Nõukogude teadus ja sekstravaganza

Nõukogude füüsikust Lev Landaust plaanitud eluloofilmist sai gigantne sotsiaaleksperiment-kunstiteos „Dau“ ning režissöör Ilja Hržanovskist selle ainuvalitseja.

GUSTAV KALM

Filmid, sarjad, sotsiaaleksperiment ja installatsioon „Dau“, režissöör-lavastaja Ilja Hržanovski, esialgne stsenarist Vladimir Sorokin, operaator Jürgen Jürges. Osades Teodor Currentzis, Radmila Šegoleva, David Gross, Marina Abramović, Anatoli Vassiljev, Peter Sellars, Romeo Castellucci, Carsten Höller jpt. Esilinastus installatsioonina Pariisis Théâtre de la Ville’is, Théâtre du Châtelet’s ja Pompidou keskuses veebruaris 2019. Tõenäoliselt näeb seda varsti ka Londonis ja Berliinis.

Viisteist aastat tagasi asus noor vene režissöör Ilja Hržanovski väntama eluloofilmi kuulsast nõukogude füüsikust Lev Landaust (1908–1968). Ettevõtmine tõotas tulla paljulubav: käsikiri oli tunnustatud vene kirjaniku Vladimir Sorokini sulest ning kuulsa füüsiku elulugu juba iseenesestki põnev. Landau astus ülikooli 14aastselt, õppis omaaegsete kuulsaimate teadlaste käe all (ka väljaspool Nõukogude Liitu, väisates näiteks Niels Bohri laboratooriumi Taanis), aitas välja töötada Nõukogude tuumarelva ja pälvis 1962. aastal Nobeli auhinna. Stalini suure terrori ajal veetis ta aasta vanglas, olles kõrvutanud natsionaalsotsialismi ja nõukogude ühiskonnakorda, ning ehk veidi ootamatult eksperimenteeris ta ka narkootikumidega ja propageeris seksuaalvabadust.

Elu nõukogude „instituudis“. Film plaaniti algusest peale suurejooneline, ent pärast seda, kui 2009. aastal ehitati Harkivi külje alla mahajäetud ujulasse meeletu võtteplats, mis pidi imiteerima nõukogudeaegseid poolsalajasi teadusinstituute, muutis Hržanovski järsult suunda. Mängufilmist sai gigantne sotsiaaleksperiment-kunstiteos ja režissöörist selle ainuvalitseja.

Ligikaudu 400 põhiosatäitjat, kellest vaid vähesed olid elukutselised näitlejad, kutsuti elama ja töötama „instituuti“, nii nagu oleks jätkuvalt Nõukogude Liit aastatel 1938–1968. Teadlaste, ajakirjanike, kokkade, KGB agentide, autojuhtide jt rolle täitvad (etendavad?) osalised elasid ajastukohastes korterites, kandsid ajastukohaseid riideid, sõid ajastukohast toitu, üritasid rääkida ajastukohast juttu ning said palka toonastes rublades. Lisaks resideeris „instituudis“ mõnda aega ka kuulsaid teadlasi (David Gross, Igor Klebanov, Shing Tung Yau jt) ning loovisikuid (Marina Abramović, Carsten Höller, Romeo Castelluci jt), kes kehastasid külalisteadlasi.

Euroopa suurima võtteplatsi rajamine ning hullupöörase (megalo­maniakaalse?) kunstiteose-sotsiaal­eksperimendi läbiviibimine sai võimalikuks, kuna Hržanovskil õnnestus saada filmi sponsoriks vene-bulgaaria telekomioligarh Sergei Adonjev.¹ Eksperiment Harkivi lähistel kestis kokku veidi üle kahe aasta ning lõpuks lammutasid „instituudi“ Hržanovski palgatud neonatsid. Selle ettevõtmise kohta ringleb vastakaid jutte. Ehkki osa eksperimendis osalenuid meenutab seda härdusega, on paljud asjaosalised ja mõni võtteid kajastanud ajakirjanik süüdistanud Hržanovskit türannias ja liigses himuruses või suisa ahistamises.²

