Muinasjuttudes on lootust

Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest.

AURI JÜRNA

Rakvere teatri „Robin Hood“, autor Urmas Lennuk, lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Marion Undusk, helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa, helilooja Liina Sumera, liikumisjuht Olga Privis, lavavõitluse seadja Laura Nõlvak. Mängivad Madis Mäeorg, Liisa Aibel, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Raudsepp, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Elar Vahter, Natali Väli, Velvo Väli, Imre Õunapuu, Indrek Apinis, Aimar Ehas, Reio Kiviberg, Mathias Einari Leedo, Riho Lillakas, Ander Lõns, Robin Täpp, Hendrik Vilde, Hans Kristian Õis, Karina Reisi, Grete Alavere, Karmen Parijõgi, Erling Eding, Rudolf Apinis, Ingomar Apinis ja Indria Apinis. Esietendus 17. VI Lammasmäe puhkekeskuses.

Juhtus nii, et juunikuiste soojade päevade vahele sattus üksainus vihmane, ning muidugi oli just sellel päeval Rakvere teatri „Robin Hoodi“ teine etendus, mida olin lubanud vaatama minna. Kuigi vihmakrabin lõi hirmus soodsa võimaluse toas lugemiseks, pole see ju suveteatri puhul mingi vabandus. Pärast kahetunnist sõitu vihmas, kaheksa­eurost kavavoldiku ja tassi ostu ning avastust, et ees ootab kolm ja pool tundi etendust, käis peast läbi küüniline küsimus, kas see ikka on vaeva väärt. Tagantjärele tuleb tõdeda (kolmveerandtunnise vaheaja, tehniliste probleemide ja vihma­keebi krabina kiuste), et oli küll. Eesti teatrirahvas võtab suvehooaja alati põhjalikult ette, ent Rakvere teatri seekordne lavastus Lammasmäe puhkekeskuses on tõesti mastaapne ja meeleolukas.

Kangelaste suvi. Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest. Kõik need tähtsad ja igavikulised, rahuajal lääged tunduvad teemad, mille üle veel mõni aeg tagasi ironiseerisime, on nüüd vajalikud ja värsked. Dramaturg Urmas Lennuk ja lavastaja Taavi Tõnisson on selle täpselt ära tabanud ning loonud lavastuse, kus kasutatakse legendaarse, lugematute tõlgendustega loo täpselt neid elemente, mida siin ja praegu vaja. Nii pole Rakvere teatri versioonis ebamaiste võimetega jumala määratud kangelast, vaid sündmuste keskpunktis on mees meie seast, kelle kannatus ebaõiglust nähes katkeb ja kes veenab oma tugeva usuga ka teisi sellele vastu seisma. See on lugu poliitilisest kaikaveost ja valelikkusest, ebavõrdsusest ja äraostmisest ning õigustamatult rünnatud rahva võitlusest oma tuleviku nimel. Kas tuleb tuttav ette?

Autor Urmas Lennuk tõdeb inter­vjuus Aigi Viirale Robin Hoodi ja kolme musketäri lugude (Ugala teatri loomingulise juhi Tanel Jonase lavastus, mis samal ajal Viljandimaal publiku ette jõudis) ühel ajal esietendumisest rääkides, et küllap on aeg nende tarvis õige, muidu poleks lapsepõlvelood korraga lavale tulnud. „Pealegi räägivad need lood võitlusest õigluse eest. Väga vähe julgetakse moodsas teatris suuri sõnu teha, sest see on kujunditesse ära sumbunud. Ent otse, lihtsalt ja ausalt öelda, et keegi armastab kedagi ning keegi võitleb õigluse eest, on väga mõnus.“*

Lammasmäe puhkekeskus on Robin Hoodile haruldaselt sobiv koht, lausa nii sobiv, et ei saagi päris täpselt aru, kui palju oli kohapeal olemas ja kui palju on lavastuse tarbeks juurde ehitatud. Laial, aga mitmekülgsel ja kompaktsel mänguplatsil on jõgi, mägi, metsatukk, paar talumaja, kindlus ja sild, mängida saab laiuse, kõrguse ja sügavusega. See tekitab filmiliku laiekraani mulje, ja kuigi üle jõe istuv publik kahjuks näitlejate nägusid ei näe, suudab enamus trupist end hääle ja kehaga nii suureks mängida, et vajalik sõnum ja tunne jõuab kohale.

Mänguplatsi laius, trupi suurus ja ilma heitlikkus pani teisel etendusel küll tehnilise meeskonna nii korralikult proovile, et esimene vaatus tuli korraks katkestada, ent suveteatri haruldaselt lepliku publiku toel ei lasknud vapper trupp end sellest heidutada, võttis stseenikese tagasi ja mängis edasi. Küll aga meenutasin pausi ajal kõiki neid kordi, mil olen kirjutanud põsemikrite needusest, ning mõtisklesin, kas ka nii suurel laval oleks saanud usaldada näitlejate hääli, asukoha loomulikku akustikat ja salvestise asemel elavat muusikat – helimehe hallide juuste nimel! Aga loodetavasti lavastajad ise arvutavad, mis ja kas on tehnilist riski väärt.

Mõlemal pool jõge. Kui otsida äparduses head, siis tegelikult andsid tehnilised viperused etendusele paraja hoo sisse: esimene vaatus algas üsna süngelt, dialoog kõlas kumedalt ja tõsiselt, sissemängimata võitluskoreograafia oli veel veidi toores ja aeglane, aga niipea, kui näitlejad taipasid, et võimendus ei toimi, muutus mäng suuremaks, energilisemaks ja, eriti pärast katkestust, humoorikamaks. Sest ei tohi end ülemäära tõsiselt võtta, olgu lugu kui sünge tahes. Eriti hakkas mõlemal pool jõge nalja saama Väikese Johni (Tarvo Sõmer) ja Will Punakuue (Peeter Rästas) ilmumisega – neid tegelasi ootasid Robin Hoodi loo austajad niikuinii pikisilmi. Sõmer ja Rästas on kumbki loonud küllalt laia pintsliga karakterid, kes muutuvad ometi tegevuse käigus inimlikumaks, mitmekülgsemaks ja sümpaatsemaks. Väikese Johni surm on ka lavastuse üks liigutavamaid ja meeldejäävamaid stseene.

Teine südantlõhestav stseen on Lahke Arthuri (Imre Õunapuu) ja Karmi Gertrudi (Anneli Rahkema) lapse surm. Lavastaja on seal osanud publiku tähelepanu suunata ja mängu tempot muuta nii, et kaader on justkui kitsam ning me küll ei näe, kuid tunneme vanemate leina lähiplaani. Arthuri ja Gertrudi duo dünaamika on algusest peale dialoogi kaudu selge, aga see, kui erinevalt kumbki tegelane leinaga toime tuleb, on ootamatult aus ja üldistusteta. Peale selle õnnestub Õunapuul oma Arthur mängida nii haavatavaks ja sümpaatseks, et Robini reetmine tekitab nii tegelastes kui ka publikus rohkem kaastunnet kui vihkamist.

Nn negatiivsetest tegelastest on kaugelt kõige huvitavam ja meeldejäävam Nottinghami šerif (Velvo Väli). Pika halli parukaga šarmantne, kiire ja tark šerif on ilmselgelt ohtlik ning mässajatele võrdväärne vastane. Eriti loob aga intriigi see, kuidas Väli šerif ei kingi oma lojaalsust kellelegi, isegi prints Johnile (Margus Grosnõi), vaid tegutseb täielikult omakasu nimel.

Ta on võimukas, kade ja skeptiline, ent ometi mitmeplaaniline ja inimlik, šerifi põhieesmärk pole olla lihtsalt õel ja võimuahne nagu prints John, vaid tema teod ja sõnad annavad aimu millestki enamast, mingist allasurutud ja kiivalt varjatud saladusest.

Leedi Marion (Grete Jürgenson) pole õnneks tänapäevastes tõlgendustes kordagi olnud süütu neiuke, kes vajab päästmist, vaid ikka isepäine ja tugev naine, kes ise näeb, kaalub ja otsustab. Nii ka siin, kus lavastaja pole ülemäära ajastutruu käitumismaneeridega pead vaevanud, vaid esile tõstnud praegusele publikule äratuntava naise. Veidike meenutab Jürgensoni mängustiil Katariina Unti: kiire ja paindlik, tugeva tahtega ja kelmikalt flirtiv, hetketi suure sisendusjõu ja võimsa häälega. Marioni kui tegelase koht Robin Hoodi müüdis on tegelikult üsna segane ja muutub iga interpretatsiooniga, aga nüüdseks on ta saanud lindprii lugude lahutamatuks osaks, üheks inglise folkloori olulisemaks feministlikuks tegelaseks. Lennuk on Marioni kirjutanud kuningas Lõvisüdame tütreks, mistõttu on tema positsioon šerifi ja prints Johni vahel selgem ning annab kolmikule omavahel paremaid mänguvõimalusi.

Iva jääb samaks. Robin Hood (Madis Mäeorg) ei ole, nagu arvustuse alguses mainitud, äravalitu, vaid ise otsustaja. Mees massist, kellele satub halvas olukorras kätte päästev niidiots ja kes ei põlga seda ära. Etenduse ajal tekkis mõte, et Robin on sarnane Frodo Bagginsi või Harry Potteriga: pealtnäha ühegi silmapaistvalt harukordse omaduseta (peale väikese tehnilise oskuse), aga ta õiglustaju on nii tugev, et valiku ette jõudes teeb ta otsuse, mis muudab ta liidriks. Sest nagu ütles Gandalf Frodot lohutades: pole meie asi kahetseda, et elame keerulisel ajal, vaid otsustada, mida selle ajaga peale hakata.

Robin on rahva väljavalitu, kes viib nad pooleldi vastumeelselt võitlusse peaaegu võitmatu vastasega. Selline kangelane on hästi tavaline kõikjal rahva­lugudes, ja põhjusega: õilsa, ebamaise võimetega kangelase ootamise asemel jutustatakse lugusid kellestki tavalisest, kel on inimlikku julgust ja empaatiat. Selline liider on üks meist, mõistab meid, valitseb meie heaks ja meiega koos. Ta on kangelane, kes loob tohutut lootust ja kes on mõnikord peaaegu ka päriselt olemas.

Kõrvaltegelastest, keda on palju ja kelle seas leidub ka palju meeldejäävaid, on olulisim nõid Mathilda (Jaune Kimmel), keda on kuidagi piinlik nimetada kõrvaltegelaseks, sest ta on igal pool, kõige toimuva ümber ja vahel, selle mõjutaja ja suunaja. Kui erisuguste lavastuste puhul on tähtis võti, mängu­stiil ja selle läbivus, siis seekord on lavastaja Taavi Tõnissoni valik viia üks tegelane täiesti teise võtmesse rabavalt õige. Teiseks oli õige näitlejavalik: Kimmeli ebamaine plastika, hääl, silmavaade ja puhas kohalolu on fenomenaalsed.

Sooja suvevihma sees värvilist lindprii lugu jälgida on ju päris tore – mõõgad, veega pladistamine, hobused ja puha –, aga niipea, kui nõid jälle nähtavale ilmus, jooksid sipelgad üle selja kui paha enne. Üldiselt õpetatakse teatris sündmusele seljaga seisma, nii et ettekuulutaja kasutamine on ebatavaline, aga Kimmeli nõid mõjus sündmuse võimendajana. Lavastaja fookuse ja tempo suunamisega ning Kimmeli füüsise ja häälega oleksid värvid aeg-ajalt nagu kirgastunud ja ajalugu läbipaistvaks muutunud. On harukordne, et terve lavastuse maik muutub ühe näitleja (mitte tegelase) kohaloluga. Aga nii on. Ausalt öeldes on puhtalt see juba väärt sõitu Lammasmäele.

Kokkuvõtvalt on Tõnissoni ja Lennuki „Robin Hood“ ikkagi see vana hea Robin Hood, parimas mõttes. Igaühel meist on oma Robin, olgu see siis too roheline 1979. aasta raamat (Howard Pyle, Joel Sanga tõlkes), Disney joonisfilm, Kevin Costneri 1991. aasta kehastus, Mel Brooksi paroodia, Matthew Porretta kehastus 1990. aastate teleseriaalis või mõni muu variant. Aga iva jääb samaks: mees meie seast võitleb õigluse eest. Tõnissoni ja Lennuki variant on mitmes osas uus, kohati sünge, kohati muinas­jutulik, lõpus ehk veidi liiga lapsemeelne, aga iva on ikka sama. Praegu on just sellise loo aeg, just sel aastal.

*Aigi Viira, Vastu „Robin Hoodi“ esietendust said kogu trupi hääled ja kehad külma, vett ning vilet. – Õhtuleht 20. VI 2022.