Performatiivsus ja transgressioon

Kui mõnda reeglit rikkuda, peab tabama õige hetke ning ka teadma, mis mõjub reegli rikkumisena ning mida täpselt rikkuda tahetakse.

KARMEN JUHKAM

Oktoobril keskel korraldati Tartus Põhjamaade Teatriuurijate Assotsiatsiooni, Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse ning Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooli ühine aastakonverents „Performatiivsus ja transgressioon“, millest võttis osa ligi sada huvilist. Konverentsil kõneldu võeti kokku vestlusringis, kus osalesid Anneli Saro, Riina Oruaas, Hedi-Liis Toome, Monika Jašinskaitė ja Karin Allik Tartu ülikoolist, Madli Pesti Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, Hanna Korsberg ja Pirkko Koski Helsingi ülikoolist, Janne Risum Aarhusi ülikoolist, Zane Kreicberga Läti kultuuriakadeemiast, Lauma Mellēna-Bartkeviča Jāzeps Vītolsi nimelisest Läti muusikaakadeemiast, Ildikó Sirato Ungari tantsuülikoolist ning Steve Wilmer Dublini Trinity kolledžist.

Anneli Saro: „Performatiivsusest“ on saanud väga trendikas sõna, seda peale teatriteaduse ka teistes kunstiteadustes ja ka ühiskonnas. Ajakirja Methis erinumbris¹ proovisime lahata performatiivsuse tahke ning mõistsime, et väga vähesed autorid defineerivad seda mõistet. Arvatakse, et kõik teavad, mida see tähendab. Mind huvitab, kuidas seda sõna kasutatakse ja kui rikas võib olla selle tähendusväli. Mõnele on performatiivsus midagi teatraalset, mõnele seotud etenduskunstidega, kirjandusteadlastele on performatiivsus aga reaalsust muutev austinlik kõneakt. Keeruline on lugu ka teise konverentsil arutluse all olnud mõistega, sest ilmselt paljude arust pole etenduskunstides enam midagi transgressiivset, sest kõike on juba tehtud. Mida need sõnad teile tähendavad?

Hanna Korsberg: Konverentsil jäi silma, et kuigi transgressioon hõlmab mitmeid tasandeid, käsitleti enamikus ettekannetes transgressiooni ametlikult kehtestatud reeglite rikkumisena. Teatrikonventsioonide murdmisest räägiti vähem.

Riina Oruaas: Neid mõlemaid ühendab ebatavalisus või ebareeglipärasus. Performatiivsusega eristutakse igapäevasest. Jah, rääkisime palju piiride ja reeglite ületamisest ning nõnda normide läbivalgustamisest, aga see võib olla ka midagi ebatavalist meie vaadetes, käitumises ja reaktsioonis. Minu meelest ühendab neid kahte nii mõndagi ja nendest koos rääkimine on viljakas.

Korsberg: Siiski usun, et kui tahta mõnda reeglit rikkuda, peab tabama õige hetke ning ka teadma, mis mõjub reegli rikkumisena ning mida täpselt rikkuda tahetakse.

Saro: Või kas need normid on kuidagi ühiskonnas aktuaalsed? Nõustun, et performatiivsus ja transgressioon on lähedalt seotud, eriti kui käsitleme performatiivsust teatud aktina, performatiivina, mis muudab midagi reaalsuses. Tavaliselt ka transgressioon tähendab, et midagi reaalset on korda saadetud, ning sellepärast on nende kahe vaatlusaluse mõiste kombinatsioon olnud intrigeeriv.

Janne Risum: Mind on huvitanud see, kui palju ajalooline kontekst ikka veel meid mõjutab ning kui palju tuleb seda lahata. Nõukogude Liidu tsensuur oli tugev ning nüüd on selle kõige lahkamine vajalik faas, mis tuleb läbi teha.

Korsberg: Mõlemad terminid viitavad läbirääkimistele. Kas midagi lubatakse lavastada või mitte? See on ka identiteediküsimus. Kuidas erisugustel aegadel neid identiteete esitada?

Saro: Kas konverents muutis kuidagi teie arusaama transgressioonist ja performatiivsusest? Kuidas te sellest teemast olete aru saanud?

Karin Allik: Transgressioon on väga subjektiivne. Festivalil „Draama“ lavastuse „Eden Detail“ vestlusringis tuli välja, et mõne arvates oli lavastuses piire ületatud, ent teistele ei toimunud laval midagi uut ja nende meelest polnud tegemist transgressiivse lavastusega. Piirid ei ole seega universaalsed: kui ületada piir ühe publiku ees, ei tähenda see, et piir oleks ületatud kõigi meelest. Iga kord, kui saalis on uus publik, tuleb piir uuesti ületada, sest neile on olukord uus.

