„Ja minu arust peab näidendis kindlasti armastus olema …“*

Oleme teatrirahvas, sest meie igatsus armastuse järele on nii võimas, et seda ei kõiguta ükski pettumine. Kuna tõelisimat armastust saab ainult teatrist, siis teed sinna ei rohtu ei ees- ega tagauste kaudu.

TIIT PALU

1.

Väike Eesti on suur teatrimaa, seda teab meil iga lehelugeja. Lihtsal vaatlusel on võimalik kindlaks teha, et meie linnad ongi algselt tekkinud ümber teatrite, sest miks muidu paiknevad need enamasti asumite keskel. Linnaelanikud sünnivad, elavad ja töötavad selleks, et teater saaks igal õhtul anda kolm publikumärki ning läbi alguspimenduse viia vaatajad maagilisele retkele kohtadesse, kuhu tavaelus asja ei ole.

Teatrilinnu ühendab maanteevõrgustik, mida palistab pime kohav mets. Teed on meil üha paremad, laaned tihedamad, autod kiiremad. Nii ongi võimalik sõita igast teatrilinnast tunni või paariga igasse teise teatrilinna, läbida sümboolne teekond läbi ohte täis kultuurivaenulike alade ja jääda seejuures ometi ellu, ning siseneda sellest õnnelikuna teatrikohvikusse, et seal võtta konjaki ja koogi järjekorda läbisegi muu teatrirahvaga, kes on samuti juba aegsasti varunud osturallilt selleks piletid.

Teatrirahvas on jõukas ja haritud, nad on palju reisinud ja mõndagi näinud, kuid ikka haarab neid enne etenduse algust ärevus nagu esimesele kohtingule minnes. Midagi on nad kuskilt kuulnud, tekki on pisut kergitatud, erakordsust üles köetud, salapäraseid vihjeid antud – ja need lubadused ahvatlevad tõsiselt. Nad on pannud selga piduriided, sättinud soengud ning kodunt väljudes sügavalt peeglisse vaadanud. Võib-olla täna? Või siiski mitte?

Nad tahavad ühekorraga näha seda, mida on varem näinud, ja seda, mis oleks täiesti uus. See võib tunduda võimatu missioon nii publikule kui ka näitlejatele, ent teater ongi see paik, kus mõnikord sünnivad imed. Seal, vana kogemuse kordamise ja uue ihalemise vahel on imetilluke ja hästi hoitud pesa millelegi, mis oma toidu ja tõetunde saab armastusest.

2.

Iga päev alustatakse tuhandetes teatrites üle maailma proove uue lavastusega. Või jätkatakse käsil oleva lavastuse proove – nagu ütles kuulus Peter Brook „Tühjas ruumis“: iga päev me alustame algusest. Miskipärast on teatris tingimata vaja teha proove, kuigi kõik võiks olla niisamagi selge: sõnad pähe ja marss lavale!

Proovitegemine ei too alati silmanähtavalt kasu, ei aita kõigil puhkudel ka iga päev uuesti alustamine; vahel ajab see aina suurenevasse ummikusse, kuni kaks kuud hiljem enam keegi millestki aru ei saa. Siis aga on esietendus: lähevad publikumärgid, pimendatakse saal ja kõik laabub võluväel; saal on teatrirahvast täis ja nad plaksutavad; ning alati on publiku hulgas neid, kellele just see õhtu pakkus elu seni sügavaima elamuse.

Võimalik vaid Venemaal: seitse aastat tehti proove „Hamletiga“, aga siis lavastaja suri. Kas see aeg oli raisatud tühja? Kindlasti mitte, sest proovides sünnib liblikatiivalööke, millel on mõju maailma käekäigule ka siis, kui avalikku lavastust ei tule. Proovi tegemine ongi teatri sisemine tegelik mõte ja protsess, etendus on kõigest selle konserv ja resultaat.

On muidugi kunstnikuisiksusi, kes ei soovi sellega leppida ning teevad proovi salamahti või avalikult edasi. Nad tunnevad end kindlalt ainult proovi kõike võimaldavas atmosfääris, neid hirmutab kokkulepete tapvalt lõplik konkreetsus. Neid haarab hirm, kui kukub kell ja on vaja vabastada proovisaal järgmistele, sest seda nõuab ruumi kasutuse graafik.

