Kakskümmend aastat pärast plahvatust

Raido Mägi: „Viljandi koolkonnale on iseloomulik iseteadlikkus, otsingulisus.“

OTT KARULIN

Nüüdistantsu positsioon pole Eestis vist kunagi ülemäära kindel olnud: esituskohti on vähe (enamik uuslavastusi tuleb välja Kanuti gildi saali või Sõltumatu Tantsu Lava egiidi all) ning külastustest koguvad need kümnendiku. Viimastel aastatel on toimunud ka selge ümberkujunemine ja enamik teoseid eelistatakse statistikas esitleda mitmeliigilavastustena (näiteks eelmisel aastal esietendus Eestis 23 tantsu- ja 39 mitmeliigilavastust). Nii on ka mõiste nüüdistants aegamisi asendumas mõistega etenduskunstid. Madli Pesti väidabki eile Sõltumatu Tantsu Ühenduse kümnendal sünnipäeval esitletud kogumikus „Eesti tantsukunst nüüd ja ®?“, et 2015. aasta on „etenduskunsti mõiste institutsionaalse esiletõusu manifestatsiooniks Eestis“, sest teatri aasta­auhindade juurde loodi etenduskunstide ühisauhind, senisest sõltumatu tantsu auhinnast sai sõltumatu etenduskunsti auhind ning Augusti tantsufestivalist SAAL biennaal. Mitte kõik pole selle suundumuse üle õnnelikud ja nii arvavad Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste artiklis „Sild üle arengu vaevavete“: „Etenduskunst oleks nagu tantsu degradeerumine [—] Tahtmatult on see „üheks asjaks sulamine“ ning selle põhjal auhindade lahkulöömine teinud nüüdistantsule karuteene. Oleks ju üsna kurb vaatepilt, kui kõik vähegi eksperimentaalsemad ning ambivalentsemad „uue tantsu“ lavastused, mis ei sobi nn establishment’i-sisese tantsu aukoodeksisse, küüditataks etenduskunstide rongile“ (Sirp, 12. VI 2015), Mart Kangro on aga öelnud, et praegugi „resoneerib ikkagi üheksakümnendate aastate lõpu tantsukriitilise epohhi kaja“ ning toonud käibele mõiste „tantstants“, mis tema sõnul on lavadel tagasi „palju teadlikuma ja enesekriitilisemana“ (vt Sirp, 15. V 2015).

Seega on õhus rahulolematust, segadust ja isegi paigalseisu tajumist, nagu arutleb mainitud kogumikus ka Evelin Lagle: „1990. aastate plahvatuse inerts on raugenud ja asendunud uue ootusega. Veel nullindate alguses tundus, et uus plahvatus peab iga hetk lõkkele lahvatama, aga selle hetke saabumine on veninud ja veninud. Praegune seis laseb pigem arvata, et uued suundumused rulluvad lahti vargsi, ent oma tagajärgedelt ei jää need alla 1990ndate plahvatuse mõjule.“

Sinu lavastust „Meelega“ (2001) võib kindlasti pidada üheks Evelin Lagle viidatud plahvatuseks, samuti oled sa juba üle viieteistkümne aasta õpetanud Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunstnikke. Kuivõrd on sinu algusaeg ja praegune olukord üldse võrreldavad?

Raido Mägi: Väga ei ole. Tingimused olid siis ikkagi hoopis teised ja mingis mõttes meil vedas, et erilisi tingimusi nagu polnudki. Ega keegi ei tulnud sulle teatrisaali pakkuma, Von Krahl oligi ainus koht, lisaks saime BoxRMiga [Mägi ja Merle Saarva initsiatiivil aastatel 1994–2000 tegutsenud nüüdistantsutrupp – toim] kasutada Fine5 ruume Mustpeade majas. Kui me räägime n-ö tantstantsust, siis tol ajal me tegelesime tõepoolest uue liikumise otsimisega ja proovisime seda siduda ka uue muusikaga. Esimesi asju tegimegi kuskil Mustpeade maja koridori peal, nii et rõhk polnudki niivõrd etendusel, vaid just uue liikumisteksti otsimisel.

Lugedes kogumikku „Eesti tantsukunst nüüd ja ®?“, tundub nüüdistantsu peamine binaarne opositsioon endiselt olevat kontseptuaalne vs. koreograafiapõhine tants. Selles mõttes sobite te Mart Kangroga oma lavastustega „Meelega“ ja „Start“ siiani Eesti nüüdistantsu plakatipoisteks.

Eks see meie lavastustega algas jah ja siis tuli juba Zuga peale, mis oli omamoodi nihkega, ning kolmas suund on siis Fine5. Mulle meeldib, et Fine5il on oma käekiri välja kujunenud, kuigi nad vahepeal, nii kümme aastat tagasi, katsetasid ka muid asju, mis mulle tundusid võltsid. Nad võinuks rahulikult ajada edasi oma asja, mida nad praegugi taas väga professionaalselt teevad.

Te jõudsite oma lavastustega ka üsna kiiresti rahvusvahelisele areenile, eriti just lavastusega „Meelega“. Tagantjärele tundub, et kuna siis Eestis tantsuskeene puudus, oli väljapoole murda isegi lihtsam kui nüüd.

Kindlasti oli lihtsam. Peale Fine5i ja meie ju kedagi rohkem polnudki. Lavastusega „Meelega“ reisisin ma tõesti väga palju. Me otsustasime Mardiga, et teeme koos [„Meelega“ esietendus samal õhtul Mart Kangro lavastusega „Start“ Von Krahli teatris – toim]. Lavastused olid üsna vastandlikud: Mart leidis oma keele kohe laksti ja mina läksin vastassuunas, nii et need lavastused täiendasid teineteist päris korralikult. Me ka reisisime nende lavastustega koos.

Võeti teid peamiselt kui Ida-Euroopa huvitavaid eksemplare?

Seda oli ka, aga me olime tegelikult Euroopagi kontekstis uuenduslikud, teistmoodi. Kas või Mardi kontseptuaalne lähenemine, aga ka „Meelega“, mis polnud puhtalt tantsulavastus: ma lõhkusin selle neljanda seina ära ja suhtlesin ikka väga otse publikuga, olin nende ees alasti ka otseses mõttes. Mulle jääb eluks ajaks meelde üks etendus Viinis seitsmesajale inimesele, kus inimesed saalis püsti tõusid. See oli ulme – soololavastus …

Ometigi pole sa väga palju lavastusi loonud. „Meelega 2“ esietendus viis aastat hiljem …

Toli ajal tuli lavastusi nagu seeni pärast vihma ja mul polnud sisemist tunnet või vajadust ise teha. Samal ajal töötasin ma juba ka õppejõuna ja tegin kaasa Xavieri projektis [nii Mägi kui Kangro osalesid prantsuse lavastaja Xavier Le Roy projektis: 1999–2002 toimusid töötoad ning 2003. aastal vormistati see lavastuseks „Projekt“ – toim], millega me trallisime ringi kõva viis aastat, igal kuul oli vähemalt üks etendus. Pluss veel oma etendused, nii et mõnel festivalil esitasime Mardiga nii oma kui Xavieri lavastust. Nii et me olime niigi kogu aeg töös.

Sa oled öelnud, et „Meelega“ on algusest peale plaanitud triloogiana, ning ühes intervjuus arvanud, et kolmas osa valmib 2007. aastal (vt Postimees, 23. V 2005). Ootame siiani.

Etenduskunstide areng on olnud nii kiire, et ma pole tundnud vajadust sekkuda. Päris maha ma seda mõtet matnud pole. Teine faktor on ka mu pedagoogitöö, mis on ju samuti loominguline ehk ma saan end nii või naa loomingulisena väljendada ja naudin oma õpilaste tegemisi. Eks see on ka vastutus ühiskonna ees, et tantsuõpe ikkagi areneks. Nii me olemegi Kai Valtnaga püüdnud seda suunata, anda noortele kargud, et nad pärast kooli ka kuhugi jõuaksid.

