Seitse kevadist pilti. Biidis

Kairi Prints

„Vanemuise biitlid” lõpetab Ivar Põllu triloogia „Armastus, teater, hullus ja surm” Tartu Uues teatris. Tartu Uue teatri „Vanemuise biitlid”, autor-lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke ja Helgur Rosenthal. Esietendus 30. III Tartu Uues teatris. Tartu Uue teatri Laia tänava saal on rahvast punnis täis. Õnneks on meil täitsa juhuslikult kodust padjad kaasa võetud ja niiviisi, trepi peal, varbaidpidi laval, on mõnusamgi istuda kui kusagil tagareas. See on lihtsalt palju rohkem biit. Enam-vähem otse nina all hõõgub tuhatoosi äärel sigaretikoni ja kõlaritest puurib kõhtu „All You Need is Love”. No kes ei armastaks seda lugu, kes ei armastaks biitleid, kes ei armastaks teatrit, Tartut ja kevadet. Nii et kohe on kuidagi armunud olla, ootamatult, sest Ivar Põllu triloogia „Armastus, teater, hullus ja surm” teine osa „Ird, K.” tekitas hoopis teistsuguseid emotsioone: see oli kaugelt liiga ratsionaalne, liiga korras, liiga ekstravertne ja pealetükkiv, et mööda selgroogu alla sõita. Aju mõtles üht, süda teist. Ent „Vanemuise biitlid” paneb kõik juba päris alguses ühte rütmi – ja kui juhtub nii, siis on teater parim koht, kus üldse olla saab. Aga ei maksa arvata, et niimoodi sõidab katus ära. Pigem mõjub nii mõnus emotsioon pingestavalt ja teravdavalt, fookus läheb paika ehk siis alale enda ja lava vahel, tähendusruumi, potentsiaalile, tõlgenduspõllule – kuidas iganes seda võtta või nimetada. Eks käiakse ju palju teatris iseennast fookustamas – see on täiesti adekvaatne teatrikäitumine – või ennast unustamas laval toimuva fookustamise kaudu, mis on tegelikult samuti enese fookusesse tõstmine, aga negatiivis – samuti adekvaatne käitumine. Aga kui fookus läheb sinna kõige paremasse paika, kaob adekvaatsus. Ja see on hea, sest adekvaatne käitumine aktualiseerib liiga kiiresti: nii saab vastu võtta ainult seda, mida tead ja tunned, aga niimoodi kasvab ainult turvatunne. Päris tunde saab tundmatult. Teater, kust saab päris tunde, teeb inimesega päris palju. Aga seda pole lihtne leida: pole nii, et kui mina saan, saad sina ka. Tundmatu poleks ju tundmatu, kui sellele on võimalik näpp peale panna või sellega lausa tutvuda. Selle diibi noodiga vaibun taas dominanti. Siit hakkan võtma ettevaatlikke akorde (vähemalt septakorde, sest dissonants peab kindlasti sees olema), et joonistada nende abil mõned helged helipildid.

I pilt

Mängib ikka veel lugu sellest, kuidas kõik, mida me vajame, on armastus. Sellega publiku tšakrad avatud, saabub lavale neli näitlejat. Neil on just lõppenud etendus, nad on rahul ja rõõmsad. Kiirustamata ja edvistamata vahetatakse riided. Siit järgmine üllatav ja kogu etenduse vältel korduma kippuv emotsioon, üldse mitte teatrikriitikulik ega isegi teatriarmastajalik: „Aah, tahan seda džemprit/kleiti/vesti/pükse/kingi!!!” Ei tea, kas niimoodi karjatada on teatris (veel vähem Sirbis) üldse sünnis. Ega see mingi pood ole, see on kultuur. Karjatan siis Kristiina Põllu kunstnikutöö peale: nii kostüümid kui ka lavakujundus on lihtsalt ülistiilsed.