Eesti teatriajaloos on teada periood, kui proovi tehti ööl ja päeval ja igal pool, täiesti graafikuväliselt, kuni kadusid viimasedki piirid – seda nimetati spiilimiseks. Järsku osutuski kogu maailm lavaks ja elu proovitegemiseks, sest polnud asja, mida ei andnuks kummutada ja hoopis teisiti interpreteerida. Mõni läks sellise eluviisi käigus kaduma (Mati Unt, „Helgi Sallo lahkumine“) ega tulnudki enam tagasi (Vaino Vahing, „Näitleja“), mõnele sai see elulaadiks, mis kestab tänapäevani, kui just surm pole teda lahutanud.

Teatris pannakse eeskätt näitlejate, kuid ka teiste teatritöötajate kannatus ja närvid sageli kõvasti proovile, ja ega selleta saagi. Lõpuks selgub aga peaaegu alati, et ükski piin ei olnud asjata, sest kõigel on mõte. Kannatuseta ei sünni armastust, millest laulavad laulikud, eepikust rääkimata.

3.

Ikka leidub lavastajaid, kes vastuseks küsimusele, millest nende värskes teoses rääkima hakatakse, kostavad midagi tarka tsivilisatsiooni kriisist ja peatsest kollapsist. Neil võib olla varuks põnevaid fakte ja jalustrabavat statistikat, kuid siiski pakub see õiget huvi enim vaid nädalaks, misjärel näitlejate igavlevaid ohkeid, ekslevaid pilke ja küünilisi märkusi pole enam mõistlik eirata.

Hiljemalt siis, kui näitlejate keeles laua tagant püsti tõustakse ning proovis tuleb hakata mängima, saab selgeks, et mängida pole sellise materjali juures mitte midagi ning parim viis oleks oma kuiva sõnumit esitleda Powerpointiga. See võib tunduda nii hea ja kõike päästva lahendusena, et täielikus segaduses ja trupile alla andnud lavastaja võib sellega nõustuda ning lõpuks moodsuse eest kriitikutelt auhinnagi saada.

Kui lavastajal on aga vähegi mõistust peas, siis taipab ta, et kriitilisel hetkel tuleb viivitamatult võtta jutuks armastus, ja see tegutsemisviis päästab kollapsist nii lavastaja, teatri kui ka tsivilisatsiooni. Kohe on, mille üle pead ja piike murda ning tekib erutunud kaasamõtlejaid. Nüüd on, mida proovida nii ja mängida naa, sest näitlejad on valmis proovima mängida armastust hällist hauani.

4.

Traditsionalistid ja romantikud on endiselt veendumusel, et teatrilavastuse aluseks on paeluv lugu. Looks on vajalikud tegelased, nende vahel peavad olema suhted. Mida keerukamad suhted, seda huvitavam lugu. Miski pole nii keerukas, seega ka nii huvitav ja paeluv kui armastusesuhe, selle puhul ei kehti arukad ja maised reeglid. Hea dramaturg saab siin lasta sulel vabalt rännata, isegi kaugele teisele poole reaalsuse ja rikutuse piire, sest õiget armastust ei määri miski, vaid ta muutub sellest ainult kaunimaks.

Kui saab teatavaks uudis trupiga liituvatest noortest näitlejatest, võtavad hallipäised maestrod-lavastajad välja oma isikliku „Romeo ja Julia“ võidunud köite. Nad loevad selle loo teab mitmendat korda läbi ja tõdevad veel kord selle surematust: siin on, mille kallal proovida.

Kuid ka Tuhkatriinu ja Printsi, Jänku ja Mõmmi, Joodiku ja Prostituudi armastus peab tulema südamest, ka seda tuleb hoolsalt harjutada. Alati ei saa näitleja valida oma rolli, sageli tutvub ta sellega esmakordselt alles käskkirjast teadetetahvlil. Aga ta teab, et iga uus töö on uus võimalus alustada algusest ning hakata proovides skulptorina toksima oma tegelaskuju kallal, kuni paljastub arhetüüp. Lootus jõuda ükskord armastuse arhetüübini annab näitleja elule leegitseva eesmärgi, mis surreski ei kustu.

5.

