Panid vaba fantaasiaga eri suunas ajama

Festivali „CPPM Manifestal“ lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Etenduskunstifestival „CPPM Manifestal“ 13. V – 17. VI Tallinna etenduspaikades ja e-lektroni voogedastusplatvormil.

Enam kui segasesse kevadesse jäi olude kiuste uhiuue festivali „CPPM Manifestal“ sünd. Selle osalistele, CPPMi* magistrantidele, võiks pöörata teravdatud tähelepanu.

Tollest festivalist kirjutamine tähendab paratamatult tüki lõikamist tervikust. „CPPM Manifestal“ on tihedalt seotud pikema protsessiga, mille keskmes on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) etenduskunstide magistriprogrammi läbinud lend, kelle senistest avalikest tegemistest on tähelepanu pälvinud 99tunnine kestvuslavastus „Kuhu minek“ ja identiteedikabaree „Drag Show vol 2“.

Paljud tudengid olid jõudnud juba enne magistriprogrammi õppima asumist teha nime professionaalsete etenduskunstnikena või olnud muudmoodi etenduskunstide maailmaga seotud. Pelgalt tudengilavastustena nende töid seega käsitleda ei saa. Sellegipoolest tahtnuks ma olla kärbes seinal ruumis, kus eksamikomisjon lavastusi arutas.

Jüri Nael, kellel oli lisaks lennu õppekava juhi rollile täita ka festivali peakorraldaja oma, nendib festivali ajalehes, et veidral ajal tuli ette valmistada mitu festivalistsenaariumi. Lõppversioonis sai „CPPM Manifestal“ õnneks suuresti toimuda kohapeal koos publikuga. Etendusi kanti üle ka veebis, ent tulemus oli … teistsugune. Paremal juhul nägi seal näidatu välja teise kunstiteosena, mis toimis ka iseseisvalt (näiteks Lea Sekulići „ke ha tu“), halvemal juhul meenutas see aga õige mitmendat tõmmist, kus algsetest piirjoontest on alles vaid hägu.

Lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda. Keskendun lavastustele, mis ühel või teisel põhjusel ka pärast festivali lõppu minuga kuskil kuklas kaasa on reisinud. Nii mõnegi puhul mängis koht olulist rolli, enamat kui vaid etenduspaigana.

Festivalide üks võlu on mustrid, mis vaatajate meeltes moodustuvad – ükskõik, kas festivali loojatel-kuraatoritel on nende kujunemisel teadlik osa või mitte. CPPMi magistrandid on oma lõpulavastustes pannud vaba fantaasiaga eri suunas ajama, ent mõte tõmbab ikka jooni ühest teiseni. Mõnel puhul ilmselt soovimatussegi kohta. Kui aus olla, siis paari lavastuse ajal kiskusid paralleelid ka kuhugi „Saturday Night Live’i“ sketšide poole. Kui seal tehtaks (õigupoolest on ka tehtud) sketš nüüdisteatri tudengilavastusest, siis oleks see just selline.

Liisa Saaremäeli kohaspetsiifiline rännaklavastus „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“ (fotol Aleksander Eelmaa) viis publiku Paljassaare garaažilinnakusse.

Emer Värk

Mõne lavastuse puhul tuli mõte, et tegemist on eneseparoodiaga, hoopis tutvustuse tõttu. See pole midagi tudengitöödele ainuomast. Tehke vaid mõnel pühapäeval tiir Tallinna kunstigaleriides ja lugege läbi kõik näitusi tutvustavad tekstid. „Lavastus kõnetab ja provotseerib grupikäitumise ja globaalse kultuuri mõisteid, keskendudes rituaalidele ja kultusele meist väljaspool.“ Selle kirjelduse taga peitub õnneks küll lavastus, Marshall Stay „Ja taaskord me oleme üksi“, mis erinevalt tutvustusest on veenev ja kaunis.

Toon välja mõned mõttelised paarid, mis minu meelest tagantjärele omavahel kõnelema on hakanud. Keithy Kuuspu „Läbi kukkumine“ ja Lea Sekulići „ke ha tu“. Mõlemad mõjusid eelkõige installatsioonina. Kuuspu lavastuses Telliskivi Rohelises saalis sätiti etendajad vastakuti suures ruumis paiknevate metallstruktuuridega. Publik oli vaba liikuma justkui näitusesaalis ja omamoodi näituseeksponaatidena ruumis tegutsevad näitlejad ka mõjusid.