Laval pole muud kui valgete ribikardinatega kaetud seinad ja poolkaarekujuline rida toole. Punased, pruunid, rohelised, beežid – kõik tumedad murtud toonid –, vahele üks puhas helesinine, nagu taevast kukkunud. Kostüümide tonaalsus vaheldub toolide moel, aga mitte üks ühele, löök löögile, vaid moodustab sellise mõnusa breikbiidi. Kui ootamatult stiilselt võib mõjuda pealaest jalatallani sama värvi outfit. Olgu, üleni valges (ja linases) perekonnad kevadistel tänavatel harilikult nii ei mõju, aga biitlid kannavad viimase kui ühe kostüümi väga stiilselt välja – no ilusad inimesed ning ilusad ja heas mõttes imelikud riided, mis siin imestada. Nii et isegi kui teatris ei viitsi absoluutselt kuulata, tunda ega, hoidku küll, mõelda, saab visuaalse naudingu siit igal juhul kätte. Muidugi annab palju juurde värvide sümboolika (meelevaldne) tõlgendamine, aga ei pea seda tegema, midagi ei pea. Peaasi, et on biit.

II pilt

Kas mainisin, et selle triloogia tõuketekst on teatriuuendus nõukogude Tartus, laiemalt Tartu eelmise sajandi teatri- ja kultuurilugu? No nüüd alles mainin, sest see polegi selle lavastuse – või kogu triloogia – juures kõige olulisem. See on oluline küll, aga peamiselt oma ebaolulisuses. Tegelikult see teatriuuenduse lugu ja selle võtmetegelased polegi tõuketekst, vaid hoopis redeltekst. Juba enne lavastuse nägemist, kui lugesin ajalehest, kuidas autor-lavastaja Põllu räägib oma tööst,¹ tuli silme ette mu lemmiku Wittgensteini redel,² mida mööda ronitakse üles ja siis visatakse redel alla, loobutakse. Seda pole enam vaja. See pole, aga on. On, aga pole. Nii ei ole ka „Vanemuise biitlid” (ja kogu triloogia) ülevaade Tartu teatriuuenduse ajaloost ja tegelasteks pole Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Vaino Vahing ega Mati Unt. See on fiktsioon, päris uus lugu. Nagu Põllu ütleb: „Selle triloogia jaoks olen ma nagunii need materjalid kõik läbi töötanud ja pigem tundus, et nüüd on aeg neist loobuda. Need materjalid genereerivad kõik oma tõde. … Aga meil on oma lugu. … Idee oli teha lavastus, mis on polüfooniline ja samas ei kuuluta ühtegi tõde. Seda ühte tõde ei ole ju. Ajalugu kirjutavad võitjad.”

Mis siin lisada, nii on. Samas mõjuvad igasugused fiktsioonid ajalooasjadest selles mõttes väga hästi, et ergutavad teemat põhjalikumalt uurima. Kui jääda etenduse vaatajana redelile kõõluma, läheb ilmselt nii, et ühel hetkel ei saa enam edasi ronida, sest mitu pulka on järjest puudu. Aga kui redelist loobuda ja minna biidiga kaasa, saab elamuse etendusest ja pärast kodus veel hulga elamusi, sest kohe kisub lugema materjale Tartu teatriuuendusest ja sellega seotud inimestest. Ei, tegelastel pole nüüd näitlejate näod, aga teemal on lavastuse hõngu ja värve. Elusam on lugeda.

III pilt

Lavastus koosneb fragmentidest. Muusikalised riietumisrituaalid ja/või valgusefektidele ehitatud vahepalad lahutavad hetki, mis on lõigatud kokku elu näiliselt suvalistest, ent üsna olemuslikest situatsioonidest. Kompositsioon on väga oluline. Mulle meeldib väga üks lühike naiste dialoog (olgu mainitud, et tekstiraamatus on naiste nimedeks John ja Paul), kus nad lihtsalt istuvad toolil ja räägivad, kuidas üks räägib liiga palju ja teine mõtleb liiga palju. Rääkija räägib, et ta saab rääkides aru oma mõtetest – tegelikult meeldib talle lihtsalt oma hääl. Mõtleja mõtleb, sest ta otsib. Siin pole puänti, see dialoog on just oma staatilisuses väga kaunis. Mõni teine fragment pillub puänte, kihiseb seksuaalsusest või albib absurdi. Mõni fragment ei alga või ei lõpe. Mõni ei kesta. See on ilus tervik. „Ird, K.” fragmendid olid kuidagi liiga puhta paigutusega, liiga komponeeritud. Biitlite kompositsioon on üleni biit: ülbe ja vaba. Selline fragmentaarsus lõikab reaalsust sedasi, et tervik tundub nii päris.

IV pilt

Mees: Ma olen väsinud. Konfliktidest. Põnevusest. Pinge kruvimisest. … Sellest sündmusepõhisest loogikast. Miks peab pidevalt midagi juhtuma? Miks peab pidevalt olema mingi sündmus? Ja miks peavad kõik pidevalt arenema? Kuidagi loogiliselt arenema … Miks ei võiks lihtsalt olla. Ja et asjad lihtsalt juhtuks. (Siin ja edaspidi tähistab kaldkiri tsitaate lavastusest, allikaks tekstiraamat.)

Pärast mõningast vaidlemist otsustavad neli näitlejat lihtsalt olla, konfliktivabalt ja ebahuvitavalt, ent harmooniliselt. Üks – seesama, kes tõstatas selle n-ö metakonflikti – ei pea aga kaua vastu. Nero Urke, kes mõnikord kipub oma ekspressiivsusega minu introverdi valuläve ületama, mängib selle koha vaikselt, huvitavalt ja üleni haaravalt välja. Seda minimalistlikku külge näeb tema puhul harva, aga selles on olemas väga võluv nüansirikkus, mis muidu kipub varju jääma.

Teine mees: Sa oled igavaks muutunud. Sa ei ole muutunud. See on igavaks muutunud. Sa oled pidevalt nii äge. Sa oled nii nii äge. Nii võimas. Nii mänguline. Nii ohjeldamatu. Nii ettearvamatu.

See igavuse-põnevuse teema on saatnud tegelikult kogu triloogiat. Esimeses osas pealkirjaga „Endspiel” teeb ennast põnevaks kirjanik Vaino. Kannatused teevad looja huvitavaks: õnnelik ei tohi olla, sest see on igav ja labane. Kirjaniku naine ütleb mehele, et ta võib ju õnnelik olla, ja lubab, et ei räägi kellelegi, aga ei, õnnelik looja pole piisavalt diip. Triloogia järgmises osas „Ird, K.” muutub kannatav kunstnik ekstsentrikuks, kes on teistest nii erinev, et teda pole lihtsalt võimalik mõista. „Vanemuise biitlid” jõuab kõige nüüdisaegsema kunstnikukäsitluseni. Igav on okei, igav on diip, õnnelik tohib olla ning, mis kõige olulisem, teised ei peagi aru saama. Samas on kannatava kunstniku diskursus siingi redeltekstina alles. Näitleja arutleb: Mina ei jutusta isegi lugu. Ma mõtlen. See on teatris kõige igavam, teate isegi. … Eksimine on põnev. Mõtlemine ei ole põnev. … Kuidas tundub? Kas ma olen põnev? Kas ma kannatan ikka piisavalt?

Kunst on vajalik eelkõige kunstnikule endale, aga peaks kõnetama ka kedagi teist. Kunst ei püüa seda paradoksi enam kodustada, vaid piirdub selle vaatlemisega. Kui „Endspiel’i” Vaino diagnoosis lähtepunktina teda ümbritsevaid inimesi, siis biitlid diagnoosivad kõigepealt iseennast ning alles enda kõrvalekaldeid pidi saab inimene jõuda teise inimeseni. Andres Maimik kirjutab lavastuse arvustuses: „Dialoog jõuab välja paradoksini – kui sa lihtsalt oled, võid riskida võimalusega olla igav. Kui sa oled aga igav, ei haara sinu kirgastunud lavaolemine vaatajat kaasa. Aga miks peabki kogu aeg kedagi kaasa haarama, miks peab kogu aeg midagi juhtuma? Miks ei võiks olla vahel ka igav? Omal moel võtab see väitlus kokku „Vanemuise biitlite” kontseptsiooni. Ning peegeldab mitmeid kaasaegseid suundumusi nii teatri kui ka kinodramaturgias.”³ Tema arvustuse pealkiri „Vanemuise diiplid” on eriti tabav: „diiplid“ kui tagurpidistatud „biitlid” võtavad biitelliku igatsuse, aususe, ülbuse ja helguse ning vaatlevad seda kas nüüd just metatasandilt, aga tõlgendades oma tundeid ja reaktsioone, vaadeldes ennast kui tundmatut. Niipalju kui see on võimalik.

V pilt

Helgur Rosenthal on väga huvitav näitleja. Lavastuse plakatil on ta teistest tagapool, etendustel on ta ka tagaplaanil esiplaanil. Tema sisse jääb rohkem, kui välja tuleb, seda on tõesti ilus vaadata. Samasugune on Maarja Mitt. Olen mõlemat tegelikult väga vähe laval näinud, võib-olla mängib sestap rolli ka uue ja tundmatu võlu. Nero Urket ja Maarja Jakobsoni on seevastu nähtud palju. Neil on mõned hetked, mida ka eespool mainisin, aga imetlen siin esimest paari teisest rohkem. Ei, jumala eest, midagi halba ei saa kellegi kohta öelda, aga näitlejatööde parimad hetked on mulle Helgur Rosenthali „silmatapeedimonoloog” ja Maarja Miti vaevumärgatavad ilmevarjundid mingi ekspressiivse kõrvaltegevuse taustal. Või see, kui ta on „vaimne naine”. Aga kui rääkida näitlejaneliku kokkumängust, siis tuleb see neil ikka väga hästi välja. Visuaalne sarnasus versus rollitunnetuslik erinevus teevadki sellest lavastusest selle, mis see on. Lisab seda kauni harmoonia jaoks vajalikku dissonantsi.

VI pilt

On kevad, linnuvaatluse aeg. Seda saab teha ka teatris. Laval on pime sumedus ja mahe hääl räägib meil levinud laululindudest. Rikkalik toidulaud on siia meelitanud mitmeid kirjusulelisi siristajaid. Mõni annab endast kõvemini teada ja on tuttavam, teine on ehk paremgi laulja, kuid peidab end põõsastesse ja on vähem tuntud.

Laululinnu metafoori abil seletatakse näitleja, lavastaja, näitekirjaniku ja kriitiku rolle ning käitumist. Ma olen, muidugi, nagu ikka väärt lavastust vaadates, oma „positsiooni” unustanud ja alles siis, kui sõbranna kõrval naerab nagu loom ja mind nügib, saan aru, et ahjaa, ma siis pean olema vist see kirjusuleline, kes on koloonia parasiit, kõikide olukordadega ja pesitsuspaikadega kohanev vorm. Sööb kõike, paaritub kõikidega ja kui pesa tühjaks jääb, muneb sinna oma muna. Vaatamata oma uhkele ametile kaunis vagane, vaid vahel talveöös kuuleme tema nukrat tsii-tsiid.

Uhkele ametile vaatamata ei tule siit praegu nukrat tsii-tsiid, vaid rõõmus siristus teemal, kui ilusasti saab loodusvaatluse abil kirjeldada teatriga seotud inimeste olemisharjumusi või siis klišeesid nende kohta. Lavastaja kui haruldane võõrliik ja koloonia sanitar, näitekirjanik kui kaunis tähelepandamatu nokaline, kes lendab ise tegelikult harva. Ja eks klišeed on „õigetpidistatud” (jutumärgid õigetpidisuse näilisuse pärast – ilmselt arusaadav, aga igaks juhuks ütlen) tegelikkus, nagu diiplid on tagurpidistatud biitlid. Sellepärast ei tasu ka kriitikutel siin (või üldse) väga oma parasiidi-maine pärast pisaraid valada. Maine on juhuslik tõlgendus tegelikkusest, mis on ise nagunii juhuslik. Ja tõde, nagu kõik muugi.