Hedi-Liis Toome: Kirjandusteadlane Jaak Tomberg rääkis mulle samal teemal: „Eile ma mõtlesin, et transgressioon on igal pool, kuid nüüd arvan, et seda pole kuskil.“ Ehk kui me elame selle sees, siis ei pruugi miski tunduda transgressiivsena, aga laias laastus on kõik transgressiivne.

Saro: Minu silmad avas Norra-Saksa teatriduo Ida Mülleri ja Vegard Vinge ettekannet modereerinud Jon Refsdal, kes ütles, et norra keeles tähistatakse transgressiooni ja transtsendentsust sama sõnaga. See põhjustas suure kognitiivse dissonantsi. Minu arust on seda lingvistilist ühtelangevust raske põhjendada, sest tegemist on väga vastandlike mõistetega.

Zane Kreicberga: Läti keeles pole sõnale „transgressioon“ üldse head vastet, kasutame ingliskeelset laenu. Omakeelne sõna „üle astuma“ pole päris sama, sellel on väga kitsas tähendus. Filosoofilises kontekstis seda ei tarvitata.

Madli Pesti: Eesti keeles on samuti kasutusel „üle astuma“.

Saro: Kas see võib osutada, et Eesti ja Läti ühiskond ei ole kuigi religioosne? Meil pole ehk selget arusaama ei patust kui millestki keelatust ega üldse keelatud elusfääridest?

Monika Jašinskaitė: Leedu keeles öeldakse samuti „üle astuma“, mis pole nii tugeva tähendusega kui „transgressioon“, aga meil on just väga tugev katoliiklik taust.

Ildikó Sirato: Ungari keeles on trans­gressiooni tarvis väga tugev sõna ja see on seotud pattudega. Kunsti puhul seda ei kasutata, sest kunstireeglid pole nii jäigad.

Korsberg: Soome keeles tõlgitakse „transgressiooni“ kolme sõnaga: „rikos“ ehk kuritegu, „rikkomus“ ehk „rikkumine“ ja „rikke“ ehk „väiksem eksimus“, aga kõigil neil puudub religioosne tähendusväli.

Oruaas: Eesti keeles on samuti sõna „rikkuma“, seda ühtlasi nii hävitamise kui ka kvaliteedi halvenemise kontekstis – katki olema või katki tegema. Transgressioonist rääkides lisame sinna juurde sõna „piir“ või „piirang“ ja seda abstraktses mõttes. Piiri võib rikkuda või hävitada, piirist võib üle minna ning siis ta sinna jätta, aga võib ka piiriga midagi teha, seda venitada. Piiril saab ka kõndida, saab olla piiripealne, mis on eriti ambivalentne. Sellel sõnal on mitu tähendusvälja, aga see pole eriti tugev.

Saro: Aga kas „transgressioon“ on kangem sõna kui „kuritegu“ või kuidas on need üksteisega seotud?

Korsberg: Soome keeles on nii võimalik küll.

Kreicberga: Ma just kontrollisin, et läti keeles saab „transgressiooni“ „kuriteoks“ tõlkida, aga me ei kasutaks seda kunagi teatri kontekstis. „Kuritegu“ on täiesti teisest sfäärist.

Lauma Mellēna-Bartkeviča: Kuritegu on alati transgressioon, aga transgressioon pole alati kuritegu.

Saro: Teine teema, mida tahan arutada, on etenduskunstide erisugused sfäärid. Etenduskunstis on justkui võimatu olla transgressiivne ning arvatakse, et kõik on aktsepteeritav. Selle kõrval on traditsioonilisem sõnateater ning veel traditsioonilisemad ooper ja ballett. Hiljuti juhiti mu tähelepanu aga sellele, et ooperist on saanud kõige transgressiivsem teatrivorm. Seega, kas etenduskunstides tuleks hakata tegema erisusi transgressiooni mõistmisel ning kas ka praktikud peaksid rohkem mõtlema sellele institutsioonilisele kontekstile, milles nad parasjagu tegutsevad? Kas on olemas eri tüüpi transgressiooni etenduskunsti valdkondades?

Stephen Wilmer: Ühes galeeris visati tomatisuppi van Goghi „Päevalillede“ pihta.² Tegemist oli performatiivse teoga, aga ühtlasi ka millegi ebaseaduslikuga. Need isikud vahistati ja neile esitati süüdistus. Seevastu, kui teha midagi sellesarnast teatris, siis ilmselt süüdistust ei esitataks, kuid etendus siiski peatatakse. Võib juhtuda, et meeleavaldused lähevad nii intensiivseks, et trupp ei julge lõpuks enam etendusi anda. Nii juhtus näiteks Birminghamis.³

Pirkko Koski: Mõnes rahvus- või linnateatris on palju lihtsam provotseerida. Soome skandaalne teatrimees Jouko Turkka lavastas päris kaua aega Helsingi Linnateatris ja ma arvan, et talle meeldis seal töötada, sest seal oli palju kergem reegleid rikkuda. Ehk vastus sinu küsimusele võikski olla, et see sõltub sellest, kui tugevad on konventsioonid ning kuidas nendesse suhtutakse.

