Laste- ja noorteteatri hallides toonides liigirikkus

Madli Pesti

Majanduslangus kasvatas teatrite huvi tuua lavale publikumenukaid lastelavastusi.        Kolm aastat tagasi alustasin tööd Salme Reegi nimelise laste- ja noortelavastuste auhinna žüriis. Pärast esimest tegutsemisaastat tegime Sirbi veergudel žürii liikmete vestlusringi.1 Järgnevalt vaatangi tagasi vestlusringi arutelule ja üritan selgitada, kas midagi on nende aastatega muutunud. Mäletan praegugi oma tookordset üllatust: kas tõesti tuleb aastas ära vaadata vaid vähem kui 20 kutselise teatri lastelavastust ja kaks noortelavastust?2  Kirjutamisimpulss tuligi ühest tuntavast muutusest: lastelavastuste hulk on kasvanud. Kui kolm aastat tagasi oli kutselistes teatrites  lavastusi alla 20, siis eelmisel aastal juba tublisti üle 30, nii et lavastuste arv on peaaegu kahekordistunud. 3 See haakub vestlusringis kõlanud mõttega, et kui majandusel läheb hästi ja teater ei pea muretsema saali täitumise pärast, ei vaevuta lastelavastusi tegema. Kui aga külastajate arv üldises majanduslanguses väheneb, hakatakse „tootma” lastelavastusi, mis tooksid publikut lasteaiarühmade ja kooliklasside kaupa. Kõlab küüniliselt, kuid nii tundub see  tõesti olevat.       

Kui kvantiteet on kasvanud, siis mida öelda kvaliteedi kohta? Mida rohkem lavastusi, seda kõrgem kvaliteet? Pigem siiski mitte. Eesti lasteteatrile mõeldes tekib selline hooguvõttev või pooleli olemise tunne. Midagi justkui on … aga nagu ei ole ka. Lasteteatri maastikul valitseb  pealtnäha liigirikkus. On sõnalavastusi, nukulavastusi, muusikalavastusi, tantsulavastusi. Kasutatakse nii hiigelsuuri, keskmisi kui ka väikesi mängupaiku. Räägitakse nii tuntud muinasjutte kui ka värskeid lugusid. On nii ühemeheteatrit kui ka suure koosseisuga lavastusi. Teatrit tehakse nii kahe- kui ka kaheksateistaastastele. Kõik võiks olla justkui hästi? Vaatame lähemalt.       

Sõnateatri kõrval muusika ja tants       

Meie kultuuriruumis on loomulik, et domineerib sõnateater. Siiski on mitmekülgset kultuurisõpra  kasvatades oluline juba varajane kokkupuude ka muusika- ja tantsuteatriga. Lastele tehtud muusikateatriga on olukord parem kui tantsuteatriga. Juhtimaks tähelepanu sellele, et ka lastele võib luua vaimukat ja sõbralikku tantsuteatrit, tõstis žürii üle-eelmisel aastal auhinnaga esile lavastuse „Zuga zuug zuh-zuh-zuh”. Eelmisel aastal tuli zugalaste tuules tantsuteater Zick sümpaatse tantsulavastusega „Sina ja mina ja kõik, keda teame” (koreograaf Ina Stockem,  tantsijad Kaja Lindal, Raido Bergstein või Jaan Ulst). Lavastuse peamine väärtus peitub selles, et seda kantakse ette erakordses keskkonnas, Kadriorus lastemuuseumis Miia Milla Manda. Juba mõned aastad on lastele ja noortele elevust pakkunud ka OMAtsirkuse lavastused, mis balansseerivad tsirkuse ja tantsu piiril.       

Kuid need on ju vaid väga üksikud näited lastele pakutavast tantsuteatrist, ja rohkem sellesse nimekirja lisada polegi.         

Noortele on mõeldud Vanemuise suurejooneline „Mowgli” (koreograaf-lavastaja Mare Tommingas), mida võib nimetada omamoodi totaalseks teatriks: koreograafia, originaalmuusika, lava-, valgus-, videokujundus ja kostüümid mõjuvad tervikuna. See võiks olla üks tulevikusuundi – noori peaks niisugune mitmetasandiline lavamaailm paeluma küll. Lastele-noortele  sobivaid muusikale ja ballette leidub nii Vanemuises kui ka Estonias.       