Korralikus repertuaariteatris, kus näitlejatel eluaegsed lepingud, on loomulik, et iga meesnäitleja on olnud oma rollinimistu ulatuses vähemalt kümme korda abielus ja lisaks lugematutes kirglikes suhetes kõigi näitlejannadega, kes on temast paarkümmend aastat nooremad või vanemad – ja igatpidi vastupidi. Trupp on seega grupp, mille liikmed on omavahel saladuste võrguga seotud. Kuna head näitlejad kasutavad proovides oma rolli infoallikana ainult iseenda kogemusi ja tundeid, jääb aastate kestel üksteise eest vähe peitu.

Milline eluline pagas, iga suhte taga põhjalik kaevetöö ja mitu kuud proove hommikul ja õhtul, etendustest rääkimata! Elus ei anta selliseid võimalusi, vähesed lubavad oma abikaasal end süvaanalüüsida alates kolme sõna etüüdist kuni kontaktimprovisatsioonini.

Teatris on inimesed ninapidi koos ja pulsid ohtlikult kõrged. Ikka tuleb kuskilt uksepraost magusat viinalõhna ja keegi on suitsunurgas ninapidi koos. Lavaasju arutatakse nii enne kui ka pärast proovi, sageli juhtub, et peatselt kolitakse ja jäädaksegi kokku.

On näitlejaid, kes iseennast eales mängu ei pane ja laenavad oma rolli sisetegevuse Balti jaama turult, kuid nemad lõpetavad varem või hiljem hellebardimeeste ja -naistena, mis muidugi ei välista ootamatuid üllatusi. Ka nemad tahavad edendada laval omavahelisi armusuhteid, sest turutüüpidel on sügav hingeelu. Selle enamasti dramaturgiat ja lavastuse põhijoont eksitava barokse taustategevuse vastu on lavastajal väga raske võidelda, kuid kogemuste kasvades saab ta seda mõnevõrra ära kasutada ja asja niimoodi vähegi kontrolli all hoida. Hea teater on alati võimalustest laetud.

Seega võiks arvata, et näitleja igapäevase töö pagas annab talle tavalisest parema võimaluse elus ellu jääda, kuid see pole nii. Just sellepärast, et elus antakse harva võimalusi neljakümneks prooviks, mis on näitlejate ametiühingupoolne miinimum, jääb näitleja elulistes küsimustes tihti hätta. Temalt võetud mänguruum teeb ta kurvaks ja haavatavaks. Talle võib hakata tunduma, et tõeline armastus ongi võimalik vaid teatris, laval. Ja kas saaks väita vastupidist?

Siin kohtuvadki näitleja soov mängida puudusteta armastust ning publiku soov seda hämarusest pealt näha ning kõik saab selgeks. Me oleme teatrirahvas, sest meie igatsus armastuse järele on nii võimas, et seda ei kõiguta ükski pettumine. Kuna tõelisimat armastust saab ainult teatrist, siis teed sinna ei rohtu ei ees- ega tagauste kaudu.

Kui mõni lavastus saab ajalehes halva hinnangu, siis selles on tõde vaid kriitiku enda kohta, teatrist rääkides on targal lihtne lolliks jääda. Hästi mängitud armastus pole parem kehvalt mängitust, sest kellelgi pole õigust võtta sõna teiste armastuse kohta, kuna keegi teine ei tea! Siin puutume kokku müütilise maailmakorraga, mis on ühtlasi ka kõigi maailma teatrite sõnadeta kodukorraks: selle raames on kõik samaväärselt õige.

Teatris on kõik võimalik, sest seal pole miski võimatu – sellest karnevalilikust kõikelubatavusest ei saa väsida. Hästi prepareeritud näitleja kõlab alati uuena, nii on alati lootus tabada suurt tõde, see võib juhtuda juba järgmisel hetkel. Kirikud on tühjavõitu ja usumehed laiutavad käsi – nad peaksid tulema teatrisse ja vaatama, kuidas teenitakse armastust.

6.