VII pilt

Aga räägime siis ikka ambitsioonidest ka. Ambitsiooni anda ülevaade Tartu teatriuuendusest pole, aga kas mõni pisike ambitsioon ikka on: no näiteks anda ülevaade maailma asjadest? Võiks öelda, et on. Võib-olla mitte asjadest, vaid olemisest. Väike ontoloogiline sissevaade inimese ja maailma suhtesse. Kavaleht tsiteerib pretensioonikalt Uku Masingu teost „Taevapõdra rahvaste meelest ehk Juttu boreaalsest hoiakust”. Aga niimoodi kontekstist välja lõigatud tsitaatidena mõjub see just eriti triviaalsena. Lühidalt: kõik tegelikkused on illusioonid, reaalsus on transtsendentne (see sõna on kavalehel küll vigasevõitu), immanentne reaalsus on tõlgendus, maailm on suurem, kui me arvame, ja me teeme juhuslikku absoluutseks. Tule eile meile. Sama hästi võiks öelda, et kõik tegelikkused on tõelised, transtsendentsus on illusioon, maailm on täpselt nii suur, kui see meile parajasti näib, ja juhuslik ongi absoluut. See poleks vähem tõde. Sest, mu meelest, räägitakse selles lavastuses – või kogu triloogias – siiski tõe puudumisest (täpsemalt teadmatusest, kas puudub või ei puudu), mitte selle varjatusest. Ning sellega rahuleidmise igatsus ongi vahest see ontoloogiline harmoonia, mida Maimik oma arvustuses nimetab. Nii et ma ei saa aru, kas need Masingu tsitaadid on peen provokatsioon või ei saa ma ise aru.

Või on ambitsiooni kõrval (või lausa asemel) inimesi harida ja pilti avardada ilus missioon teha inimestele rõõmu? Et kellele tundus teatris maailm liiga väike, saaks rõõmustada kodus kavalehte uurides maailma suuruse ja tõe (kuigi tabamatu) olemasolu üle. Kes aga tundis teatris, et maailm avardub tabamatult suureks, saaks kodus rõõmustada, et tal oli õigus. Äkki nii lihtne see ongi. Sest rõõm on päris. Võib-olla see ongi kõik, milles me saame kindlad olla. Ja ka kogu filosoofia iidne, ent ununenud eesmärk on ju ikkagi teha inimene õnnelikuks. Vahendiks kas või vale. Siit avanevad mitmed ahvatlevad teerajad filosoofia ja eetika valda, aga ütleks vaid, et eesmärk pühitseb abinõu. Näiteks see kiri, mille „austajanna” triloogia kolmandas osas Kaarel Irdile kirjutab ja mille Ird triloogia teises osas kätte saab: vana mees on rõõmus, mis siis viga. Rõõm on päris asi ja mul on küll hea meel, kui seda tunnen, isegi kui rõõmu allikad tunduvad veidi kahtlased. Valmistagu siis rõõmu maailma suurus, transtsendentne reaalsus, elav absoluut, teater, muusika või miks mitte ilusad riided. Ning siia sobibki lõpetuseks taas üks ebasündsalt immanentne karjatus: see viimane kleit, mis oli Maarja Mitil seljas – ma ei suuda, mul on sellist vaja, kust ma saan?!

1 Jaan Olmaru, „Vanemuise biitlid” segab tõed ja valed. – Tartu Postimees 29. III 2012.
2 Vt Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofilist traktaati”.
3 Andres Maimik, Vanemuise diiplid – Eesti Päevaleht 3. IV 2012.