Teatrikriitikuna väidan, et viimaste aastate huvitavamad etenduskunstnikud on tulnud just teie juurest Viljandist, kuigi ametlikult on tegemist tantsuõpetajate ettevalmistamisega, ja mitte sugugi Tallinna ülikoolist, kus just koreograafe õpetatakse.

No meie nimetame seda Viljandi koolkonnaks ehk meie praegused õppejõud on meie endi vilistlased ja see on heas mõttes omas mahlas keemine, koreograafilise käekirja edasiandmine. Meie tudengid on ka väga eri nägu oma otsingutes, kui mõelda kas või Karl Saksa, Henri Hüti, Renate Keerdi, Ruslan Stepanovi, Raho Aadla, Maarja Tõnissoni, Arolin Raudva peale, aga kehakool on siiski sama. Koolkonna märksõnad võiksidki ehk olla „iseteadlikkus“, „otsingulisus“ – et oma liikumiskeele otsimisel ei minda kaasa esimese mõttega, vaid pigem teise, kolmanda variandiga.

Sinu kolleeg Kai Valtna ütleb mainitud kogumikus, et tuleks „saada lahti tantsu õpetamisel siiani laialt levinud taandavast instrumentaliseerimisest keha puhul“.

Sellegipoolest me tahame, et tantsukunst ei upuks etenduskunstidesse ja selleks on nn beebikursusel ehk bakalaureuse tasemel vaja keha treenida. Sest tänapäeva mõistes etendaja väljendab end laval ikkagi füüsise kaudu, vähemalt n-ö tantsulavastuses, ja selleks, et ta oleks laval publikule veenev, peab läbima mingi tantsutreeningu, ükskõik mis koolkonna siis. Ka etendajal on vaja aru saada, mismoodi füüsis liigub, ja sealtkaudu leida lavastuslahendused.

Valtna tsiteerib oma artiklis ka üht tudengit, kes küsimusele „Miks sa läksid tantsu õppima?“ vastab: „Ma tahtsin oma vanemaid kurvastada.“ Milline on Viljandisse tantsu õppima tulevate noorte maailmavaade, nende ootused?

Üldjuhul väga kitsas. Laias laastus võib öelda, et pool neist on lapsest saati liikumisega tegelenud, aga teine pool tuleb ikkagi ennast otsima. Kunstnikupotentsiaaliga on ehk kolmandik. Kuna me õpetame tantsupedagooge, siis on see ka väga okei.

Kas sa ei igatse seda, et saaksid vaid kunstnikke õpetada?

Jah, loomulikult. Me ka proovisime vahepeal, kui tegime eraldi sisseastumise just koreograafidele [selle kursuse lõpetasid nt Raho Aadla, Maarja Tõnisson ja Arolin Raudva – toim], aga kuna õppekava pole kummist, siis on ikkagi mõistlikum liikuda pigem magistritasemel etendajate koolitamise suunas.

Kehakasutus on vaieldamatult aina olulisem ka nn sõnateatris, kui mõelda kas või teatri NO99 lavastustele. Seega on üsnagi õigustatud küsida, kas Viljandis poleks aeg tantsu- ja teatriõpe ühendada ja asuda koolitama just etenduskunstnikke?

Me mõtlesime sellele juba viis aastat tagasi, aga hammasrattad liiguvad akadeemilises maailmas aeglaselt. Ennekõike võiks see teoks saada siiski magistriõppe tasemel. Eks me oleme proovinud õppekavu sulandada ka bakalaureuse tasemel, aga teatriõpe on siiski üsna spetsiifiline, erineb tantsuõppest, nii et praegu on see soiku jäänud.

