Pidu panoraamvaatega

IIRIS VIIRPALU

„Beetareaalsus“, autorid ja lavastajad Raho Aadla ja Arolin Raudva, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja Artjom Astrov, valguskunstnik Karolin Tamm. Tantsivad Raho Aadla, Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Age Linkmann, Kadri Sirel, Joonas Tagel, Sigrid Savi ja Allar Valge. Esietendus 16. VIII Tartu linnafestivalil „Uit“.

Festivali „Uit“ raames esietendunud tantsulavastuse „Beetareaalsus“ võib liigitada üheks tujuküllasemaks, mis siinmail loodud. Lavastus võlub oma atmosfääri ja koos publikuga ühiselt tekitatud energiaga. Huvitav kontseptsioon on sidunud tervikuks tantsu, kohaspetsiifika ja osalemiskogemuse.

Tegemist on kohaspetsiifilise, publiku osalusel põhineva lavastusega, mis on üles ehitatud peona ühes Tartu veel valmimata korteritega uusarenduses. Nagu lavastusele mõtteliseks eellaseks olnud „Olmeulmade“ puhul, on siingi tegu ruumimanipulatsioonidega „leitud“ ruumis. Erinevuseks on asjaolu, et kui „Olmeulmades“ kasutati vanu, pigem lagunemise ja tühjaksjäämise konnotatsioone edastavaid ruume, siis nüüd on tegu tühja lõuendiga – korteriga, mis alles ootab elanikke, ja kuhu külastajatele on antud võimalus tulla ühel õhtul vaatama Tartu päikeseloojangupanoraami ja tantsima.

Lavastuse kandev idee on publiku kaasamine: kutse ühisele peole, kus publik saab end vabalt tunda ruumides ringi seigeldes, kokteili limpsides ja koos etendajatega ennastunustavalt tantsu vihtudes. Ruumikasutuse kohta võib öelda, et „Olmeulmadest“ õpituna on seekord võetud üks stseen korraga ja üleminekud on sujuvamad. Koreograafiliste stseenide vaheldamine publiku kaasatõmbamisega ning kogu lavastuse struktuurne vabadus tekitavad üldmulje vabast voolamisest, kus lavastuslik aspekt puudub – kõik toimubki justkui mängeldes ja iseenesest.

Situatsioonid kasvavad üksteisest välja. Nagu peol ikka, on suurem roll improvisatsioonil ja suhtlusel kaaslastega. Publik tõmmatakse kaasa märkimisväärselt kiiresti: etendajad on kohe alustanud publikuga sõbralikku vestlust, tunni aja pärast on pea kõik külalised tantsupõrandal. Selline lähenemine on peagi lõhkunud neljanda seina (kui seda üldse oligi) ning loonud sõbraliku atmosfääri.

„Beetareaalsuse“ kandev idee on publiku kaasamine: kutse ühisele peole, kus publik saab end vabalt tunda ruumides ringi seigeldes, kokteili limpsides ja koos etendajatega ennastunustavalt tantsu vihtudes.

Saara-Nette Tõugjas

Lavastuse liikumiskeel on mitmekesine, sisaldades erisuguseid tantsustiile, millest mõnda, näiteks svingi, kohtab etenduskunstis haruharva. Kuigi tantsijaid on palju ja ruumikasutus kohati tihe, jagub kõigile ka soleerimishetki ja võimalusi demonstreerida omanäolist liikumisstiili. Paeluvaimad on aga need hetked, kus tantsijaist kujuneb liikuv-hingav, leidlikult ruumi kasutav üks organism, näiteks tagatoa seina ja turnimisstseenis või ukse vahel skulpturaalset kehakujundit moodustades. Ühised, partneritunnetusel ja tasakaalul põhinevad liikumisfraasid on lahendatud mänguliselt – seega pole lugu, kui midagi ei lähe nii, nagu plaanitud. Tantsijad on arvestanud muutliku situatsiooniga ja jätnud mõnedki otsad lahtiseks. Peale ruumi ja osaluse võiksidki olla lavastust iseloomustavad märksõnad mängulust ja katsetamisvalmidus.

Et lavastuse vorm on väga vaba, näib ka etendus aeg-ajalt juhitamatu. Mõnel hetkel tõuseb etendajate asemel esile hoopis mõne hoogsama publikuliikme liikumismuster ja tantsuline energia, mida võib korraga käsitada nii miinuse kui ka plussina. See on tõend sellest, kui edukalt on võimalik kedagi lavastusse kaasata ja tantsima panna, aga näitab ka kerget läbimõtlematust, kui tekkinud olukorras jäävad etendajad ja koreograafia varju. Et üldine atmosfäär ja lavastuse struktuur on üdini vaba, võib neid hetki täienisti tunnustada – just sellises vabaduses peitubki lavastuse võlu. Publikule pakub lavastus hoopis teist laadi etenduskogemust. Sellisel määral osalemine, et publikust saab etendajatega olukordade kujundamisel võrdne partner, on siinses tantsukunstis harvaesinev nähe ning eeldab lavastajalt riskijulgust.

Esietendusel oli hea kogeda publiku hulgas aset leidnud kontakti­momente, kus nii mõnigi tantsis või vestles võõraga, käitudes nagu tavalisel peol. Alguse kerge skepsis publiku sel määral kaasamise võimalikkuse kohta asendus poole tunni jooksul rõõmuga inimeste valmiduse üle kõigega kaasa minna. „Olmeulmadest“, kus säilis etendajate ja publiku eristus, oli siin astutud suur samm kaugemale ning piir etendajate ja publiku vahelt kadus juba uksest sisenemise hetkest.

Etendusel ei ole selget algust ega lõppu – pärast stseene saab jäädagi tantsima, suhtlema, nautima akendest avanevat panoraami ja loojanguvalgust. Nõnda tekib tunne, et ollaksegi tuldud sõbra või tuttava juurde peole ning lahkuda võib siis, kui selleks tuju. Peoformaadi poolest meenutab lavastus kunagist Cabaret Rhizome’i lavastust „Peosimulaator.Reiv“, kus publik samuti otse peo keskele sattus. Kui tolle puhul oli tähelepanu peosituatsioonil etenduslikkuse ja lavastuslikkuse kontekstis, siis siinse töö puhul on rõhk mängulisel atmosfääril ja koos tantsimisel. Ühise kogemuse loomine on autoritel õnnestunud, selle lavastuse idee ja teostus torkavad silma kogu etenduskunstimaastikul. Tegu on tujutõstva ja meeleoluka lavastusega, mis oma külluses ja variatsioonides toob osaleja argipäeva sära nii otseses kui ka kaudses mõttes.