Küllap vaatame samu saateid

Kairi Prints

Tallinna Linnateatri „Suur mees juba”, autor Kaarel B. Väljamäe, lavastaja Diana Leesalu (EMTA lavakunstikool). Mängib Priit Pius (EMTA lavakunstikool). Esietendus 6. X Tallinna Linnateatri väikeses saalis.  Tallinna Linnateatri uus sari „Kümme teatristarti” annab kümnele algajale võimaluse lavastada esimest korda professionaalses teatris. Debüüte tuleb tegelikult kokku siiski märksa rohkem kui kümme. Juba sarja esimene lavastus „Suur mees juba” sisaldab kolme debüüti korraga: Kaarel B. Väljamäe  esimest teatriteksti, Diana Leesalu esimest lavastust, Priit Piusi esimest suurt rolli päris teatris.  Tuleb kohe öelda: kolmikdebüüt on õnnestunud. Teksti autor, lavastaja ja näitleja saavad suure teatri laval kokku nagu kolm naksitralli jäätiseputka ees – kõik sujub nii loomulikult ja pärast teist jäätist pole enam kahtlust, et tulemas on hea asi. 

Lavastuse peategelane on poiss, tegelikult  „suur mees juba”. Ta on kogu elu üksi rännanud ja kirjutanud iseendale kirju nagu Muhv. Siiski, seni ainult oma peas. Nüüd seisab ta aga oma elu suurima muutuse lävepakul: tema ellu on sisenenud kaks inimest ning nendega koos hool ja vastutus. Need pole lihtsalt kaks maailma parimat sõpra Kingpool ja Sammalhabe, vaid naine ja peagi sündiv laps. Nüüd on aeg kirjutada oma senise elu kõige olulisem kiri. See on hüvastijätukiri poisile,  kellest peab nüüd saama suur mees. Võib mitmeti mõista, kellele on see kiri mõeldud. 

Ükskõik mis pidi ma vaen seda lugu, mis mulle teatris jutustati, jääb selle mõistmiseks kaks  totaalselt erinevat viisi. Kahel lool on erinev tegevuspaik ja vägagi erinev lõpplahendus, ühel juhul ilus, teisel juhul kurb. Ma ei tea, kas see oli eesmärk. Kahtlustan, et pigem mitte: ka senistest kommentaaridest ja kriitikast on jäänud mulje, et igaüks noppis lavastusest välja selle loo, mis talle kuidagi omasem. Huvitav on see, et mõlemat pidi on lugu voolav ja loogiline. Isegi kui nüüd naksitrallid ütleksid, kumb variant on õige, ei loeks see  palju. Las mulle jääb see rõõm, et nägin teatris ühte pealtnäha lihtsa süžeega lugu, mis ometi pakub samal ajal kahte nii erinevat faabulat. Ma muidugi ei hakka neid ära rääkima. 

Pealegi hakkab aina enam tunduma, et polegi oluline, mis sellest noorest mehest siis lõppude lõpuks sai. Ilmselt oligi kaht võimalust loo mõtestamiseks – isegi kui see päriselt nii  polnud mõeldud – vaja selleks, et keskenduda olulisele. Minu arvates on see lavastuses hoopis küsimus, kuidas peategelasest sai see, kes ta praegu on. Et seda meheks sirguvat poissi mõista, tuleb alustada päris algusest. Enne veel, kui saab alustada, tuleb hoolitseda oma mõtete salvestamise eest. Paber ja pastakas on liiga kahekümnes sajand, samuti postkontorisse „Muff. Nõudmiseni” kirjade saatmine. Tänapäeva noor inimene kasutab  loomulikult videokaamerat ja jätab voodi äärele kasseti. Lavastus algabki sellega, kuidas poiss otsib õiget filmimisnurka. Lõpuks asetab ta kaamera lihtsalt ühe esimeses reas istuva inimese põlvedele.       