Lea Sekulići lavastus on aga oma­pärane heliinstallatsioon. Kanuti gildi saali keldrisaali ühes ruumis kõlasid kokku erilaadsed helid. Vaatajad võisid taas etenduse vältel ringi kõndida ja jälgida selle osiseid ka üksiti. Ent teatraalsus ei olnud ilmselgelt eesmärk, mängima hakkasid eelkõige heli ja ruum.

Kaks monolavastust kasvatasid autorite-etendajate suhtes uudishimu veelgi: Ragnar Uustali „Seis, näita end!“ ja Martina Georgina „Tüdruku peen ise teadlikkus“. Uustali lavaks oli EMTA black box, lavastuse tõukekohaks Shakespeare’i Hamleti tsitaat „Olla või mitte olla – see on küsimus“, mida oli käsitletud isiklikus võtmes. Uustal kujutas iseenda kaudu ning kesk valgusvihkude ja helikujunduse tralli õigupoolest üsna naturalistlikku olmet, küll kõnekate hõõrdekohtadega – elu pisiasjad vastakuti suurte küsimustega. Pisiasjadest võivadki kujuneda suured küsimused. Jõud ja haprus. Autobiograafiline (või vähemasti sellena esitatav) ehk individuaalne ühes Hamleti motiivide töötlemisse panustamisega kaasnevate igaveste kordustega. Kõige olulisem on aga see, et Uustal kinnistas end mono­lavastuses suure intensiivsuse ja hämmastava füüsilise kohalolekuga etendajana. See mõjutas mind vaatajana peaaegu et füüsiliselt.

Martina Georgina „Tüdruku peen ise teadlikkus“ viis ARSi kunstilinnakusse. Lavastuse läbivaks motiiviks on tüdruku ja auto omavaheline suhe. Juba eos maskuliinsuse-feminiinsuse teljel õrritava teema võtab lavastaja-etendaja läbi kõikvõimalike nurkade alt ja vahendite abil. Oli õpetav isa ja roolis istuv tüdruk, kes pidi sellega toime tulema. Oli naine kui objekt, sest – milline on kooslus „naine + auto“, mida ilmselt kõige rohkem näeb? Küllap (pool)paljas naine autoga poseerimas – mitte seda juhtimas, vaid sellega poseerimas. Martina Georgina laulab, tantsib, poseerib, kasutab meediumina videot, fotot ja muud. Ja hoiab selle kõige käigus lavastuse koos. Ampluaa on esinduslik!

Leidsin end festivalil korduvalt olukorrast, mida ma ei oska paremini kirjeldada kui nii, et loogika ei vastanud tundele. Oli lavastusi, kus oli ilmselgeid konarusi, dramaturgilisi loginaid, ent miski tõmbas ometi nii jõuliselt kaasa, et etenduselt tagasi ja lavastusest välja jõudsin tuntavalt muutunud seisundis. Kui kunst suudab kõigutada mingeid tugevamaid talasid, on minu meelest midagi hästi läinud.

Nüüd kahest lavastusest, mis kuskil alateadvuses kõige kauemaks minu juurde on jäänud ja sestap osutunud nähtud üheksa lavastuse seas festivali mõjuvamateks töödeks. Liisa Saaremäeli „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“ ja Seren Oroszvary „Keha, kus elada. Maja on keha“ keskmes on ruumikogemuse loomine.

Jäin mõtlema loendamatutele kordadele, kui etenduskunstnike või koreograafide tööde kirjeldustes osutatakse, et nood tegelevad keha ja ruumi vastastikmõjuga või kehaga ruumis. Enamasti tahaks seepeale keelde hammustada, aga nüüd on mul kiusatus hoopis need pealtnäha tühiväljendid letti lüüa. Need võimaldavad vähemasti kaudselt viidata millelegi, mis sedapuhku osutus sügavalt tunnetuslikuks.

Liisa Saaremäeli kohaspetsiifiline rännaklavastus viis publiku Paljassaare garaažilinnakusse. Üle kaunis päikeseloojangus rohetava mäe, mis, kui õigesti mäletan, on rajatud Kopli prügilale. Mis veidralt võluv kooslus! Iga garaaž on väike ühik, kuhu mahub täiesti ise­sugune kogum asju, mis esindavad kellegi elu või juppi sellest. Silmale võib avaneda organiseeritud kaos või põhjalik süsteem. Kogu ala ise loob võimaluse eriilmelisteks teekondadeks, mida on lavastuses ka ära kasutatud.