Mis siiski juhtuks, kui tantsukunst n-ö degradeeruks etenduskunstiks, nagu Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste pelgavad?

Ma ei usu, et ta täielikult lahustuks. Mingis vormis jääb tantsukunst ikka alles. Praegu püüab ju ka uus tsirkust samale väljale sisse saada, aga ega seegi seetõttu kao. Erinevad vormid säilivad.

Selles teemakäsituses tundub olevat ka üksjagu tantsukunstnike alaväärsustunnet, mida on väga raske mõista, sest teatriteadlasena olen ma pidanud etenduskunstide välja teket ja esiletõusu selgelt tantsukunstivälja teeneks, selle laienemiseks. Ehk siis võim on tantsukunstnike käes ja just teised on püüdnud ajaga kaasas käia ja suundumustega kaasa minna, mille tulemusena on kehalisus aina olulisem ka sõnateatris. Milleks muretseda, kui isegi Tallinna Linnateater peab vajalikuks tantsulavastusega välja tulla!

Ma vist suhtlen rohkem nendega, kes seda alaväärsust ei tunne.

Miks on üldse oluline, et tantsulavastuses tantsitaks?

Ega olegi. Olin festivali „Uus tants“ komisjonis [toimus festivali „Draama“ osana – toim] ja meil polnudki nõuet, et laval peaks tingimata keha olema – väljenduda võib ju ka näiteks objekti kaudu. Ja kui ka laval on keha, siis mõtestatud liikumine ei pea väljenduma ainult ilusates sümfonismi-, kompositsioonivõtetes või ruumikasutuses. Muusikas liiguvad ju nii Fine 5 laval liueldes kui ka Henri Hütt vilistades – ja mõlemat on ilus vaadata.

Hea, et sa Henri Hüti näiteks tõid. Vaatasin tema viimast lavastust „Performance with subtitles“ ehk „Etendus subtiitritega“ ja mind tabas veider äratundmine: lavastuse minimalistlik esteetika ja tugev dramaturgiline läbitöötatus teevad sellest peaaegu täiusliku teose, aga ometigi mõjus see mulle kuidagi vanamoodsana. Tunnet, et laval toimuv on väga vähe või üldse mitte kontaktis praeguse ühiskonnaga, olen viimasel ajal just tantsuteatris väga sageli tundnud. Siinkohal on paslik tsiteerida Priit Rauda, et suur osa tantsulavastusi tegelebki tantsulavastuse loomise küsimusega. Tulemuseks on suletud süsteem, mille kese ja välispiirid ongi kunstnik ise.

Ma kahtlustan, et tunne võis tekkida sellest, et see liikumiskeel on ehk jah kümne aasta tagune ja nüüd võinuks ehk füüsilisust enam sisse tuua. Võib olla Henri lavastused võivad mõjuda tõesti skulptuursetena, aga ka Mardi lavastused võivad kellelegi kuivaks jääda, sest nad on nii kontseptuaalsed, läbimõeldud ja lõpuni viimistletud. Mardi lavastustes on muidugi kihte nii palju, et need töötavad ikka, aga Henri keskendub ehk liigagi statement’ile.

Me oleme ka koolis arutanud, et nabanokkimisest tuleks lahti saada. Koolis tuleb kõik piirid ära katsetada, aga paljud jäävadki enesekeskseks. Koolis see, jah, töötab, sest sind vaatavad teised tudengid ja tekivad oma sisenaljad, aga edasi nii ei saa ja peab olema kursis sellega, mis maailmas toimub. Mõistlik oleks ikka midagi öelda ka, mitte tegeleda vaid neljanda seina lammutamise ja muu sellisega.

See tuleb ka võimaluste rohkusest: tehnoloogia on väga palju arenenud ja uusi lahedaid asju, mida katsetada, on palju. Ju nad siis kooli ajal ei jõua kõike ära katsetada ja peabki edasi katsetama, aga kas sellega ka publiku ette minna tuleks, kas see on ka terviklik lavastus, on iseküsimus. Tööprotsess on ehk lihtsalt liiga lühike ja nii on ka vähe lavastusi, mis tõesti puudutavad publikut. Ja mitte isegi vahetult, emotsionaalselt, vaid suuremate ühiskondlike teemade käsitamise kaudu.

Üks probleem on ehk ka see, et tavaliselt lavastatakse iseend ja lähimat kaasteelist, aga peaaegu puuduvad suurema koosseisuga tantsulavastused. Kui pole aga sundi proovis oma eesmärgid teistele selgeks teha, on raske ka aimata, kuivõrd sinu tehtu publikuni jõuab. Ühelt poolt on see hea, sest sunnib – nagu sind Mardigagi – end kunstnikuna väga selgelt defineerima, aga teiselt poolt loodetakse nii ehk liigagi palju oma sarmile.

See on muidugi ka aja ja ruumi puudumise probleem. Kindlasti on see ka kogenematus, sest, nagu ma ütlesin, bakalaureuseõpe on vaid beebitasand ja koolist lahkudes ei olda veel valmis koreograafid. Meil diplomilavastustes ei tohigi nad ise laval olla, sest nad peavad suutma oma mõtted ka teistele selgeks teha. Aga ma olen nõus, jah, et see on ka mugavustsoonis olemine, sest palju lihtsam ongi ise oma mõtet esitada ja nii on ka prooviprotsess lühem ja raha kulub vähem.

Me oleme päris palju kõnelenud sellest, kuidas midagi nimetada: tantsukunstnik, koreograaf, etenduskunstnik jms. Mind ausalt öeldes üllatab, et kehalisel mõtlemisel põhinev valdkond enda defineerimist nii tõsiselt võtab ja sõna ahelaist kuidagi vabaks ei saa. Ka Andrus Laansalu ütleb mainitud kogumikus, et „me oleme harjunud eeldama, et inimkultuuri alus on siiski keel“ ning „kui ikka sõnu ei ole ja üles kirjutada ka ei saa, siis [on tants], noh, selline mitteväärtuslik“. Kaua läheb näiteks tudengil aega, et sõnakeskselt mõtlemiselt kehakesksele ümber lülituda?

Sel eesmärgil alustabki meie õppekava improvisatsioonist, mitte kompositsioonist ehk esimesel semestril ei toimu absoluutselt mitte mingisugust komponeerimist just sel põhjusel, et ei hakataks enne midagi oma peakeses välja mõtlema, kui on oma füüsis lahti saadud. Ja siis hiljem püüame sammhaaval analüütilisemalt läheneda ka kompositsioonile.

Kui sa 2011. aastal esimese Gerd Neggo tantsuõpetaja stipendiumi pälvisid, tituleeriti sind kontaktimprovisatsiooni koolkonna rajajaks Eestis ja päriti, millal oma teadmised raamatuna vormistad (vt TMK 2011, nr 12). Küsin nüüd sama.

Algusi on juba olnud kaks-kolm tükki, nii et eks ta varsti tuleb. Nägemus, mis kujul ma ta välja toon, on olemas, sest ma olen endale välja töötanud harjutuskava nii tantsijatele kui ka näitlejatele ja oskan vastavalt grupile näha, kuidas kõige kiiremini tulemuseni jõuda.

Kui palju peaks tantsu arvustav inimene tantsutehnikaid tundma?

Ega see mööda külge maha jookseks.

Mis on kriitika eesmärk?

Ta võiks rahulikult olla abivahend, et tantsukunst ei jääks oma naba nokkima ja katsetama ainult etenduse vormiga. Mulle väga meeldib, et praegu tehakse palju kohtumisi kunstnikega pärast etendusi, mida varem polnud, ja ka prooviperioodi ettenäitamisi, mis on selgelt aidanud tehtavat mõtestada.