Saro: Kas Soome teatrikonventsioonid on tugevad? Kas neid on lihtne rikkuda?

Koski: Soomes on väga pikaaegne rahvus- ja linnateatrite traditsioon, nii et väikestes truppides on kindlasti rohkem vabadust kui suurtes institutsioonides.

Toome: Minu meelest oli väga huvitav, et Vegard Vinge arvates polnud oluline see, mida laval tehakse, vaid see, kui kaua lavastus kestab. Seega, kui ainult kaks tundi laval urineerida, siis on okei, aga kui seda teha 12 tundi, siis on probleem. Millised on õigupoolest need teatrikonventsioonid, mida murdma peame? Kas teatriskäimine tähendab tegelikult seda, et me lihtsalt oleme teatrihoones teatud aja?

Oruaas: Mulle seostub transgressioon ennekõike inimkehaga. Selle sõnastasid väga täpselt Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: etendus peab olema korratav, me ei lähe inimkeha kallale, et kunsti teha. Kunstikonventsioonid on midagi, mida saab muuta, need on meie peas, aga keha on ainuline.

Wilmer: Arvan, et see puudutab ka vaatajaid. Neid ei tohi füüsiliselt ohustada.

Koski: Mulle on kõik, mida näen, kehaline. See ei sõltu sellest, kas tegemist on kunstiga või mitte.

Oruaas: Jah, aga minu meelest seal on vahe sees. Näiteks Vinge lavastuste puhul. Tean inimesi, kellele need on väga meeldinud, sest nad naudivad pika etendusega kaasnevat teisenenud teadvusseisundit. Kuni … vahel jõuab kätte hetk, mil ei suudeta seda enam vastu võtta. Siit on ka küsimus, kas pikkus on ainuke moodus, kuidas seda saavutada. Vahel on nii ka lihtsalt füüsilise survega, heli ja näiteks strobovalgusega. Minu meelest on täiesti õiglane inimesi selle eest hoiatada. Inimeste tajudega saab mängida ning panna nad ebamugavasse olukorda, aga mingil hetkel murdutakse.

Korsberg: Transgressiooni puhul on tähtis publiku teatrivaatamise kogemus. Kristian Smedsi lavastuses „Tundmatu sõdur“ (2007) Soome rahvusteatris kehastasid pesumasinad Nõukogude Liidu sõdureid ning etendajad peksid neid, üks isegi pillati lae alt lavale. Tekkis arutelu, kas on sobiv kujutada inimest pesumasinana. Lavastuses kasutati muusikat jäähoki meistrivõistlustelt, kus osales Nõukogude Liidu jäähokimeeskond – Suur Punane Masin – ning see meeskond alistas Soome. Täpselt see, mis juhtus Talvesõja ning Jätkusõja ajal. Minu meelest oli lavastaja lahendanud võitlusstseeni sümboolselt ja humoorikalt.

Koski: Jah, seda me veel suutsime aktsepteerida, kuid hiljem tulid sotsialistid sinna kaamerat lakkuma, seal oli vägistamist jms. Arvan, et neid asju inimesed eriti ei tahtnud näha.

Korsberg: Selle lavastuse peaeesmärk oli valgustada läbi Soome sõja mälukultuur ning seetõttu pidi seda tegema just Soome rahvusteatri laval. Sellega loodi tähendusväli, et just see on see koht, kus müüte purustatakse.

Saro: Rääkisime konverentsil transgressioonist enamasti publiku vaatenurgast. Proovisin küll vahepeal provotseerida, küsides, kas ka teatriharidus võib olla kohati transgressiivne või kas teatritegemises võib ette tulla transgressiivseid olukordi. Leedus Balti teatri foorumil oli selleteemaline vestlus. Leedu muusika- ja teatriakadeemias osaleb näitlejate koolitamises ka psühholoog, kes rääkis, et näitlejad, kes peavad läbi elama mõne tegelase trauma ja kordama seda igal õhtul, vajavad psühholoogilist abi ning seda tuleb neile ka pakkuda. Käisin küll välja, et teatri mängulisus kaitseb meid tõsiste traumade eest, kuid pärast ettekannet hakkasid mitmed teatriprofessionaalid seda teemat laiendama ja oma kogemusi jagama. Festivalil „Draama“ korraldati vestlusring „Tööeetika Eesti nüüdisteatris“, kuid seal ei jõudnud samuti kuhugi, sest sellest teemast ei räägita ei avalikult ega ka teatriprofessionaalide ringis. Endiselt on teatris piire, mida ei julgeta ületada ja mida kiivalt kaitstakse.

Sirato: Tabusid on kunstimaailmas igal pool, mitte ainult teatris. Nendest avalikult rääkimine sõltub tervest ühiskonnast, see pole ainult mõnede seltskondade ja rühmade asi. Nende teemadega tuleb tegeleda igal pool, ka ülikoolides, ja ma väga loodan, et nooremad julgevad neid küsimusi käsitleda.

Oruaas: Teatreid ja teadusasutusi ühendab hierarhilisus. Isegi kui kõik võimupositsioonid ei ole selgelt paberile kirjutatud, on need väga sageli kõigile siiski teada ning sealt saavad alguse ka probleemid. Kui keegi kuskil oma võimupositsiooni ära kasutab, siis enamasti on keeruline just naistel. Jah, peaksime olema teadlikud, mis positsioonil oleme, ning ühtlasi ka teadma, et meil on igal hetkel õigus ennast kaitsta, ning on piire, mida ei tohi ületada.

Saro: Hiljuti olen kuulnud kahte sarnast väidet transgressiooni kohta. ERRi saates „OP“ küsiti näitleja Taavi Eelmaalt, kas tema šokeeriv kuvand on minevik, kuigi provokatsioon on olnud nii tema kui ka Von Krahli teatri üks kunstilisi väljendusvahendeid. Ta vastas, et pole mida ja keda šokeerida. Sama ütles oma ettekandes ka Ene-Liis Semper, keda tunneme kui progressiivset ja provokatiivset kunstnikku, et tal ei ole vajadust ega soovi kedagi provotseerida. Kas see on kokkusattumus, et kaks Eesti olulist kunstnikku ei tunne praegu vajadust kedagi provotseerida? Kas provokatsioon ja transgressioon pole enam selle kümnendi teema?

Koski: Ma ei tea, kas see vastab su küsimusele, aga kui meie kunst on provokatiivne, siis meil on ka õigus sellest eemalduda. Aga miks või kuidas erineb kunst elust? Miks peavad seal olema teistsugused reeglid?

Risum: Mõtlev kunstnik saab aru, et ühel hetkel tuleb piir ette ja liiga palju head asja pole ka kasulik. Kui sellega jätkata, siis läheb see banaalseks ja monotoonseks.

Kreicberga: Kunstnikud ei tee alati midagi sellepärast, et provotseerida. See ei pruugi olla eesmärk, isegi kui milleski nähakse provokatsiooni.

Oruaas: Mulle väga meeldis, kuidas Ene-Liis Semper rääkis tehnilistest tööriistadest, aga ka situatsioonist kui tööriistast. Transgressioon või provokatsioon tulenebki olukorrast, kus tegelased on. See pole eesmärk iseeneses.

Toome: Teatrit ei saa teha publikuta ning kuhugi ei kao küsimus, kas me tahame, et meid provotseeritakse. Näiteks teater NO99 tegi palju poliitilisi ja provotseerivaid lavastusi, mis meeldisid kõigile. Kui nad sellega lõpetasid, siis saadi vihaseks, et miks te lõpetasite meie provotseerimise. Tegelikult nad jätkasid provotseerimist, lihtsalt teisel tasandil. Nad liikusid palju abstraktsema teatrikeele poole, mis ajas publiku lõpuks saalist ära. Kõik tahtsid poliitilist provokatsiooni, nemad aga ei tahtnud seda enam teha, sest olid kunstnikena sellele perioodile punkti pannud ja otsisid midagi muud. Alati on inimesi, kes tahavad, et neid provotseeritaks.

Saro: Mul on oma küsimusele ka üks lihtne vastus. Arvan, et oleme Eestis elanud viimased 15 aastat heaoluühiskonnas, aga COVID-19 ja Ukraina sõda on meie igapäevaelu muutnud. Tajume füüsilist ohtu palju teravamalt kui varem. Ka Eesti teatris koheldakse publikut väga hellalt, hoolitsevalt. Mulle on viimasel ajal jäänud mulje, et kõik tahaksid üksteist justkui vaimselt või füüsiliselt kallistada – ühtsustunne on palju nähtavam. Elame väga turbulentsel ajal ja provokatsioon teatris tundub lihtsalt ebakohane. Praegu pole aeg transgressiooniks ja provokatsiooniks.

Oruaas: Oleme tagasi selle juures, mida Jaak Tomberg ütles: transgressioon on igal pool ja samal ajal mitte kuskil.

1 Methis 2021, nr 27-28.

2 Sophie Kiderlin, Oil Protestors Arrested After Throwing Tomato Soup at van Gogh Painting. – cnbc.com 14. X 2022.

3 Sarah Left, Play Axed After Sikh Protests. – The Guardian 20. XII 2004.