Kuldajastul tulid näitlejad teatrimajja juba hommikul ning istusid oma garderoobi loori alla, jõid kohvi, suitsetasid sigarette ja praktiseerisid oma rituaale. See kindlustas, et õhtul, lavale astumise ajaks näitlejate silmad juba hiilgasid ja hääled oli oktaavi võrra kõrgemad. Jah, sel ajal polnud laval mitte inimesed, vaid titaanid! Loomulikult olid ka armumängud laval ajastule ja selle kangelastele vastavad: esimesele pilguvahetusele järgnes elukestev kiresööst, igale reetmisele väga korralik kättemaks, ja viiendat vaatust kroonis žanripuhas lõpp, kasutades selleks vajaduse korral ka jumalat masinast.

Pooltoonid olid toona pigem tüliks jalus ja loomulikkus pärispatt. Iga näitlejanna pidi eeskätt teadma, kuidas kaasakiskuvalt minestada, ja härrad, kelle ampluaa oli lai, oskasid oma langevaid daame niimoodi püüda, et seda hea oli vaadata. See oli aeg, kui rolli siseneti nii, et uks, mille taha kalossid jäeti, keerati lukku ja võti murti puruks ning uks tuli tagasipääsuks vägisi lahti murda, kui etendus lõppenud, endast kõik antud ning näitlemise deemon tagasi puuri pandud. Alles siis naasis näitleja oma tähesõidult, maabus kella vaatamata. Pole imestada, et töölepingutega oli näitlejatele keelatud pärast etendust puhvetisse minna ja koos publiku esindajatega viina juua. Ei saanud kokku lasta jumalaid ja surelikke!

Kuldajastu teater korvas ka toona puudunud seebiseriaalid ja erootikakanalid, tema armastuse diapasoon pidi olema absoluutne. Julge dekoltee, vallatud poosid, kikkis vunts ja häbitu pilk ajas iga normaalse pürjeli pulsi kahesajani. Vürstipoeg Gruusiast lasi Liina Reimanist mõeldes endale kuuli pähe, ja see oli ainult üks juhtum paljude seas. Armastus võib teha pimedaks või tappa; ja juhuslikud vahekorrad teatriga on need kõige ohtlikumad.

7.

Aeg pudeneb käest, aga teatrit on rohkem kui eales varem – selles tõdemuses peitub seoseid. Nii nagu kaob aeg, kaob ka teater: kaob ära. Kuid janu armastuse järele ei kao kuhugi, seda tuleb hoopis juurde. Teater on kaev, mille ümber oma elu kursil kõnnime ümberringi.

Igal etendusel võib sündida ime. Et sellest kindlapeale osa saada, peaksime kõik koos viibima kõikide teatrite kõikide lavastuste kõikidel etendustel. Kahjuks on see eesmärk saavutamatu, ehkki on neid, kes seda võimaluste piires proovinud. Vahel mängib üks teater samaaegselt kahes või kolmes saalis, nii mitmekordistub võimalus saada pihta sellele, mille nimel üldse käib mäng.

Igaüks on kohanud kedagi, kes on olnud kohal, kui sündis ime. Seda kuuldes haarab meid ilmajäetuse tühi nukker tunne: kus olime, mida tegime meie sel hetkel, kui perforeeriti läbi aja ja ruumi, inimene olemise ängi ja rõõmu tasandite? Kunagi ei või teada, mis vallandaks just meis protsessi, mille käigus sabatuum saab katendialalt annuse dopamiini. On neid, kes katarsist määratlevad orgasmi mõiste kaudu, millest nad pereajakirjast on lugenud. Vaid need üksikud, kel selgeks loetud Aristoteles, teevad tuletise teist-, seega õigetpidi.

Näitleja laval on korraga kättesaadav ja -saamatu. Siin ja praegu, kõikjal ja alati, siis ja seal, eikuskil ja eimillalgi annab vaatajale isikliku kogemise ja tõlgendamise võimaluse, võta vaid kinni. Mõnele meeldib ema, teisele tütar – hea, kui laval on mõlemaid.

Nagu ooperirahvas ütleb: miski pole lõppenud enne, kui paks naine on laulnud. Seepärast kogunemegi igal õhtul pimedatesse saalidesse ja maagilistele lavadele, et olla osalisteks inimlikes katsetes muuta armastus taas värskeks ja kõnekaks, anda talle uued sõnad ja uus välimus, ja kui see peaks meil kunagi õnnestuma, on korraga kõik andeks antud.

Kõik proovid ja etendused teatris on armastusest ning lõpuks ei jäägi midagi muud järele.

* Niina Zaretšnaja, „Kajakas“.