. Elamus jäi saamata ja naudingut ei pakutud. Laval tehakse aga midagi, mida me igapäevaelus nimetada ei oska. Vaataja ei taha tunda end rumalana ja nii tõlgendab ta toimuva virgutusvõimlemiseks.

Mitte nii karmilt, kuid sarnase tervemõistuslikkusega lähenevad lavastusele ka Kärt Devaney ja Aarne Mäe, lisades kavalehel toodud aleksitüümia kirjeldusele: „Noneh. Mida sa selle peale ikka oskad öelda.“2 Autorid seletavad oma kerge üleoleku lavastuse kontseptsiooni suhtes ka lahti: „Vaadates tabasin end liiga tihti igatsemas kontakti tegelaskujudega ning seda, et mõistaksin lavastajat ja ta motiive lõpuni – et tunneksin kusagil ühisosa või seda seletamatut miskit, mille võib teatris luua vaid publiku ja lavastuse kohtumine. Selle asemel liikusime tohutult aeglaselt läbi neuroloogi kontrollvisiidi, et jõuda finaalini, mis, tõele au andes, oleks võinud poole oma tugevusest ülejäänud lavastusele laenata. Koreograafia, mille energia oleks võinud kanda kogu tükki, oli intensiivne, huvitav ning otsekui miski maaväline. Alles lõpus kohtusime näitlejate tõelise võimekusega, alles enne lõppakordi tekkis pinevus ja suhe vaataja ja tüki vahel.“

Lavastuses „Planet Alexithymia“ on laval Ruslan Stepanov ja Karl Saks.

Joosep Pank

Ühesõnaga, lavastus hakkas elama alles lõpuosas, mil Karl Saks ja Ruslan Stepanov hakkasid „tantsima“. Tegelaskujud pandi paika. Aga iga mees võib ju olla samaaegselt armuke, abikaasa, isa, vend, laps, ülemus, alluv. Muidugi me ei mõista seda, aga saame tajuda paljusust ja mitut asja korraga.

Keiu Virro ütleb: „Nautisin helikujunduse võimet ruumile vormi ja struktuuri anda. Ja lõpustseeni, kus kontakt­improvisatsioonis justkui kõik valesti läheb. Ent hoolimata tõdemusest, et aeglust mõistavad need tantsijad kanda ja kompositsiooni valdab Saks suurepäraselt, ei saanud ma terviku puhul edasi küsimusest: miks? Pärast lugesin huviga lavastuse tutvustust ja oskasin vaid tõdeda, et see jäi minu jaoks etendusest eraldiseisvaks.“3 Miks? Sest aleksitüümia, see suhteliselt vähe diagnoositud sõnatu hinge sündroom on olemas ja elu ei olegi lihtne. Küsimus „miks?“ haarab põhjuse ja tagajärje järele. Need leitakse alati tagantjärele vaatlusel. Karl Saks näitas meile kohalolu olevikus, siin ja praegu, kus veel ei ole analüüsi toimunud. Ta peatas hetke. Lavastuse painava ja samas võluva efekti lõi just see enda kohalolus hoidmine, pidev loobumine järgmisest sammust, mis aitaks ehk sündmusest üle libiseda ja tegevuste jada jätkata. Olukord, kus keha tahab liikuda, aga mõistus ei taha.

Kõige füüsilisema seletuse sellele seisundile annab Heili Sibrits: „Taas saab teemana välja tuua inimese eraldatuse, keha automatiseerumise, kontaktituse. Rõhutatud aeglase liikumisega lavastus suutis küll ennast saalis kehtestada, aga siiski jäi see emotsionaalselt külmaks ja kaugeks. Arvestades, kui robotiseerunud inimestena etendajad Karl Saks ja Ruslan Stepanov end laval näitasid, siis see võiski olla üks eesmärk. Masinlikud liigutused ja automaatne elurutiin etenduse lõpus küll katkestatakse, kaks meest jõuavad teineteiseni, aga selleks, et võidelda, kordagi valvsust kaotamata, sest kusagil sisimas on soov läheduse ja inimliku kontakti järele. Karl Saksa lavastus oli terviklik, kõigest üleliigsest puhastatud, aga võib-olla oligi see liiga steriilseks ja mõõdetuks muutunud.“4

Robotiseerunud? Need kaks keha on dünaamilised. Tõesti välja puhastatud. Nad ei emotsioneeri ega väljenda ei kurbust, rõõmu ega viha. Mina nägin masinlikku režiimi struktuuris ja just tänu sellele sain osa kehade dünaamilisusest, põhjustest ja tagajärgedest. Need ei ole tõepoolest „suured lood“. Lood kirjutatakse ajaloo tarbeks, revideerimaks ja hindamaks minevikku, aga meie igapäevaelu koosneb reaktsioonidest. Mina nägin, kuidas valgustati välja hetk enne reaktsiooni.

Kas saame eelnevate tsitaatide põhjal üldistada, et kipume teatrist otsima ikkagi lineaarset lugu, mis peaks soovitavalt olema edasi antud visuaalset naudingut pakkuval viisil? Kui laval on püss, peab see kolmandas vaatuses pauku tegema, kui laval on uks, peab sellest sisenev inimene kellessegi armuma ja seejärel abielluma, kui laval on kaks meest, siis peab nende kohtumise kulminatsiooniks olema (koroonakriisist tulenenud?) üksinduse ja eraldatuse ületamine. Varem oli halb, lõpus on hästi?

Tänavune „Baltoscandal“ mõjus tervikuna natuke säästufestivalina. Mitte koonerdamise mõttes – vahendeid kunstnikele pakuti sama heldelt nagu alati –, vaid just kontseptsioonilt, mille kohaselt etendati festivalil koroonakriisi tõttu toimumata jäänud esietendusi.

