Rõõm elada ühel ajal

Piret Simsoni Hilda on romantilisema hingelaadiga, tekstid tema suus kisuvad armastuse randa. Liina Vahtriku Helmi jälle on paras paugutaja, revolutsiooniline naisterahvas.

MARIS JOHANNES

„Doktor Esperanto“, autorid, lavastajad ja esitajad Liina Vahtrik ja Piret Simson. Esietendus 15. I teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis.

Kaks moori mustas tulevad trepist üles. Nad teevad kooljahäält, tulevad kooljateelt, küünlad käes, ja räägivad, et talvel tulevat surnuaia isu peale. Siis lähevad ära. Kes nad on? Kas meie unustatud vanaemad, Assauwe kummituse pruudid või hauast üles tõusnud Hilda ja Helmi? Ju on torni kääksuv tuulelipp, mis teeb tormiga tõelist kummituse korinat, selle stseeni sünnitaja. Nii nagu näitlejaid inspireeris Helmi ja Hilda Dreseni lugu jutustama foto vanast majast, mille seinal silt viitamas õdede elupaigale ja seina ääres veinipudelite rida. See pilt on kavalehel. Loen, et õed Dresenid olid rahvusvahelise haardega esperantistid, kes on selles keeles ise luuletanud ja tõlkinud eesti luulet esperantosse.

Liina Vahtrikul ja Piret Simsonil on esperanto-maailma loomisel abiks rituaalid: hümn, lipp ja ikoon ehk foto, millel keele looja Ludwik Zamenhof, kelle lapsepõlvest „ballaadivormis“ kuuleme. Piibel on ka mängus: loetakse kirjakohta Paabeli torni ehitamisest, kus jumal kui „üks kiuslik vanamehenäss“ keeled segi ajab. Usku esperantosse ja paremasse maailma kinnitatakse omamoodi armulauaga – rohelise kurgi ja konjakilonksuga. Selles rituaalses sissejuhatuses ilmutavad näitlejad tõelist pühendumist, mille taga on tunda elutervet irooniat.

Piret Simsoni Hilda on romantilisema hingelaadiga, tekstid tema suus kisuvad armastuse randa. Liina Vahtriku Helmi jälle on paras paugutaja, revolutsiooniline naisterahvas. On see elulooteater? Tegelikult jutustatakse ikka rohkem meie ajast, kaunistuseks kultuuriloolised seigad. Pisut saame teada ka esperanto keele loomisloost. Emotsionaalselt elame kaasa kahe naise käekäigule. Kas nad on Helmi ja Hilda või Liina ja Piret või hoopis meie ise oma püüdluste ja äpardustega? Tont seda teab, igatahes itsitasin küll kohtade peal, mis on oma elus ette tulnud – õdede Dresenite lugu on hea kattevari oma naise­elu jamadele.

Kolmas tegelane on keel. Lootus näha konfliktideta tulevikku, mis sünnib tänu tehiskeelele – see esperanza käis XX sajandi esperantistidele üle jõu ja on sama utoopiline nagu lootus, et kui kõik Eestis eesti keelt kõnelevad, saab sellest õnnemaa. Mina esperantot ei oska. Pisut arusaamist annavad ladina keelest pärit tuttavad võõrsõnad ja tagasihoidlikud teadmised hispaania keelest. Aga panen tähele, et mõni mees publiku seas ilmutab etenduse käigus ärevust. Ju siis läks keelemängus tüdrukutel midagi metsa ja esperantist on häiritud. See keelevärk on kui hapral jääl kõndimine. Oma teadmatuses jälle naudin selle isetehtud keele rütmi ja meloodiat. Kui aga revolutsionäär Helmi ja romantik Hilda mängivad maha elegantse luuleduelli Barbarus versus Under, olen 100% mängus sees.

Kaks moori mustas (Piret Simson ja Liina Vahtrik) tulevad kooljateelt, küünlad käes, ja räägivad, et talvel tulevat surnuaia isu peale.

