Nahk, võie, mälestused

„WhiteWash“ ja „Alustagem matustega“ on agressiivsed teosed. Jarmo Reha etendaja-persona on tembitud vihaga, mida laval sageli ei kohta.

OTT KARULIN

Vaba Lava „WhiteWash“ („Valgepesu“), idee autor, lavastaja ja esitaja Jarmo Reha, tekstide autor ja dramaturg Laur Kaunissaare, helilooja Markus Robam, valgus- ja videokunstnikud Sasha Mirson ja Mikk-Mait Kivi, valguslahenduse ideede autor Emer Värk, kunstnik Madlen Hirtentreu. Esietendus 3. VII Rakveres festivalil „Baltoscandal“.

Aktsioon „Alustagem matustega“, etendajad Jarmo Reha, Jaanus Reha ja Tõnis Holmberg, video- ja valguskunstnik Sasha Mirson. Ülekanne 7. IX keskkonnas elektron.live.

Soomlasel, keda Jarmo Reha oma lavastuses „WhiteWash“ („Valgepesu“) tsiteerib, on muidugi õigus: lihtsam olnuks see lavastus tegemata jätta. Nagu ka Reha hooajaalguse aktsioon „Alustagem matustega“, kus meisterdatakse Eesti teatrile kena hauaplats ja siis lõhutakse värskelt valminud hauakivi haamri ja dramaturgiliselt üksjagu esmamõttelise süüdistuskõnega. Huvitav, kui palju parafraase Peter Brooke’i „Tühja ruumi“ avalause veel välja kanna(ta)b?

Lihtsam lahendus on aga harva ka huvipakkuvam – isegi kui erimeele tekitamine on selgelt eesmärgiks seatud. „Valgepesu“ ja „Alustagem matustega“ on agressiivsed teosed. Reha etendaja-persona on tembitud vihaga, mida laval sageli ei kohta. See viha häirib, aga jääb kummitama, pingestab, kuid muudab seejuures etendatu haavatavaks, sest sirgejoonelist kujundit on kergem tõlgendada alaväärse kui ausana. Püüan siiski.

Nagu pendeldab „Valgepesu“ väline esteetika agressiivse ja õrna vahel – seda nii Markus Robami heliilmas kui ka stseenide tegevustempodes –, on ka selle lavastuse dramaturgia (Laur Kaunissaare) korraga otseütlev ja peidetud. Teoses saab tähenduslikuks see, kuidas omavahel põimuvad ja üksteist sisse juhatavad kolm identiteeditasandit: rassiline, rahvuslik ja isiklik. Või ikkagi vastupidises järjekorras? Ilmselt ikka üheaegseina, sest inimene sünnib küll ühest kehast, aga paljude nahka ja pasteldesse. Just nahk (valge, alasti), võidmine (õli, savi või argisema pintsaku ja koorepärjaga) ning mälestused (isast, kasuisast ja ehk ennekõikegi emast, kes nad valis) kannavad eri kooslustes korduvaina „Valgepesu“ kujundimaailma.

Kõige enam jääb muidugi silma ja ärritab nahk, õigemini selle valgedus. „Kus on minu privileeg?“ nõuab etendaja, olles just meenutanud oma lapsepõlve vaesuses, mis igaühele meist on absoluutselt isiklik, aga ometigi kollektiivne, tavapäranegi ja seega üksikisikult ära võetud. Küsida, kas kolonialismi patte tohib nuhelda ka neile (meile), kes ise ikke all kasvanud (ka riigiks), võiks olla ometigi lubatud. Vähemalt nii ma kinnitan endale, sest ise ma nii ei küsiks ega nõuaks ainulaadsemat privileegi.

Võib arvata, et Reha karjatus on järelkaja tema eelmisele tööle Armel Rousseli lavastuses „Elagu elu, mis põletab rinda“ (Vaba Lava, 2019), mille prooviprotsess viis ta muu hulgas Senegali.

„Ühe väikelinna räpases bussijaamas vaatas üks naine, must, objektiivselt must naine, subjektiivselt must naine, mulle otse silma sisse ja ütles: vastik,“ meenutab Reha nüüd. Küllap kihvatas temas midagi ka valmistades ette seda lavastust, mis pidi esietenduma Saksamaal festivalil „Postwest“, kus antakse Reha- ja meiesugustele võimalus mõtestada enda idaeurooplane olemist (see on tõesti üks oma aja ära elanud ja seeläbi vihaleajava kontseptsiooniga festival). Igal juhul on valge nahk, mida võõbatakse aina valgemaks, pidevalt laval – ka siis, kui riputatakse üles värvilised nahad kui miski, mida lavalolija saab vaid kaugelt kaeda; ka siis, kui etendaja võiab end saviga, mis vaid rõhutab tema naha ülevõõbatust, selle varjamiskatset.

Võidmisaktiga, ülikuks pühitsemisega „Valgepesu“ algabki. Peremees olemine (omal maal) saab „Valgepesus“ teemana avaakordi just selles stseenis, kuigi õlivõie on võõras ja kohatult kuninglik ühele maarahvale. Nii vahetab etendaja ka oma dressipluusi musta härraste-pintsaku vastu vaid viivuks, sest seegi nahk on võõras. Nii saab moonutatud häälega kõlarist kostuv unenäomeenutus, mis päädib „Pe-pe-pe-peremees“ skandeerimisega, oma loogilise koha teemaarenduses alles lavastuse lõpu eel, kui ruumi täidab aeglustusega kõlama pandud „Ta lendab mesipuu poole“.* Kas see kuldsel postamendil promeneeriv valge (suri)mask, vahukoorekrooni ja viinamarjakraega, oleme tõesti meie? On see kujutluspilt siis naeruväärsem kui ühisharduses itkeda, näikse Reha küsivat.

Rahvasuu on muidugi ropum kui pakendatud pärand arvata lubab. „Sitt on suurem kui jumal. Sitt on leib. Must töö, valge leib. Valge leib, saksa sai. Sitast saab saia. Sitt on leiva ema. Sitt on leiva isa,“ juhatab etendaja sisse isikliku, mälestuste teema kulminatsiooni, sest enam pole võimalik ega vajalikki seda lavastuse põhiteemat vaka all hoida. Kättesaamatud mittevalged nahad on üles riputatud, peremees vahukroonitud ja mesipuu poole lennutatud. Edasi oled vaid sina ise silmitsi oma mälestustega, mis võivad küll olla paljudel (kõigil ehk ikka mitte) samad, kuid sellegipoolest erakordselt valusad just sinule. „Mu isa on kiviraidur, ta teeb hauakive. Ta on seda mullegi õpetanud. Õigupoolest ongi see ainuke asi, mida ta on mulle õpetanud. Kui ma ei teeks lavastusi, teeks ma hauakive,“ võtab kokku „Valgepesu“ algimpulsi (või vähemalt mulle sellisena tunduva) ning sõlmib selle aktsiooniga „Alustagem matustega“.

Reha viha Eesti teatri vastu on üleolev, aga põhjendatav, näidates süüdistavalt näpuga mugavuspalgal peesitavatele täistööajaga teatrispetsialistidele, et samal ajal endale peaaegu lapsiku jonniga rusikaga vastu rinda tagudes karjuda: „Ma teen hauakive!“ (minu teada ei etendanud Reha selles aktsioonis töötamist, vaid rakendas oma leivateenimise vahendit kunstilistel eesmärkidel). Näpuganäitajad ei meeldi muidugi kellelegi – või siis ainult puhkudel, kui see süüdistav näpp sirutatakse välja kuidagi eriti intellektuaalselt, nutikalt või eneseirooniliselt. Sellesse parteisse kuulun minagi, riigiteenistuja, kes keskmisest kõrgema põhipalga eest saab lubada endale hobikorras teatriarvustuste kirjutamist.

Just selles osas, kas „Valgepesu“ ja „Alustagem matustega“ vaataja peaks tundma end kuidagi süüdi, kas kogeja süümepiinadesse uputamine ongi nende lavastuste eesmärk, ei suuda ma Reha mõista. Kes oled sina, et mulle öelda, mida ma kahetsema pean? „Valgepesu“ on ju paljuski justnimelt sellest, et kellelgi teisel ei ole – ka ajalootaaka trumpkaardina kasutades – õigust öelda, missugused on need privileegid, mida ei saa andestada, sest kollektiivne indulgents on alati formaalne ja mitte kunagi piisavalt isiklik. Kes oled sina, et mulle hauakivi tahuda, kui ma pole veel otsustanudki maetud saada?

Eesti teater (nagu ka prantsuse või senegali oma) on alati persses, vaevu­elav laip, sest peavool peabki seda kõrvalepõigete õigustamiseks olema. Neid matuseid tuleb pidada iga päev, mitte vaid hooaja alguses. Nagu peab ka oma niigi valget nahka võidma ikka ja aina valgemaks, sest isegi kui sa eitad selle privileegi omamist, on just selle eituse rõhutamine see, mis meid lõpuks ometi värvipimestab.

* Autori mälu vedas alt ning tegelikult kõlab lavastuses „Mu isamaa on minu arm”.