Nukralt meie nukuteatrist         

Kindlasti oli nukuteatri kui kunstiliigi arengule korvamatu kahju Jevgeni Ibragimovi lahkumine Eestist. Kolm aastat tagasi (Reegi preemia  2008. aasta loomingu eest) ei olnud tema kõrval kedagi samaväärset. Oma tehnilise täpsuse ja ideeküllusega elavdas ta nii laste- kui ka täiskasvanute teatrit. Nagu näha, oli tema Eesti-aeg liiga lühike, et tagada nukukunstile arvestatav mõju ka tulevikuks. Eesti Nuku- ja Noorsooteatris enamasti vohava kommertsi taustal jään siiski huviga ootama esimesi Soomes koolitatud nukunäitlejaid – repertuaaripoliitikat nende tulek küll muidugi vaevalt muudab, aga ehk  näeme näitlejatehniliselt põnevat muutust. Pealtnäha on Nuku- ja Noorsooteatris ju liigirikkust küll: muusikalid teismelistele, sirmiteater väikestele, sümpaatne jutustamisteater linnamüüri tornis. Enamikku lavastusi varjutab aga kommertslikkuse mekk: näiteks jagatakse pärast etendusi sponsorfirma logodega mänguasju. Pole tõsiseid, lastele ja noortele olulistel teemadel ning leidlike kunstiliste vahenditega teostatud lavastusi. Aastas tehakse viis-kuus  uuslavastust ning repertuaar sisaldab alati piletitulule orienteeritud muusikali ja jõululavastust. Loomulikult on sümpaatne, et aastakümneid väikelaste esimese teatrielamuse eest hoolitsenud Helle Laas jätkab oma sirmiteatrit, kuid vähemalt viimaste aastate lavastused on paistnud silma nõrga dramaturgia ja vähese leidlikkuse poolest. Tuleb tõdeda, Ibragimovi 2008. aasta lavastustele „Oscar ja Roosa Daam” ning „Buratino” pole praegu midagi vastu panna.   

Nadi seis noorteteatriga   

Noortele tehtava teatriga on seis uskumatult nadi: kolme aasta jooksul kümmekond uuslavastust.  Omaette küsimus on muidugi, mis alusel klassifitseerida lavastusi eesliitega „noorte”. See polegi niisama lihtne. Statistikas on lavastused jaotatud lausa teismeliste (sihtgrupi vanus 12–16 aastat) ja noortelavastusteks (17–21 aastat). Žürii aga statistika tarvis esitatavaid andmeid paraku arvestada ei saa, need ilmuvad palju hiljem. Loomulikult lähtutakse esmajoones teatri enda antud avalikest andmetest, kuid kahjuks ei kipu teatrid (avalikult) oma lavastuste  sihtgruppi selgelt määrama. Põhjused on muidugi majanduslikud: soovitakse suunata kõik lavastused võimalikult laiale publikule, mis aga enamasti pole kunstiliselt põhjendatud. Nii ongi juhtunud, et aasta jooksul võib ilmuda vaid kaks noortelavastusena afišeeritud lavastust. Siiani oleme žüriis olnud üpriski loomingulised: kui lavastus tundub meile kui vaatajaile noortelavastusena, siis nii seda ka käsitleme. On aga selge, et mõiste „noortelavastus” vajaks täpsemat  piiritlemist.       

Keda siis noortelavastuste tegijatena esile tõsta? Vaatamata sellele, et kunagine laste- ja noorteteater VAT on muutunud üha enam täiskasvanute teatriks, tulevad ikkagi just VATist kõige värskemad ideed ja hoogsamad lahendused nii laste- kui ka noorteteatris. Lähiajast meenuvad oluliste teemadega „Kas sulle meeldib  porno?” (lavastaja Margo Teder), mängulised ja elavad „Pál tänava poisid”, „Robinson & Crusoe” (lavastaja Aare Toikka) ning eelmise aasta noortelavastuste tipp „Kirjaklambritest vöö” (lavastaja Rein Agur). Kahjuks on VAT-teater tõepoolest peaaegu monopoolses seisus. VATil on oma kujundliku, mängulise, metafoorse teatri liin, kuid oleks ju oluline, et noortel oleks vaadata mitmesuguse esteetikaga teatrit.         

Soovi korral võib noorteteatrina vaadelda ka Lauri Lagle lavastusi: need võiksid huvi pakkuda nii teismelistele, 20aastastele kui ka vanematele. Keskkoolinoortele mõjus ehk avastuslikuna eelmisel aastal esile tõstetud Andres Noormetsa Endla lavastus „Mässajad”. Kui täpsemalt repertuaari uurida, siis üksikuid noortele suunatud lavastusi leiab teistestki repertuaariteatritest (Rakvere, Ugala, Vanemuine), kuid mingist  mõtestatud strateegiast oma noore publiku kasvatamisel ei saa siiski rääkida.       

Domineerib vana ja välismaine         

Teatrite repertuaari saab jagada kaheks: eesti  lood ja välismaised lood. Need jagunevad omakorda kaheks: vanad ja uued lood. Muidugi pole üllatus, et domineerib vana ja välismaine. Muinasjutte ja Lindgreni teoseid on ju alati mängitud, kuid masu ajal on nende hulk aina kasvanud. Vaadeldaval perioodil on mängitud viite Lindgreni lugu, neist nelja eelmisel aastal! Lindgreni buumi puhul on selge teatrite rahateenimise soov (või vajadus). Teatrikülastust ei vali ju mitte laps, vaid tema vanemad, ja loomulikult  soovivad vanemad pakkuda killukest oma lapsepõlve: Karlsson, Ronja ja Kalle Blomkvist. Muidugi on Lindgren oma soojade ja empaatiat arendavate lugudega tänuväärne klassika, kuid lavastuslikud lahendused on tihti klišeelikud. Uusi eesti algupärandeid (dramatiseeringuid ja näidendeid) polegi tegelikult nii vähe:  keskmiselt viis kuni seitse lugu aastas. Seda on rohkemgi, kui võiks eeldada konservatiivse ja  uut pelgava lasteteatri üldseisu põhjal. Esile tõuseb Andres Noormets, kes on ikka eelistanud eesti dramaturgiat, ka oma lastelavastuste puhul. Samuti eristub Estonia, kus on lavale toodud algupärased laste muusikalood „Imelaps” ja „Käsikivi kosmosest”. Algupärandeid eelistab ka Kuressaare Linnateater. Alles hiljuti esietendunud „Värvilise kummuti” (kirjutanud ja lavastanud Aarne Mägi) puhul on tunda, et autor-lavastaja on välja kasvanud VAT-teatrist:  nii tekstiline kui ka lavastuslik lähenemine on klišeevabalt abstraktne ja mänguline. Tegemist on omamoodi metatekstiga lugude rääkimisest: lapsele ei söödeta ette konkreetse alguse ja otsaga lugu, vaid lastakse sabad ja sarved lavategevusest lähtudes ise kokku panna. Leidlikkus ja fantaasiarikkus peaksidki ju olema õnnestunud lastelavastuse olulisi kriteeriume. Üksikuid sümpaatseid algupärandeid on aastate jooksul olnud teisigi, meenub näiteks  Rakvere teatri samuti omamoodi abstraktse, mõneti eksistentsiaalse sisuga „Jäneste kirik”.       

Lasteteatris lokkavad klišeed 

Üksikud esileküündivad välgatused ei suuda siiski värviliseks muuta üldist halli lasteteatri  pilti, milles domineerib paljuski klišeelik mõtlemine. Kohati on tunne, et lasteteater koosnebki klišeedest kõikidel tasanditel: loo jutustamine, näitlemisstiil, misanstseneerimine, kujundus. Esimene mulje algab visuaaliast: papine lavakujundus, kus seinad värisevad, jämedad puud kõiguvad ja muru on plastmassist, ei anna väikesele vaatajale just palju vihjeid, milline visuaalkultuuri maailm ootab teda tulevikus ees. Kuigi, jah, peavoolu täiskasvanuteatergi  on ju enamasti papine. Seega, papisusega on harjutud juba lapsepõlvest.       

Lastelavastustes vehivad näitlejad eksalteeritult kätega, partneriga suheldes tulevad nad rambile lähemale, seisavad rivis ning esitavad teksti võimalikult selgelt artikuleerides. Nähes seda mitmekümnendat korda, mõjub selline tegevus lihtsalt vanaaegsena. Siiski, see artikkel ei ole kirjutatud hurjutamiseks, vaid soovist analüüsida-kaardistada. Muutused algavad mõtlemisest. Ehk idanevad siiski ka meil välismaised impulsid ning laieneb  mõnus, hingega tehtud teatritegemise viis. Ka lastele.       

1 Lasteteater? – Sirp 20. III 2009. 

2 Ametliku statistika järgi oli 2008. aastal lastelavastusi 29, teismelistele mõeldud uuslavastusi kolm.

3 Ametliku statistika järgi oli 2009. aastal lastelavastusi 32, teismelistele mõeldud uuslavastusi kaks. 2010. aasta statistika pole veel ilmunud, kuid lavastuste hulk on tuntavalt kasvanud.