Mart Laul

Aga ühe koha peal oleksin ootamatusest peaaegu püksi teinud. „„Keelekõrv“,“ ütleb Mari Tarandi hääl ja raadiojutt läheb lahti ilma igasuguse hoiatuseta. Räägib Ain Kaalep, räägib fanatismist – oleksin nagu pärimuse kogumise välitööl näinud oma vanemate pilti võhivõõras fotoalbumis. Arvatavasti on see minu probleem, aga mul kulus pärast seda raadiojuttu tükk aega, et etendusse tagasi tulla. Asja analüüsides sain sotti, et on ikka raske olla üheaegselt dramaturg, lavastaja, kunstnik ja näitleja. Kui mingil hetkel tuleb õhust puudus, siis miks mitte Eesti Raadio arhiivist abi leida. Ma ei tea, kas Helmi ja Hilda olid fanaatikud. Nad olid kirglikult asja kallal, kuidas siis muidu. Nagu on kirglikult asja kallal ka Liina ja Piret.

Vahepeal katsetatakse pi-keelt ja kehakeelt Sealt sammuke ja mängu tuleb teater. Ehk on see alateadlik otsus, sest teatris tunnevad näitlejad ennast ikka turvalisemalt kui esperantos. Teater annab ka särtsu juurde. Mul on kaks lemmikstseeni. Üks on teatrisse mineku kirjeldus – lihtlauseline tekst, nagu võõrkeele õpikuist maha kirjutatud. Teine stseen on väärikalt tõsine abielutseremoonia lugemislambiga. Näitlejad on nagu kaks väikest tüdrukut, kes on igas olukorras valmis pruuti mängima, pitslina peas. Või hoopis kaks vanatüdrukut, kes ikka veel ihkavad mehele minna. Või hoopis kaks vaimlist naist, kelle ainsaks truuks kaaslaseks on roheline laualamp raamatukogus.

Selle stseeni sees on üks väike viibe Von Krahli teatri suunas. Helmi olla õnnetu, tema peigmees pole veel sündinudki – see on see paratamatus elada eri ajal! Kui seda ütleb Von Krahli teatri üks omaaegne vapinägu Liina Vahtrik, siis on see vähemalt hea siseringinali, aga võib-olla ka midagi rohkemat. Kui Von Krahli teatri „Paratamatus elada ühel ajal“ on üks suur kannatamine, siis Assauwe tornis leiab pigem aset rõõmus kokkusaamine. „Iga töö ei pea olema sunnitöö,“ olla üks lõbus teatrimees öelnud piitsa plaksutavale lavastajale. Oli see nüüd Pinna ütlemine Lauterile? Enam ei mäleta. Lea Tormis mäletab. Mis tean mina näitlemisest-lavastamisest, parafraseerin seda sunnitööd pigem publiku poole pealt, et igast lavastusest ei pea kümne küünega elu mõtet välja kraapima. Mõnele võib ka rõõmsalt kaasa elada, kui materjal on intelligentne ja kujund kõnetab. Eks ole seda elu mõtet otsitud ka.

„Kujutan ette, kui tüdinud võisid õekesed üksteisest olla, nad elasid ju koos,“ tunnistab Liina etenduseväliselt. Seda tüdimust meile ei mängita: kui üks hakkab ära kukkuma, tuleb teine oma mänguhooga appi. Võib-olla on see lihtsalt näitlejate partneritunnetus, mis hoiab rollid triksis-traksis ega lase kopal ette kukkuda, tüdimusel tekkida. Kui üks õdedest juba teispoolsuses, pole seegi mingi takistus. Ikka saab keeleasja ajada ja oma mängu mängida, südamlikult ja vaimukalt. Tahaks ise ka Barbarusele tervisi saata sinna paradiisi.

Diagnoos. Hakata tegema lugu keelest, mida ise ei oska, on koerustükk. Hakata seda tegema ilma dramaturgita on julgustükk. Puudub lavastaja, kes improvisatsioonid tervikuks seob – see on suurtükk. Sobib hästi kaitserajatisse nimega Assauwe torn.