Üle kahe aasta väldanud sotsiaal­eksperimendist võttis 35millimeetrisele lindile 700 tundi materjali üles saksa operaator Jürgen Jürges, kes on varem filminud näiteks Wim Wendersi ja Rainer Werner Fassbinderi filme. Ehkki filmimaterjali on üksjagu, elasid osalejad suurema osa ajast „instituudis“, ilma et nende tegevust oleks filmitud.³ Jäädvustatud 700 tunnist on nüüd pärast peaaegu kümme aastat väldanud montaaži kokku pandud 13 täispikka filmi ning paar seriaali, mida veebruaris Pariisis Théâtre de la Ville’i, Théâtre du Châtelet’sse ja Pompidou keskusse rajatud installatsiooni raames näidati.

Berliini asemel Pariis. Esialgu pidid filmid esilinastuma möödunud sügisel Berliinis, kus spetsiaalse „Dau“ installatsiooni ümber oli plaanis ehitada ka Berliini müüri koopia. Lõpuks ei saadud linnavalitsuselt luba ning pole selge, kas probleem oli tehnilises järelevalves (kuidas tagada õnnetuse korral inimeste evakuatsioon müüriga piiratud alalt?) või lihtsalt selles, et Berliini linnavalitsus ei tahtnud teha kommunistlikust minevikust Disneylandi.

Nagu Berliinis, nii on ka Pariisis organisatoorsed viperused pälvinud filmidest rohkem tähelepanu. Avamist lükati peaaegu nädala jagu edasi ning ehkki installatsiooni raames pidanuks korraldatama uhkeid kultuurisündmusi, ei olnud sugugi kindel, kas, kus või millal need aset leiavad. Kallite ööpäevaste või piiramatute „viisadega“ (vastavalt 75 ja 150 eurot) pidanuks kaasnema eelnevalt internetis täidetud ankeedil põhinev individuaalne teekond läbi installatsiooni, kuid tegelikult jagati selleks vajaminevaid seadmeid välja ainult kahel päeval ja ka siis ei töötanud need korralikult.

Üks prantsuse ajakirjanik võttis olukorra kokku tabava säutsuga: „Sukeldumine NSVLi on „Daus“ täielik: pärast mitu tundi sabas ootamist selgub, et tegelikult polegi midagi vaadata.“ Probleem näib paljuski tulenevat sellest, et reklaamide põhjal tundus Pariisi teatrikülastajatele, nende hulgas mullegi, et tegemist on ennekõike osalusteatriga umbes nagu PunchDrunki etendused Londonis või „Sleep no more“ New Yorgis. Ometi väljaspool küllaltki pisikest ja igavat installatsiooni Pompidous etenduskunsti seal suurt polnud.

Küll aga korraldati installatsiooni raames Châtelet’s ja Théâtre de la Ville’is mitmesuguseid muid kultuurisündmusi, näiteks filmides Lev Landaud kehastanud kreeka-vene dirigendi Teodor Currentzise juhatatud MusicAeterna kontsert, Brian Eno heliinstallatsioon ja teadusettekanded (sattusin kuulama Iisraeli keemiku ettekannet teemal „Narkootikumid ja piibel“). Pealegi avanes võimalus pihtida oma kogemust elukutselistele kuulajatele (kirikuõpetajatele, psühholoogidele, prostituutidele), kusagil kondas Siberi šamaan, teatritesse olid rajatud nõuka-retro baarid-restoranid, kus pakuti alumiiniumkaussidest borši, tatart, kartuli­salatit ning kõrvale Baltika õlut ja Vene viina. Baaris kõikusid hinnad päeviti ja ühe baari seintel olid erootilised fotod. Mis kogu sellel virvarril Harkivi eksperimendi või filmidega pistmist oli, jäi aga arusaamatuks.

Kergelt lummavad ja segadusse ajavad filmid. Jah, kogu selle pinnavirvenduse taustal näidati tõepoolest ka filme. Mõlemas teatri­hoones jooksis paaris saalis pidevalt mõni kolme­teistkümnest täispikast lina­teosest ning mõnikord õhtuti olevat näidatud ka seriaale. Kuivõrd kava kusagil väljas ei olnud, selgus alles pärast teatri­hoonetesse sisenemist, kus ja mida sai parasjagu vaadata.

Kaks filmi, mida osaliselt nägin, olid kummalised, kergelt lummavad ja segadusse ajavad. Taani Dogma moodi kaameramäng toimis pareminigi kui von Trieri filmides, sest ehkki osalejad kehastasid kedagi teist, ei näidelnud nad käsikirja alusel. Paaris kaadris jäi mõni osatäitja kaamerasilma kui võõrobjekti poole jõllitama, lõhkudes hetkeks filmi reaalsusmaagia ja tuletades vaatajale meelde kaamera ja operaatori kohalolu.⁴ Kuivõrd filmid on kollaažid sellest, mida inimesed „instituudis“ tegid, puudus neil selge narratiiv ning võrreldes keskmise mängufilmiga kippus kõik venima. Taas kord teoreetilise füüsika loeng, viinane pidulaud, peretüli, ootamatu seksistseen, prazdnik söökla köögis jne.

Üllataval kombel pakkus põnevama vaatamiskogemuse hoopis üksikkioskites näidatud arvutiprogramm „Dau digital“, mis võimaldas ekselda filmide 700tunnises toormaterjalis, lugeda stseenide kirjeldusi, sirvida osaliste mustvalgeid ajastukohaseid fotosid ja tutvuda nende fiktiivsete, ent elulähedaste karakterite biograafiaga.

Vabatahtlik orjus. Mida selle kõigega öelda taheti? Kas väljaspool nõukogude butafooriat ja kõmuturundust tuleks selles kõiges otsida ka mingit tõsisemat sõnumit? Üks on selge: Hržanovskit huvitab võim. Mis täpsemalt, jääb aga ähmaseks. Kui kogu sellest filmide ja installatsioonide rägastikust tõsta esile mõni keskne teema, siis võiks selleks vahest olla allumise labasus ja see, kuidas ranged reeglid toodavad seksuaalset iha.

Kuivõrd „Daus“ julgustati osalejaid käituma, nagu oleks jätkuvalt Nõukogude aeg, toimus võtete käigus väidetavalt ka ohtralt pealekaebamist. Teadusinstituudis töötasid KGB agendid ning paljud andsid oma lähedasi ja sõpru üles. Kusjuures väidetavalt olid põhilisteks ülesandmise ja kaaslaste korrale kutsumise põhjusteks olukorrad, kui näitlejad astusid rollist välja, osutades võtete kunstlikkusele ja sellele, et tegelikult on aasta 2010, mitte 1954.

Miks inimesed võimule alluvad, on iseenesest klassikaline teema. Étienne de la Boétie tõdes juba XVI sajandil, et mitte võim ei alluta inimesi, vaid inimesed kuuletuvad omast tahtest. Võimu antropoloogia küsimustikus meenutab „Dau“ ehk enim kuulsaid XX sajandi keskpaiga USA psühholoogide katseid, nagu Stanfordi vangla eksperiment või Milgrami kuulekuse uuring, kus alluti üllatava kergusega autoriteetsete isikute juhistele kasutada kaaslaste kallal vägivalda. Tundub, et „Dauski“ elasid inimesed oma rolli sisse ootamatu agarusega ning Nõukogude ühiskonna hämaramad pooled tulid esile peaaegu iseenesest.

Intiimsesse erasfääri tungiv kaamerasilm peaks meile peegeldama nüüdisaega, kui nutitelefoni kaudu saadab meid kõikjal Suur Vend, kes teab nii seda, kellele helistame-kirjutame, kui ka seda, mis uudiseid vetsupotil istudes loeme. Enne ühismeedia haripunkti alanud võtetele võisid inspiratsiooniks olla pigem tõsielusõud, nt meie kandi 2000. aastate „Robinsonid“ (originaalis „Big Brother“).

Ühismeedia triumf on andnud jälgimishirmule täiesti uue dimensiooni ning nõnda võibki „Dau“ paista osutavat Nõukogude Liidule kui Facebooki oomenile. Ehkki nii Nõukogude Liidus kui ka „Dau“ Disneylandis hakati kõhedaks tegeva kergusega võimule kaasa töötama, on ühismeedia šantaaživõtted siiski teised. Facebooki naelutab meid pigem uudishimu kui alalhoiuinstinkt.

Seksuaalne eksperimenteerimine. Inimesed mitte lihtsalt ei eelista rakmeid vabadusele, vaid see iha on suisa seksuaalne. Vähemalt seda näib tahtvat sugereerida „Dau“. Suur hulk üles võetud 700 tunnist materjalist kujutab kas kellegi võrgutamist või seksistseene. Esimeses filmis, mida nägin, sattusin otsa stseenile, kus instituudi juhataja käperdas oma sekretäri ja paistis soovivat vastupanu kiuste temaga suguühtesse astuda. Oli see vägistamine? Oli see näideldud või päriselt? Mida see vahe üldse sellise filmi kontekstis tähendab? Kas osalejatel oli turvasõna?

Ühes teises stseenis vaatles kamp „teadlasi“, kuidas umbes 18aastane ühest jalast amputeeritud noormees seksis endast kaks korda vanema naisega, kusjuures mõlemad kandsid utoopilise välimusega peegelprille, mis pöörasid nende vaatevälja tagurpidi. Võtteplatsi elu piiratud tingimused, uude rolli kehastumine, samuti ka piiramatult voolanud viin ning Landau enda elulugu aitasid luua tingimused, milles inimestel oli huvi seksuaalselt eksperimenteerida. Seos seksuaalse eksperimenteerimise ja Nõukogude teaduslabori vahel jääb siiski häguseks ning lõpuks mõjub kummaliste seksistseenide rohkus pigem odava populaarsuse tagaajamisena kui tõsise küsimusena.

Pärast Pariisi peaks „Dau“ installatsioon uksed avama Londonis ja võib-olla uue katsena muudetud kujul ka Berliinis. Isegi kui installatsiooni logistikat suudetakse märkimisväärselt parandada, on kõige huvitavam osa sellest projektist ikkagi too kummaline eksperiment Harkivis ja sellest jäädvustatud filmid.

1   Filmi eelarve kohta ringleb erisuguseid hinnanguid. Hržanovski ütles Guardianile antud intervjuus, et Adonjevi toetus on olnud 25 miljonit eurot (vt Steve Rose, Inside „Dau“, the Stalinist Truman Show: I Had Absolute Freedom – until the KGB Grabbed Me. – The Guardian, 26. I 2019). Vene pressis on liikunud jutte ka 70 miljonist eurost.

2   Vt Ксения Прилепская, Что на самом деле происходит с „Дау“? – OpenSpace.ru, 26. III 2010; Michael Idov, The Movie Set That Ate Itself. – GQ,  27. X 2011.

3   Michael Idov, kes oli üks väheseid ajakirjanikke, keda lubati võtteid külastama, kirjutas näiteks, et tema külastusele eelnenud kuu jooksul ei filmitud üldse (vt Idov, The Movie Set That Ate Itself. – GQ, 27. X 2011).

4   Jürgen Jürges on kirjeldanud säärase filmiülesande eripära ka ühes Berliner Zeitungile antud intervjuus (vt Claus Löser, Wie hält man das aus?: „Dau“-Kamera­mann Jürgen Jürges hat drei Jahre am Set gelebt. – Berliner Zeitung. 10. IX 2018).