Kodu kohvris

Timofei Kuljabin: „Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse. Palju lavastajaid ja näitlejaid on läinud, kes Riiga, kes Berliini, Jerevani, Thbilisisse.“

MARIS JOHANNES

Venemaalt on Euroopasse ja mujalegi pagenud plejaad silmapaistvaid teatritegelasi, kelle loomingu paremikku on Eestis mängitud teatrifestivalil „Kuldne mask“. Kuulsate vene lavastajate töö­plaani on tekkinud ajaaknad, kuna koduteatritesse neil enam asja pole. See olukord annab harukordse võimaluse teha Eesti teatritel koostööd parimatega, keda Vene diasporaast võimalik leida. Septembri lõpul oli Tallinna Vene teatri trupil kokkusaamine Timofei Kuljabiniga, kes tuleb siia lavastama „Kolmanda Reich’i hirmu ja viletsust“ Bertolt Brechti näitemängu ainetel.

Kus on praegu teie kodu?

Kohvris. Septembri keskel sain Saksamaal elamisloa. Kui sõda algas, lavastasin Prahas. Minu seni viimane töö, mis esietendus Berliinis septembri teisel poolel, on Tšehhovi „Platonov“.

Kui pikalt oma tööd kalendris ette planeerite?

Plaanid on tehtud kaheks ja pooleks aastaks: mul on kavas lavastused Frankfurdis, Lyonis, Tel Avivis, Riias ja samuti Kreekas. Tegutsen nii ooperi- kui ka draamažanris. Draamalavastuste lepinguid on rohkem, selles vallas on mul pikem kogemus, mind tuntakse. Ooperi lavastamise juurde olen tulnud hiljem.

Skandaalne lugu juhtus teie lavastatud Wagneri ooperiga „Tannhäuser“ Novosibirski ooperiteatris 2015. aastal: kirik süüdistas seda ooperit usklike tunnete solvamises ja lavastuse üle peeti riigi tasemel kohtuprotsess. Kas mõni teie lavastus on praegu veel Venemaal mängukavas?

Moskva Suure teatri repertuaarist on „Don Pasquale“ maha võetud. Rahvaste teatris Kleisti „Lõhutud kruusi“ ja Tšehhovi „Ivanovit“ mängitakse. Novosibirskis on mu lavastused mängukavas. Venemaal mul kuigi palju lavastusi polegi, olen töötanud seal ainult kolmes teatris: Moskva Suures teatris ja Rahvaste teatris ning Novosibirski teatris Krasnõi Fakel.

Kuidas elab Novosibirski noor trupp? Oleme Tallinnas näinud selle esituses nii lumpenlikku „Jevgeni Oneginit“ kui ka hääletut, viipekeelset „Kolme õde“.

Nad veel mängivad, aga vaimuseis pole kiita – mind pole nendega. Teiseks saavad nad ju aru, mis toimub, neil on praegu väga raske. Ma ei tea, kas keegi on mobilisatsioonikutse saanud, aga, jah, pool truppi on ea tõttu löögi all.

Riias lavastasite hiljuti Leedu kuulsa näitlejanna Ingeborga Dapkūnaitė ja Hollywoodi staari John Malkovichiga „Puuvillaväljade üksinduse“.

See on tehtud Läti Kunstiteatri baasil, aga mõeldud gastroleerimiseks. Rändab Soome, Bulgaariasse, vist üks Balti tuur on plaanis Riias ja Vilniuses.

Millal teie lavastusplaanidesse tekkis Tallinn?

Siinse Vene teatri direktor Svetlana Jantšek tabas mu väga õigel ajal. Seoses sellega, et ma ei pöördu tagasi Venemaale, tekkis mu tööplaani vaba aken, nii siia tulingi.

Eestis Bertolt Brechti näidendit „Kolmanda Reich’i hirm ja viletsus“ mängitud ei ole. Adolf Šapiro lavastas selle 1980. aastatel Riias. Mis on teie valiku tagamaa?

See on minu esimene Brecht, aga lugu ise on kõnekas, räägib totalitarismi ajajärgust, kui purunesid saatused ja inimesed olid sunnitud võitlema hirmuga. See kõik juhtub praegu minu kodumaal. Paralleelid tänapäevaga on väga tugevad, tekst on järsku muutunud hüperaktuaalseks. Lugu on pärit 1936. aastast, aga mõjub kui täna kirjutatu.

See näidend ei ole üks tervik, vaid stseenide kogum: 24 lugu kirjutas Brecht mitme aasta kestel emigratsioonis paljude pealtnägijate tunnistuste järgi, genereerides nende juttude põhjal dialoogi. Valitseb olukord, kus keegi proovib põgeneda, pääseda või satub tunnistajaks, kui keegi kinni võetakse. Samu tundeid ja mõtteid kogevad inimesed, kes on jäänud Venemaale, kellel ei ole olnud võimalust ei ära sõita ega emigreeruda. Põhjused võivad olla erisugused: pole raha, pole viisat jne.

Kohandame materjali nii, et 1930. aastate Saksamaa asemel saame anda üldistuse meie päevade totalitaarse režiimi kohta, otsime oma analooge.

Kuidas emigratsioonis hakkama saate? Kas teil on kontakte saatusekaaslastega?

Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse. Palju lavastajaid ja näitlejaid on läinud, kes Riiga, kes Berliini, Jerevani, Thbilisisse. Venemaalt on lahkunud inimesi mitmest põlvkonnast, läinud on Dmitri Krõmov, mitte ainult noored pole emigreerunud. Mõnel on välislepingud, mõned alles otsivad uusi võimalusi. Vaja on saada elamisluba, leida kodu. Jagame üksteisega kogemusi, aga praegu peab igaüks ise vaatama, kuidas ellu jääda.

Sõda toidab must-valget maailmapilti ja radikaalseid seisukohavõtte. Kas olete seda omal nahal tundnud?

Inimesed, kellega Saksamaal töötan, saavad kontekstist aru ja mõistavad keerukuse astet. Aga, jah, on tehtud väga radikaalseid avaldusi. See on emotsionaalne reaktsioon ja märk üleelatust. Igaüks läheb hulluks omal kombel: kes vaikselt, kes kärarikkalt. See annab tunnistust, et tegu on ebanormaalse, vastuvõtmatu olukorraga, millega on võimatu harjuda. Ma ei saa kohut mõista inimese üle, kes teeb ultraradikaalseid avaldusi vene kultuuri aadressil. Saan aru tema motiividest, kuigi ei pruugi nendega üleüldse nõus olla. Praeguses olukorras ei hakka ma andma hinnanguid üliemotsionaalsetele väljaütlemistele.

Praegu alles teadvustame suures plaanis seda, mis on juhtunud, mitte lokaalselt ja situatsioonipõhiselt, nagu esimestel sõjakuudel. Pean silmas protsessi, mis on käivitunud: mis saab edasi, millised uued suhted sõlmuvad, kui jõuab kätte lõpplahendus? Selles lõpupunktis tehakse palju asju teistmoodi, aga kuidas, seda on praegu väga keeruline analüüsida. Olukord rindel on iga päev tulisem, ohtlikum.

Pool aastat on inimesi emotsionaalselt materdanud. Tundub, et see on lõputu, aga harjuda sellega pole võimalik. Aga, jah, töötades pole ma tajunud, et keegi ootaks minult pidevat seisukohavõttu või nõuaks minult aru, mis lipu all ma esinen.

Kas Venemaale on jäänud teie lähedasi, kas kardate nende pärast?

Jah, on! Minu hirm ei ole seotud mitte ainult nendega, mul on hirm kõige pärast. Saan aru, et sellest olukorrast pole lihtsat ja kiiret väljapääsu. Vähemalt mitte minu kodumaa tarvis. Selle verise ja haiglasliku agressiooni tagajärgi tuleb kaua lunastada. See kõik ei möödu karistuseta. Mitte ainult poliitilisel ja majanduslikul, vaid ka moraalsel pinnal. See hind tuleb väga-väga kõrge, et mitte öelda, Venemaale saatuslik.

Iga rahvas on oma valitsejaid väärt, on selline ütlemine. Mida tegi Vene intelligents valesti, mida tegemata jättis?

Ei oska vastata, ma ei usu kollektiivsesse vastutusse. Pigem esitame üksteisele küsimuse, mis oli see, mida me tähele ei pannud. Keegi ju ei uskunud, et see on võimalik. Jah, oli mingi tsensuur, seda me teadvustasime, aga et ühel hetkel võib puhkeda sõda ja seda pole enam võimalik tagasi keerata, seda minu ringkonnas ei tajutud. Mõned said aru, kui ohtlik on olukord, ja tegid kisa, aga nad jäid vähemusse.

Meenub jutuajamine Vene dokumentalisti Vitali Manskiga, kes oli seisnud väga lähedal Jeltsini meeskonnale. Küsisin talt Putini kaasuse kohta pärast Krimmi annekteerimist, et mis läks valesti toonastel poliittehnoloogidel, kui pukki pandi selline mees. Valesti läks see, et Putin määrati, mitte ei valitud, oli ta vastus. Rikuti demokraatia põhireeglit. Sealtpeale hakkas kõik uppi minema. Mis te sellest arvate?

Jah, olen selle mõttekäiguga päri. Tegu oli halli kujuga, kompromissiga ajal, kui käis klannide võitlus. Aga ole sa kui hall tahes, tšekist jääb tšekistiks. On suur viga anda võim inimesele, kes on käinud KGB koolis. Tšekist tähendab ilma moraalita, küünilist ja julma inimest. Nii et viga oli valikus: kui otsiti halli kuju, siis ei oleks ta tohtinud olla mingil juhul KGB taustaga.

Millal alustate Tallinnas proovidega?

Mais algavad proovid, augustis on esietendus.

Vene teatri kuldne dekoor teie mängu sisse ei murra?

Ei! Toon näite Saksamaalt. Müncheni kõige kaunimas barokses Cuvilliés’ teatris, kus ekskursandid käivad maja ilu imetlemas, lavastasime Šalamovi „Kolõma jutud“. Sobis.