Inimesed jaotati gruppidesse ja seetõttu ei kattu nende kogemus suures osas, ei saanud liialt sarnaneda ka etendused. Etendajad (Christopher Rajaveer, Aleksander Eelmaa, Anatoli Tafitšuk ja Liisa Saaremäel) olid küll samad, ent neile lisandusid inimesed, kes parasjagu garaažilinnakus tegutsesid ja osalesid etenduses täisväärtuslikult. Loodetavasti teadlikult. Etendusel, kus viibisin, liitusid ühel hetkel publikuga ka kartlik-uudishimuliku ilmega varateismelised. Tekst mõjus lavastuses vaid ühe killuna teiste seas – mõjuma hakkas kooslus, millele Saaremäel oli loonud parimad võimalused.

Umbes 1300 garaažiboksi moodustasid ühe mõjusama etenduspaiga, mida olen kohanud. Seal saab mõtteliselt (ja ka füüsiliselt) pidevalt avanevat pilti muuta: üldplaan, keskplaan, detailplaan, metafooride jaoks kui loodud. Veider oli avastada, et näen seda ruumi eksootilisena, kuigi see, mis seal toimub, on ju elu ise.

Seren Oroszvary mõjus lavastus „Keha, kus elada“ oli ehk pigem iseäralik läbilavastatud meditatsioon. Lõputult ruunatud mõiste „eksklusiivne“ oleks vist omadussõnana asjakohane. Milline meeldiv raiskamine: etendus neljale vaatajale seitsmelt etendajalt.

Teekond algas Balti jaama turu juurest kell üheksa õhtul. Publik pakiti autosse, tee- ja autojuhiks üht tšakrat esindav näitleja. Kuivõrd asukohast oli teada niipalju, et see on „ühes majas“, siis hakkas pikale veniv ja viimaks kuhugi metsa sisse viinud autosõit sel hetkel vägisi kokku kõlksuma „Midsommariga“. Selle helge esteetikaga õudusfilmi viis viimast minutit olid mul jäänud etendusele kappamise pärast nägemata ning hakkasin kahtlustama, et need minutid ilmuvad nüüd laiaks venitatuna minu ette. Eriti hetkel, kui vähest publikut hakati ükshaaval autost välja sääskede söödaks laskma.

Spoiler: õudusfilmi stsenaarium siiski ei avanenud, pigem vastupidi. Erisugused asukohad viisid inimesed kokku erisuguste etendajatega, kes omakorda kehastasid erisuguseid tšakraid. Need moodustasid telje, mille abil Oroszvary oli loonud lavastuse, mille varal mõtestada eri tüüpi kehi ja ruume. Inimese keha, maja, keskkond, kogukond. Seitse etendajat pakkusid võimaluse ruumi kogeda, mõned veenvamalt kui teised. Kui üks eesmärke võinuks olla kõigi „ruumide“ piirjoonte avardamine, siis selle võib küll saavutatuks lugeda.

Tšakrate üle mõtisklemine pole olnud minu huvide hulgas just esi­rinnas. Etenduspaigas ühte ja teise kohta vedelema jäänud ning ilmselt lavastajat inspireerinud raamatud rõhutasid pigem, et mõned lavastuses kasutatud tekstijupid on toored. Küsitavusi jäi õhku teisigi, ent kui viimaks nii umbes pool kaks öösel tagasi alguspunkti jõudsime, võtsin viimase asjana sõbrale kirjutada, et kui tal end kuidagi mõnda nelikusse paigutada annab, siis see on seda väärt.

Festivale iseloomustab enamasti omalaadne fluidum. „CPPM Manifestalil“ oli see, kui üldse kellelegi, siis ilmselt asjaosalistele reserveeritud, sest ajaliselt oli festival publiku seisukohalt tõmmatud väga harali. Publik väljaspool kooli tundus mõnes mõttes ka teisejärguline. Julgen öelda, et suisa heas mõttes. Mulle meeldiks väga mõelda, et see oli etendus­kunstnikele võimalus teha oma asja nii vaba mõttelennuga kui võimalik, kui eksamikomisjon nüüd välja arvata. Ja mulle meeldiks ka mõelda, et see festival tuleb kunagi uuesti.

* „Contemporary Physical Performance Making“ ehk EMTA rahvusvaheline etenduskunstide magistriprogramm.­

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht