Seitsme lapse harilikult erilised elud

Anne-Liis Maripuu

Berliinis täna algaval festivalil „Theatertreffen” näeb teiste seas ka Gob Squadi lavastust lastelt täiskasvanutele. Gob Squadi „Before Your Very Eyes” („Otse sinu silme all”). Kontseptsioon, kujundus ja lavastus Gob Squadilt (Johanna Freiburg, Sean Patten, Berit Stumpf, Sarah Thom, Bastian Trost ja Simon Will), kostüümikunstnikud An Breughelmans ja Gob Squad, helikujundajad Sebastian Bark, Jeff McGrory ja Gob Squad. Esietendus 28. IV 2011 Berliini teatris Hebbel am Ufer. Belgia kultuurikeskuse CAMPO (endise nimega Victoria) eestvedamisel on valminud pisut rohkem kui kümne aasta jooksul kolm lavastust, kus mängivad küll lapsed, ent mis sellele vaatamata on suunatud täiskasvanud publikule. Lavastuste reaga jõuti lõpule inglise-saksa trupi Gob Squad möödunud aasta aprillis esietendunud lavastusega „Before Your Very Eyes” („Otse sinu silme all”), mida saab näha ka tänasest kuni 21. maini Berliinis kestval teatrifestivalil „Theatertreffen” („Teatrikohtumine”). God Squadi lavastus kuulub festivali põhiprogrammi ehk kümne märkimisväärsema lavastuse hulka. CAMPO-triloogia esimene lavastus „üBUNG” („hARJUTUS ”, 2001) pärines belglasest näitlejalt, lavastajalt ja režissöörilt Josse de Pauws’ilt. Seal jäljendasid lapsed üks ühele täiskasvanute meeleolukat koosviibimist, mida publikul oli sama ajal võimalik jälgida taustal jooksvalt filmilindilt, teksti kuulsid vaatajad aga üksnes täiskasvanuks kehastunud laste suust. Triloogia teise lavastuse „That Night Follows Day” („Et päev järgneb ööle”, 2007) tegi inglise lavastaja Tim Etchells, kes näitas, kuidas projitseerivad täiskasvanud oma maailma lastele. Selleks kutsus ta kokku 16 kaheksa- kuni neljateistkümneaastast noort, kes aitasid tal koguda väljendeid, mida täiskasvanud lapsi kasvatades pruugivad.

Eesti teatrivaatajailegi tuntud Gob Squadi (läinud suvel nägi Põhuteatris nende lavastust „Kitchen” – „Köök”) ja CAMPO koostöös valminud lavastuses mängivad lapsed läbi inimese kogu eluea: nad alustavad oma tegelikust vanusest, mis jääb kaheksa kuni neljateistkümne eluaasta vahele, seejärel jõuab seitsmik 20ndatesse, 40ndatesse ning lõpuks 70ndatesse eluaastatesse.* Kogu ettevõtmist koordineerib inglise keelt kõnelev naishääl, mis esitab lastele küsimusi ja suunab nende tegevust.

Hääl: „Mida sa saad teha nüüd, kui sa oled 19aastane?”

Üks lastest: „Ma võin läbi ajada ühe noa, ühe kahvli, ühe lusika ja tassiga. Võin kutsuda oma korterisse 20 inimest, kuigi ruumi on vaid neljale.”

Hääle diktaadile alludes ja kostüüme-grimmi vahetades jõutakse 20ndate mässumeelsuse juurest 40ndate resignatsiooni: reeglid, mille vastu varem sõditi, on omaks võetud ning võimalused, millest haaramiseks tundus varem piisavat üksnes käe väljasirutamisest, on kadunud.

Hääl: „Martha, on sinu 40. sünnipäev. Kuigi sa ei uskunud, et see päeva kunagi kätte jõuab, juhtus see ometigi. Võta taldrik omatehtud sushi’ga ning paku seda Inekesele. Ineke, võta sushi’t ning kiida seda, kuigi see sulle üldse ei maitse.”

Kui elu selline kulg tundub vaatajaile juba vältimatu ja paratamatuna, hakkavad lapsed ühtäkki kõiketeadva hääle korraldustele vastu. Väljendades oma kahtlusi hääle dikteeriva hoiaku õigustatuse ja ütluste sisu osas, keelduvad nad edaspidi selle korraldustele allumast.

Hääl: „Nüüd, kui sa oled 40aastane, oled aru saanud, et sa ei olegi eriline ning kõigi pilgud ei olegi pööratud sinule.”

Laste protesti näikse toetavat ka lavakujundus. Kogu tegevus leiab aset pleksiklaasist kastis, mille seinad paistavad vaatajatele läbi, lastele aga mitte. Nii et kuigi jälgijat ei näe, jälgib keegi ikkagi. Hääle autoriteetse hoiaku õigustatuse ja väidete paikapidavuse küsimus jääbki vastuseta, selle asemel hakkab hoopis kõlama Edith Piafi lugu „Je ne regrette rien” („Ma ei kahetse midagi”). Ja tõesti, mis siis sellest, et kõik ei läinud päris nii, nagu loodetud-soovitud, kahetseda ei tasu midagi. Sealjuures muutub hääle metafüüsiline päritolu ja tähendus inimese elule täiesti teisejärguliseks. Mitte midagi kahetsedes saadakse 70 aastat vanaks. Lavastus jõuab sellega finaalini, mis on kooskõlas eelneva halastamatu realistlikkuse ja südamlikkusega – kõigi tegelaste surmani.

Aja peatumatu ja halastamatu kulgemine on esile toodud ka audiovisuaalsete vahenditega. Lavastusprotsessi alguses salvestatud videotel on võimalik näha lapsi nende tegelikust vanusest peaaegu aasta nooremana oma 20., 40., või 70. eluaastates tulevikuminaga vestlemas. Kõige täpsemini võtavad lavastuse kokku laused, mis pärinevad ühe 20ndatesse jõudnud tegelase dialoogist iseendaga umbes seitsmeaastasena.

Lapse minevikumina: „Ja pea meeles, et sa kaisukaru hästi hoiad.”

Lapse 20aastane tulevikumina: „Ma ütlesin sulle juba, et karu on kadunud. Ja pea meeles, et mõne aasta pärast oled sina ise see, kes ta ära kaotab.”

* Vt http://www.gobsquad.com/projects/before-your-very-eyes