Käbi Laretei elu kui Tuhkatriinu-lugu

„Solist“ on mõõdult väike, aga sisult selle võrra suurem. Intiimne selle sõna kõige paremas mõttes.

ANDRUS KARNAU

Eesti Draamateatri „Solist“, autor Mehis Pihla, lavastaja ja kunstnik Kersti Heinloo, kostüümikunstnik Anu Lensment, valguskujundaja Triin Suvi, muusikaline kujundaja Kirke Karja. Mängivad Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ja Kirke Karja. Esietendus 28. II Eesti Draamateatri maalisaalis.

Mõnikord läheb nii, et lavastus saab päevakajaliseks tegijatest sõltumata. Eesti Draamateatri „Solist“ esietendus mõni päev pärast Ukraina sõja algust. Kujutan ette, kui ängistav võis olla mängida stseeni, kus Käbi Laretei (Kersti Kreismann) jutustab vanavanemate küüditamisest keset ööd Nõmmelt. Publik kogeb sellist puudutavalt traagilist elamust teatris harva. Ukrainas kärgatavate plahvatuste kauge mõtteline kaja oleks justkui Eesti Draamateatri ärklikambris lavale jõudnud, meenutusena sellest, kuidas Vene väed sundisid teises ilmasõjas kümned tuhanded eestlased kodust põgenema. Miljonid Ukraina pagulased, kelle sõda on praegu Euroopasse pillutanud, annavad lavastusele lisatähenduse.

„Solisti“ võib võtta kui üht piiska meres, mis käsitleb rootsi kirjaniku ning filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmani elu ja loomingut. Aga seda saab võtta ka kui Tuhkatriinu-lugu sõjapõgenikust Käbi Lareteist, kellest sai maailmakuulus pianist. Olgu kohe öeldud, et Bergman on Mehis Pihla kirjutatud näidendis õige juhuslik tegelane.

Klišeelikult kõlaks „Solisti“ sisukokkuvõte enam-vähem nii: selles jutustatakse eestlasest, kes pagulusest ja kiusust hoolimata murrab end saatusest suuremaks töö ja tahtejõuga. Kui ühel päeval avastatakse, et turvalist elu ei ole enam, on ainult kaks kätt ning klaver, siis polegi muud kui harjutada. Kas teie teate, et maailma parimaks ihkav pianist peab harjutama kümme tundi päevas? See on ainult üks detail paljudest, mis teevad „Solisti“ usutavaks.

Ent õnneks pole „Solist“ klišeelik. See, mis tegi Käbi Laretei saatusest suuremaks, on Kersti Kreismanni kehastuses täiesti olemas. Aga ma ei hakka seda kohe välja ütlema – mis mõtet oleks siis veel teatrisse minna, kuigi sel hooajal ei ole see nagunii enam võimalik, kõik kohad on välja müüdud.

Käbi Laretei pole poolmüütiline tegelane Pätsu ajast, vaid inimene, kelle häälekõla veel paljud kodumaal mäletavad. Kui raudne eesriie langes põrmu, sai ta Eestis intervjuusid anda. Üks tähelepanuväärsemaid neist oli Urmas Oti ja Käbi Laretei vestlus „Carte blanche’i“ sarjas.¹ See oli 1990. aastate algul, Ott küsis otse-eetris õige mitu korda, kuidas Laretei nii hea välja näeb, viidates sellega nii tema vanusele kui ka välimusele. Laretei vastas, et ta on elus palju naernud, see aitavat. Praegu ei tuleks ilmselt kõne allagi niiviisi küsida, aga see oli ka teine aeg.

Laretei imestas tookord, miks kõik küsivad, kuidas tema Bergmaniga tuttavaks sai, vaevalt aga oleks Ott küsinud Bergmanilt, kuidas tema Lareteiga tuttavaks sai. Õiglane, kui Oti nimi oleks ka kavalehel, sest peaaegu kõik rõhud, mida laval kuuleb, on samad, mis selles intervjuus. „Räägime ikka minust, härra Ott,“ ütleb Laretei, „mitte Ingmar Bergmanist.“

See intervjuu pani mind imestama, et Laretei hakkas esimese asjana rääkima, kuidas teda Stockholmis konservatooriumi ei võetud, kuidas rootslased jätsid pagulase ilma muusikaharidusest. Maailmakuulus pianist ja kirjanik kandis aastakümneid hiljem hinges ikka veel nii haridusest kui ka kodumaast ilmajäetuse tunnet. Kas lilled ja aplaus ei olnud seda temast välja uhtunud? Sama rõhk on ka lavastuses, see on Kreismanni võti Laretei rolli tarvis.

Suuresõnaline ja suurustlev Ott astub siiski „Solistis“ lavale. See on üks paljudest minirollidest Märten Metsaviiru kehastuses – kõik mehed Laretei elus on ühe näitleja teha. Keeruline ülesanne, Oti pealiskaudne bravuur jäigi tabamata, vähemalt minu nähtud etendusel, aga mida stseen edasi, seda paremini mehed õnnestusid. Lõpuks on Metsaviirus selline hoog, et seda on kuulda üle linna.

Ingmar Bergman on teinud Käbi Lareteist filmi,² sellest on sündinud lugematu hulk lavastusi ja soomlastel isegi ooper.³ „Solisti“ lavastust vaadates ei tekkinud tunnet, et olen seda kõike juba näinud ja kuulnud, milleks seda veel kord mängida. Näidendis ei räägita Laretei eraelust, vaid temast kui muusikust. Abikaasad, lapsed, vanemad on tähtsad vaid nii palju, kui palju nad mõjutasid pianisti muusika tõlgendamise oskust.

Õige vürtsi annab lavastusele pianist ja helilooja Kirke Karja, kes kehastab noort Käbi Lareteid. Karja on öelnud, et ta tahtis saada klassikalise muusika pianistiks, aga see ei õnnestunud.⁴ Nüüd on ta hoopis džässmuusik. Isiklik kogemus andis talle võtme noore Laretei kehastamiseks, sest klaverimänguoskus pole sugugi tema ainus panus lavastusse. See on ka lavastaja Kersti Heinloo hea töö tunnistus.

Kammerlik on õige sõna „Solisti“ lavastuse kohta Eesti Draamateatri katusekambris, mida poeetiliselt maali­saaliks kutsutakse. Linnaliikluse müra tungib sinna läbi seinte ja katuse ning kuna seda ei ole võimalik vaigistada, siis on lavastaja selle leidlikult mänguga sidunud. Maalisaali suurelt aknalt kardinat eest tõmmates näeb publik taustaks Pärnu maanteed. Kui Laretei laval räägib, kuidas ta oli üle ilma kuulus pianist, kes reisis suurtes linnades, siis mis veel võiks olla parem heli- ja pildikujundus kui tiheda liiklusega Tallinna tänav, mille võib mõelda mõneks New Yorgi tuiksooneks.

Vaatajate kujutlusvõimet toidab lavastus hästi ja külluslikult, Kersti Kreismann oskab seda oivaliselt. Esimese vaatuse alguse konarlikkus võis olla ühekordne, või sel pole ka tähtsust, sest kõik edasi läks aina paremaks ja paremaks. Saalis on klaver, seda mängitakse, aga muusikast ei saa kordagi selle lavastuse peategelast, sest peategelane on ikkagi Käbi Laretei. „Solisti“ võib vaadata kui Eesti oma Tuhkatriinu-lugu, nii on see kirjutatud ja lavastatud.

Printse on selles loos küll rohkem kui üks, aga see pole oluline. Lavastuse finaal pakub lunastuse pianistile, kes sellest Bergmani „Sügissonaadis“ ilma jäi. See on nii ilus kui ka ülev. „Solist“ on mõõdult väike, aga sisult selle võrra suurem. Intiimne selle sõna kõige paremas mõttes.

Kui tohib midagi praktilist lisada, siis Eesti Draamateater vajab uusi toole. Toolide nagin (ja seda mitte igavusest) läks saalis lõpuks juba väljakannatamatuks. Enamik teatrikülastajaid pole valmis kipakaks klapptooliks, millel tuleb paar tundi veeta.

1 „Carte blanche“ – ETV 17. II 1995, saatejuht Urmas Ott.

2 „Sügissonaat“ („Höstsonaten“), režissöör Ingmar Bergman 1978.

3 Sebastian Fagerlundi ooper „Sügissonaat“ („Höstsonaten“) esietendus 2017. aastal Helsingi ooperimajas.

4 Kirke Ert, Eesti džässi mässav kapten Kirke Karja. – Muusikaelu, veebruar 2020.