Niisiis, alustada tuleb algusest. „Ühel päeval olen lihtsalt kohal. Selline pamp, värviline väike pundar. Hea isale haiglaaknast  näidata. Teistel akendel on samasugused.” Lavastus on väga põlvkonnaspetsiifiline. Peategelane (ja teksti autor ja ka lavastaja) on sündinud 1980ndate esimeses pooles. Põlvkond, kes oma teadvustatud elu on elanud Eesti Vabariigis. Ometi sündisid nad Nõukogude Eestis. Mina olin Eesti riigi saabumise ajaks juba mitu head aastat üle kümne, seepärast pole mu mälestus nõuka-aja kummalisustest nii abstraktne. Ma jõudsin oma olemist  mõtestada juba selle sees, mitte sellele tagasi vaadates ja seda meenutades. Aga on väga huvitav, kuidas mäletab näiteks Balti ketti keegi, kes oli tollal 5-6 aastane: „Kellegi pisikesest raadiost tuleb juba väga mitmendat korda „Bunda jau Baltija”. Ning möödasõitvad autod tuututavad. Keegi mees karjub ruuporisse ja me peame ühele või teisele poole nihkuma. Meeleolu on minu senise elu kõige ülevam. /…/ Kõigest ma päris täpselt aru ei saa, aga vägev  on olla.”     

Praegu 20ndais eluaastais inimeste mäletamise tollest ajast võtab Väljamäe kokku nii: „Omast arust olen ma terve elu Eesti Vabariigis  elanud. Minu ajal sündinud lastel on kõigil selline tunne. Lihtsalt kommid on teistsugused kui soomlastel.” Kuid tekstis on väga huvitavaid tähelepanekuid tema nõuka-ajal kasvanud vanemate ja vanavanemate elu ja käitumise kohta. Isa, kes tegi liiga palju tööd. Ema, kes ei öelnud, miks ta nutab. Vanaisa, kes luges lapselastele „Idiooti” ette. Olgu, seda teeb ehk ka mõni tänapäeva vanaisa. Iseasi, kas mõnel tänapäeva lapsel on aega seda kuulata. Tundubki,  et selle lapse pelgupaik oli vanaemavanaisa juures. Pelgupaik oma pere eest, kus oldi liiga palju vait ega näidatud välja oma tundeid. Tol ajal polnud ju eriti kombeks oma lastega rääkida. Ja ka lastel ei olnud viisakas muul ajal, kui kana pissib, sõna võtta. Rääkimata sellest, et tol ajal mehed ei nutnud. „Huvitav, ma ei näe oma isa küll kunagi nutmas. Räägitakse, et see põlvkond ei nutagi. Neil on mingid teistsugused silmad.”     

See on küll vaid üldine mentaliteet, aga siiski jätavad sellised asjad jälje tervele põlvkonnale. Oma lapsi kasvatavad nõuka-ajal  lapsepõlve pidanud inimesed hoopis teisiti. Kuna nüüd on selgunud, et nõuka-aja mentaliteet oli „vale” (jutumärkides, sest millegi lihtsalt valeks pööramine on niivõrd lihtsustatud võte), püüame me teha kõike vastupidi. Kindlasti pole praegu levinud kasvatusmeetodid „õiged”, aga oluline on, et tahame teha kõike paremini. Teistmoodi ei saagi. Peab uskuma ja tegutsema. Oleks vist väga raske olla selliste vanemate laps, kes päevad otsa  mõtlevad, milline käitumine oleks praegusel hetkel õige või vale.   

„Suur mees juba” peategelase perekonnas olid tunded, vaatamata sellele, et neid pidevalt üksteisele ei kuulutatud, siiski täiesti  olemas. Eriti tuntav on õdede-vendade kiindumus, mis avaldub nii omavahelistes nääklemistes kui ka ühes eriti armsas pildis, kus peategelane räägib oma väikesest õest: „Alguses on meil kaks mängu: üks on see, et ma vahin lummatult, kuidas ta magab; teine on see, et ma panen oma väikese sõrme tema peo peale ja siis ta haarab. Tundide kaupa. Kummalgi ei hakka igav. Ainult kõht läheb tühjaks. Temal tihemini kui mul. Ma ju ei söö eriti”.     