Umbes poolte lavastuste sünopsiseid lugedes hakkas tõepoolest tööle üksinduse teema, mis omakorda seostus koroonakriisiga. See seos ei ole vägivaldne, ka 4. juulil festivali raames toimunud vestlus kunstnikega tõukus teemast, kuidas on viirus ja eriolukord loojaid ja nende taudieelseid plaane muutnud ning mõjutanud.

Siin on kindlasti mingi seos, nii nagu on seoseid mistahes nähtuste vahel, kuid ometi tahaksin uskuda sellesse natuke idealistlikku kunstnikukuvandisse, mille kohaselt looja mõtleb ja tajub mõneti kriisiüleselt või koguni seda ennetavalt. See ebakindlus, liminaalne lävelkõikumise tunne, mida meie, tavainimesed, tunneme masude ja koroonakriiside ajal koondamiste, palgakärbete ja peresiseste pingete tõttu, on preestrite, šamaanide ja kunstnike igapäevane seisund. Just sel põhjusel on kahtlane küsida, kas seekordne festival uuris eriliselt üksinduse teemat ja kas sel teemal on seos koroona­epideemiaga. Pigem oleme näinud, et eelmiste festivalide lavastused on muutunud üha meelelahutuslikumaks. Meie, vaatajad, nihutame oma vaatepunkti, kunstnik teeb seda, mida ta peab tegema – kriisihetkil lihtsalt joonistub välja publiku soovmõtlemisest tulenev lineaarne põhjus-tagajärg-tõlgendus.

„Planet Alexithymia“, olemata sõnumilt sotsiaalne või poliitiline, annab edasi just seda seisundit, mida võiks tunda inimene, kel on ära lõigatud turvatunnet pakkuv ja minevikust lähtuv, samas alusetuid tulevikulootusi pakkuv „suur lugu“, mis asetab ta igavikulisse kohalolutundesse. Kuidas leida vaatajana sellega ühisosa? Tegelikult ei ole meil mingit ühisosa ka Tšehhovi tegelastega. Kolm õde igatsevad Moskvasse, Veršinin vaatab kella, aga dialoog Tšehhovi tegelaste vahel kirjeldab meile vaid nende seisundit. Me eeldame, et Tšehhovi tegelastel ei ole aleksitüümiat, nad teavad täpselt, miks ja kuidas nad oma seisundeid kirjeldavad. Ometi tekivad just sõnastamatutest emotsioonidest dramaturgilised intriigid ja konfliktid. See aga ei tähenda, et tegelased (või ka meie publikuna) kirjeldaks neid emotsioone õigesti. Ka Romeo ja Julia lugu ebaõnnestub põhjusel, et kommunikatsiooniahel lekib, kuid me saame teha näo, et saame aru suhtluse igast etapist.

Siin oleme lihtsalt sündmusele rohkem „seljaga“, püüame olla kaasas tegelastega, kes ei suuda oma emotsioone sõnastada, kuid see ei tähenda, et neil puuduks positiivne programm, et nad ei liiguks punktist A punkti B või et nende emotsioonidele ei saaks kaasa tunda.

Karl Saks ja Ruslan Stepanov ei väljenda tegu. Nad edastavad seisundit, kus saame tunda seda potentsiaali, mis peitub teostamata jäetud liigutuses. See on ju tegelikult väga tšehhovlik olukord: me ei tee sooritusi, vaid talletame soorituse-eelset energiat. Just siin on meil põhiküsimused peidus. Ja nii on Saksal ja Stepanovil õnnestunud ka teadusele midagi juurde pakkuda.

Kui e¯lektron deklareeris „Baltoscandalil“ teaduse ja kunsti koostööd, siis nende lavastus „Romeo & Julia #5“ pigem illustreeris ja propageeris teadust. Saks ja Stepanov aga tegid laval teadust. Nad näitasid, et ka aleksitüümia puhul on inimeses olemas intensiivsed tunded, isegi kui tõlgendame selle tavakäibes tundetuseks. Sain teada ja tunda, et lavalist energiat on mitut sorti. On ekspressiivset energiat, mis paiskub välja, nagu Jarmo Reha lavastuses „Whitewash“ („Valgepesu“), kuid on ka sellist – nagu „Planet Alexithymias“ –, mis pulbitseb, aga ei vallandu, ei artikuleeru selgestituvastatavaisse tähendustesse, jättes nõnda sootsiumile mulje häirest või puudujäägist, kuid olles oma toimelt intensiivsem kui mistahes interpretatsiooni kammitsetud suhtlusühik.

Etenduse lõpus tõusis lae alla linnuke. Ma vaatasin lindu ja samal ajal kuulasin aplausi kõla. Tundus, et see 1/4 publikust, kes aplodeeris selle tõttu, et lavastus meeldis, suutis oma käteplaginaga linnu põrandalt õhku tõsta. Et need tajud on omavahel seotud.

1 Andres Pulver, Kiri „Baltoscandalilt“. Esimene päev. – Virumaa Teataja 2. VII 2020.

2 Kärt Devaney, Aarne Mäe, Kas helirännak teisele planeedile või privaatpidu? – Virumaa Teataja 4. VII 2020.

3 Keiu Virro, „Baltoscandal“, eripärane festival iseäralikul ajal. – Eesti Päevaleht 6. VII 2020.

4 Heili Sibrits, Laguneva maailma teater ehk kaasaegse teatri hetkeseis Eestis. – Postimees 7. VII 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht