Kirst tordil

Boriss Pavlovitši lavastuses „Aviaator“ ei ole peategelast, vaid tema lugu, mida jutustavad näitlejad, kes loevad päevikut, mängivad pilli, laulavad.

MARIS JOHANNES

Tallinna Linnateatri „Aviaator“, autorid Jevgeni Vodolazkin ja Elina Petrova, lavastaja Boriss Pavlovitš, dramaturg Elina Petrova, kunstnik Olga Pavlovitš, valguskunstnik Rene Liivamägi, helilooja Roman Stoljar. Mängivad Simo Andre Kadastu, Alo Kõrve, Maris Nõlvak, Egon Nuter, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg ja Kaspar Velberg. Esietendus 26. II Salme kultuurikeskuses.

Miks on selle lavastuse pealkiri „Aviaator“, küsib üks osaline etenduse lõpuosas. Jevgeni Vodolazkini samanimelise romaani peategelane on sündinud XX sajandi alguses, kui inimesi erutas mõte ja võimalus lennata. Aviaator oli kui vapruse kehastus, kes seisis silmitsi surmaga ajal, kui iga õhkutõus võis jääda viimaseks. See-eest sai ta aga näha maad ja inimesi oma peopesal, oli kui jumal.

Romaani tegevus toimub sajandipikkusel ajateljel Peterburis ja Solovetsi vangilaagris. Peategelane Platonov vangilaagris ei sure, vaid külmutatakse eksperimendi käigus ja äratatakse uuele elule 1999. aastal. Ta meenutab oma noorust, koonduslaagri õudusi ja imestab 1990. aastate Vene elukorralduse üle. Romaan on kirjutatud päeviku vormis ja lõpeb arvatava lennukatastroofiga, millest televisioon teeb otseülekande. Nii et „Aviaator“ on igati sobiv pealkiri.

Jaskar konverentsil. Lavastusega on asi segasem. Peterburi lavastaja Boriss Pavlovitš koos dramaturg Elina Petrovaga on teinud oma valiku. Nad jätavad pool romaani lugemata. Ega ühte lavastusse kõike ei pressi. Aga kui materjal on nii mahukas, siis milleks teha omapoolse lisandusena konverentsi imiteeriv lavastuse algus: mikrofonid, powerpoint, ekraan, küsimused saalist, märkmikud ja pöördumised publiku poole. Näitlejad etendavad püüdlikult teadlasi: esindatud on joviaalne ja naljatlev moderaator, enesekindel teoreetik, entusiastlik noorteadlane, isegi tubli pereisa publiku seast kaasatakse lavale tammuma ja oma esimest lapsepõlvemälestust meenutama.

Tegu olevat aju- või mälu-uurijate konverentsiga, kus arutatakse Platonovi juhtumit pärast mehe surma ning seda, mida ja kuidas inimene midagi mäletab. Teadus kukub laval välja võltsilt, pakutud mudel on lihtsakoelisem kui kirjanduslik tekst. Meie kõik oleme selle konverentsi publik, neljas sein lava ja saali vahel on kaotatud, istume suures valguses. Joviaalne juhataja kordab pidevalt, et konverents toimub teatrisaalis, kus käib remont, taustal suruõhuhaamri mürin. Afterparty ajal, kui lauda tuuakse kohv ja konjak, leiavad teadlased saalinurgast rekvisiidikuhja, hakkavad selles hullama ja „Aviaatori“ päevikukatkendeid lugema.

Ent eelneva jaskari peale on kulunud suur tükk esimesest vaatusest. Mis oli selle pika proloogi mõte? Pilada konverentsielu või otsida kontakti publikuga? Pigem vist tuua sisse mingid mõisted, mis mind ei käivitanud. Aga teatris ei pea ju kõik olema nagu päris, see pole mingi dokumentaaldraama, vaid kirjaniku mõttemäng ajalooga. Milleks näitetrupp, kes mängib teadlasi, kes hakkavad lugema „Aviaatori“ päevikut? Siinkohal lõpeb mu vingumine – kõik, mis järgnes, läks korda.

Kuniks käib pauk. Esimese vaatuse teine pool on lustlik. See, mida meenutatakse, on Platonovi helge noorus. Taustaks kerge tšehhovlik glamuur valgete päevavarjudega, taamal energiline noormees lenduriprillide ja -mütsiga, kaelas valge sall. Selles pildis on kostüümipeo hõngu ja rekvisiidilao Tšehhovi kostüümid leiavad rakenduse. Vaatepilt on hoogne ja noor trupp naudib mängu.

Kui näitlejad teksti lugema hakkavad, on nad vahendaja rollis. Nad ei ela kirjeldatud elusündmusi läbi, küll aga on neil sellesse oma suhe (üllatus, imestus, imetlus) ja õhin on suur. Kohati esitavad nad teksti üksteise otsa, nii et üks pole veel lõpetanud, kui teine alustab. Mulle see võte sobis, ikka räägitakse peoseltskonnas üksteisest üle ja üks mälestus lämmatab teise. Aga see, kes pole raamatut lugenud, võib jänni jääda, tahaks ju kõike kuulda, nüüd tekib müra. Ja kui äsjasest lava ja saali vahelise seinalõhkumise rabinast elevil publik ei suuda ennast talitseda, võib juhtuda, et selja taga istuv abielupaar jätkab poolihääli oma mälestuste heietamist. See nõuab vaatajalt juba kõrgemat pilotaaži, et järje peal püsida.

Aga näitlejad laval on aktsioonis ja pidu kestab kuniks … käib pauk! Lõpeb esimene vaatus, koos sellega kogu idüll. Seinad varisevad, oleme silmitsi varemetega. See on ühekorraga nii kujundlik kui ka väga reaalne. „Aviaatori“ esietendus oli kaks päeva pärast Ukraina sõja algust. Vägivald ja surm on väga lähedal, hirm on. Esimese vaatuse finaal on sellega unisoonis. Üks hetk ja sinu turvaline, hoitud ja helge maailm variseb kokku. Sul pole enam kodu, kõik on katki – kui kergelt kõik pudeneb. Ühe nipsuga kukub maailm kokku nagu teatridekoratsioon. Lavastuse kunstnik on Olga Pavlovitš Peterburist, lavastaja abikaasa.

Jõhkrus paljuneb. Teine vaatus algab varemete vahel. Kostüümipeo meeleolu on nagu käega pühitud. Oleme üle elanud vapustuse ja heitunud, oleme koos kaheksa näitlejaga merehädas nagu Robinson Crusoe – tegelane, kes saadab Platonovit elus ja surmas. Kaose ja kannatuse vaatuse ilusaim stseen, mis vargsi ja vaikselt tagaplaanile imbub, on Platonovi ja Anastassia armastuslugu: õrn tütarlaps valges, habras noormees tema laupa katsumas – üks väike viibe ja silmavaade, mida saalist ei näegi, pigem tajud teravdatult olukorras, kus armastusel pole kohta ja jõhkrus on pildi poriseks värvinud. Ja jõhkrus paljuneb, üks trussikutes ja maikas mölakas vahetab teise välja, sigivad nagu prussakad seinapraos.

Kui inimene on sündinud elama Venemaal XX sajandi alguses, siis valik pole suur ja lai, isiklik õnn ei mahu mustrisse. Platonov saadetakse vangilaagrisse. Miks? Talle pannakse süüks tapatöö. On see fabritseeritud, nagu kümned tuhanded süüdistused, millega põhjendati süütute tapmist ja vangistust? See, kui keegi ennast piinapingis süüdi tunnistab, ei tähenda midagi. Romaan käsitleb süü ja lunastuse teemat lausa dostojevskilikus mastaabis, „Kuritöö ja karistuse“ mõõdus.

Lavastaja ei lähe seda teed, kuna tema loo peategelane ei ole Platonov. Teda huvitab see, mida me mäletame XX sajandist. Meie tunneme seda Venemaa nägu, küüditamisi ja vangilaagreid koos piinamise ja surmaga. Kui palju sellest on Stalinit imetleva vene inimese ajaloolises mälus, on iseasi, aga lavastaja Boriss Pavlovitšiga saame ajaloost ühtemoodi aru. Näitlejad rivvi, samm ette, samm taha, püsti, pikali, uuesti rivvi, püsti, pikali. Kamandajad vahelduvad: see, kes täna revolvriga vehib, on homme kummuli ja revolver on juba järgmise käes. Nii romaanis kui ka lavastuses on palju juttu detailidest, elu mäletamisväärsetest hetkedest, aga lavastuses jäävad domineeriva just jõhkrad massi­stseenid, mis mängitud seitsme-kaheksa näitleja energiaga.

Madis Kõiv on „Tagasitulekus isa juurde“ arutanud, miks inimese elu kõrghetkedest sõidab ikka ja jälle üle suur ajalugu oma sõdade ja hädadega, miks ei lasta inimesel elada oma elu ning mäletada oma armastust, abielu, laste sündi, ilusat suvehommikut. Vene kirjanik Vodolazkin näib olevat Kõivuga sama meelt, aga meie aeg on iluga kitsi – võib-olla on aviaatori roll kanda seda ilusa elu ja unistuste lehekülge.

„Aviaatori“ üks jõhkerilusamaid stseene jutustatakse vanadekodu räpasuses. See on detailne kirjeldus sellest, kui Platonov tuleb kohtuma oma eluarmastusega, kes lamab seniilsena vanadekodus, kasimata ja kakane. Mees peab pesema naist, kellega teda on sidunud vaid platooniline armastus. Ta saab sellega hakkama, see on loomulik – teha inimesele head. Aga miks peab üks armastuslugu lõppema sellise armastusavaldusega, see on XX sajandi küsimus.

Nii romaan kui ka dramatiseering on üles ehitatud mälestuskildudele, midagi ei tiksu lineaarselt. Kui mälu on hangunud, siis taastamine võtab aega ja pinnale ujuvad üksikud seosetud fragmendid, mälu on katki kui arvuti kõvaketas. Aga kui hangunud on kogu ühiskond, kui kõvakettad on puruks pekstud, siis taastumine võtab aega. 1990. aastate Venemaa hakkas üles sulama, hakati rääkima sellest, mis olnud, aga see aus aeg oli lühike. Samal ajal oli varandusi vaja ümber jagada, eetiliste küsimuste ja süükoorma kaalumisega ei tahtnud keegi tegeleda. Nii et katastroof on fataalne.

Järel vaid kirstud. Kunagi, kui olin pealkirjapõuas, pakkus Sirbi teatri­toimetaja Tambet Kaugema oma varudest välja karmi kujundi – „Kirst tordil“. Üle võlli oli, ei võtnud, nüüd sobib. Vene kultuuri kontekstis on tordid söödud ja järele on jäänud ainult kirstud. Sõbrad, kes korraldasid Moskvas teatrifestivali „Kuldne mask“, lavastasid ja näitasid vabameelsemast vabameelsemaid lavastusi, on Venemaalt pagenud või oma ameti maha pannud, annaks jumal, et nad vangis pole. Vene kirjanikud, kellega kohtusin festivalil „HeadRead“, olid juba enne läände pagenud. See puhastustöö, mis praegu vene kultuuris toimunud, on sajanditaguse oktoobripöörde mõõtu. Ja kirste pole veel kokku lugema hakatudki.

Vabameelse aja ühe viimase saadikuna on Tallinna Linnateater kutsunud külalislavastajaks Boriss Pavlovitši. Olen Moskvas näinud tema kahte lavastust. Üks neist oli „Muusikale“ norra kirjaniku Ketil Bjørnstadi romaani järgi, mida nüüd mängib edukalt Tallinna Linnateater, ja see jõudis just Pavlovitši inspireeriva lavastuse kaudu meie teatriinimeste teadvusesse (meil dramatiseeris ja lavastas „Muusikale“ Diana Leesalu).

Teine lugu, mida Pavlovitš meile Moskvas toona jutustas, oli dokumentaallavastus Gulagist, „Vjatlagi päevik“. Lavastaja sõnul sai kõik alguse Moskvas Bolotnaja väljakul korraldatud Putini-vastasel meeleavaldusel 2012. aastal, kus vahistati 650 inimest, nende seas ka tema õpilane. Niikaua, kui need inimesed olid vangis, pidas tema oma kohustuseks lugeda vanglakirju koos tütarlapsega, kes oli vangistatud noormehe naine. Lavastaja kirjeldas siis oma positsiooni: „Olen rollis, loen kirju. Ma ei ela neid läbi, aga mul on nendega oma suhe. On oluline, et lööme kaasa mitte näitlejate, vaid inimestena. Mina olen Boriss ja minu kõrval on Ženja. Loeme neid kirju, sest meile on oluline, et neist teatakse. Kirjade lugemine on aktsioon, kollektiivne tegevus.“¹

„Aviaatori“ lavastust on võimalik seletada samas võtmes. Meil ei ole peategelast, vaid tema lugu, mida jutustavad näitlejad, kes loevad päevikut, mängivad pilli, laulavad ja peavad olema heas füüsilises vormis, et teise vaatuse tambile vastu pidada. Nad on tänapäevaselt riides. Naistel on jalas kontsakingad, skandinaavialiku mugavusega harjunud silmale lausa vaatamisväärsus. Ja kui lavastaja on kaheksa näitlejat autorit otsima pannud, siis just nii palju neid lavale vaja ongi.

Etendusel, mida mina nägin, olid Alo Kõrve ja Simo Andre Kadastu kõige energilisemad. Sandra Uusberg oma punase kostüümiga erakordselt elegantne, Maris Nõlvak hapramast hapram. Indrek Ojari piinamine eriti vastik, Egon Nuterit elukogenud vanamehelikkuses õnneks säästeti rividrillist. Kuna loo alguses personifitseeriti kaks tegelast, Ursula Ratasepp Platonovi lesena ja Kaspar Velberg Platonovi arsti doktor Geigerina, siis hulk aega otsisin neid etteantud rollis, mis ei olnud kuigi mõistlik. Aga ikka tahab vaataja kellelegi kaasa elada, mitte ümberjutustusega rahulduda.

Ei tea, kui kaua kestab paigallend meie kultuurisuhetes Venemaaga. Kas meie jääme ellu ja kas nemad jäävad ellu? Intervjuus rääkis Boriss Pavlovitš: „See õudus, mis praegu toimub, need uued totalitarismi võrsed on kohutavad. Meie emotsionaalsest mälust on välja uhutud mõte, et sõda ei tohi enam mitte kunagi lahti pääseda. Taas on inimesed sõja usku, olgu ideoloogilistest motiividest lähtuvalt või kasuahnusest, nn poliitilise tasakaalu nimel.“² See jutt on räägitud 2015. aastal Moskvas „Kuldse maski“ festivalil, kui oli veel võimalik noppida kirsse tordilt.

1 Maris Johannes, Ostrovski, Chaplin ja Boriss Pavlovitš. – Sirp 9. X 2015.

2 Samas.