  Laval on ka projektor. Peategelane näitab slaide oma õdedest-vendadest. See on üks väheseid asju, mis ta üldse laval teeb, kui  pidada silmas eesmärgipäraseid tegevusi. Ülejäänud aja ta istub, seisab, kõnnib, lamab ja näpib aeg-ajalt mõnda eset, aga see on pigem selline passiivne illustratsioon jutule, mida ta räägib. Slaidide näitamine on ainuke aktiivne pöördumine publiku (või videokaamera, kuidas võtta) poole. Kaamera käib küll kogu etenduse aja, kuid enamasti näib peategelane olevat selle olemasolu unustanud. Ta rändab mööda lapsepõlveradu. Jällegi tahaks  meenutada naksitralle, kohta, kus kolm sõpra sattusid juhuslikult Kingpoole lapsepõlvepaikadesse. See neurootilisevõitu varbaliigutaja oli ühtäkki äraolev ja „mõju all”, isegi veel taipamata, mis mõju see selline on. Lossivaremete veerel on Kingpool segaduses: „Ausalt öeldes on mu ilumeel kaunis kehvasti arenenud /…/ aga need varemed avaldavad mulle igatahes mõju. /…/ See teeb mind just nagu rõõmsaks ja ühtlasi ka just nagu kurvaks. Mitte ei saa aru,  mis mõju see niisugune on, aga igatahes olen ma kõvasti mõju all” (Eno Raud, „Naksitrallid”, kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1984). Samamoodi „mõju all” on „Suur mees juba” peategelane oma lapsepõlve meenutades. 

Priit Pius asetab ennast oma rolli väga usutavalt. Õhetavad põsed, kohmetu olek ja siirus, teisel pool kirglikkus ja püüe ennast mõista. Poisike täiskasvanute maailma künnisel. See, et lavakooli kolmanda kursuse üliõpilase esimene ettevõtmine teatris on monolavastus, pole just tavaline. Võiks seda lavastust ehk võrrelda Theatrumi „Fööniksiga” (autor ja lavastaja Andri Luup, peaosas  Ott Aardam): ühe natuke vanema poisi lugu, aga samuti märksõnadeks „kohmetus” ja „siirus”. Põhjus, miks minu arust on „Suur mees juba” samas žanris tugevam, on selles, et viimane ei ole pretensioonikas. Eks „Föönikski” on pretensioonikas ainult varjatult, pealegi on see armas ja naljakas, aga ma ei usu, et see tegelane seal on päriselt olemas. 

Väljamäe suur mees on kindlasti olemas.  Ta on autor, ta on esitaja, ta on ka tüüp: 1980ndate väljalase, tüüpinimene. See on lihtne lugu täiskasvanuks saamisest, selles puudub igasugune eksistentsiaalne eneseotsing. Peategelane ei mässa, ta ei aja meeleheitlikult mingit elumõtet ja muid selliseid tüütusi taga. Lool lastakse olla, nagu see on. Keegi ei pinguta üle. Noore lavastaja puhul on see eriti sümpaatne, et ta julgeb esimeses töös oma „lavastajakäe” peaaegu nähtamatuks  jätta.       

„Vantsime edasi, käsikäes, kaks liiga pisikest inimest sellise stseeni jaoks. Mulle tundub, et pean initsiatiivi haarama, vaikus on nii pikk. Räägin siis talle midagi oma tunnetest. Kasutan televiisorist tuttavaid lauseid. Tüdruk noogutab rõõmsalt ja arusaavalt. Küllap vaatame samu saateid.” 

Küllap saab see lugu kõige lähedasemaks neile, kes on lapsepõlves (või täiskasvanuna koos lapsega) vaadanud samu saateid. Aga võib-olla me vaatamegi kogu aeg samu saateid.  Lihtsalt paljud ei taha tunnistada, et nad kellegagi samu (või üldse mingeid) saateid vaatavad. See n-ö uussiirus, mis eesti teatris praegu võrsub, toob ehk ka vastandumismaniakaalsele eestlasele veidi rohkem rõõmsat ja arusaavat noogutamist. Ega tegelikult ju inimestevaheline mõistmine ja sarnasused olegi nii hirmsad, kui need välja paistavad. 

P.S. Üks tore tähelepanek: kui Muhv kirjutas eluaeg kirju ja hiljem hakkas luuletajaks, siis Kaarel B. Väljamäe on kirjutanud eluaeg luuletusi, aga nüüd saanud valmis ühe pika kirja (olgu, teatriteksti). Niisama mainin, ei tee mingeid järeldusi.