Eurokriisi tumedad pilved etenduskunstide kohal

Kristiina Reidolv

Pearle* direktriss Anita Debaere: „Eestis on kultuuri riikliku rahastamise vähendamine koos käibemaksutõusuga tõenäoliselt tõsiste tagajärgedega.” Eesti Etendusasutuste Liit (EETEAL) korraldas 24. – 26. novembrini Tallinnas Euroopa Etenduskunstide Tööandjate Liitude Liiga (Pearle*) konverentsi. Pearle* direktriss Anita Debaere ütles, et mitmed faktorid, nagu näiteks elanikkonna vananemine või migratsioon, toovad peagi kaasa muutusi nii vaatajaskonna struktuuris kui ka ootustes teatrile. Millised on praegu Euroopas etenduskunstide valdkonna põhiprobleemid? Kuidas on võlakriis mõjunud etenduskunstidele? Kahjuks on euroala võlakriis mõjutanud Euroopa Liidus kultuuri riiklikku rahastamist negatiivselt: paljude liikmesriikide valitsused on olnud sunnitud langetama otsuseid, mis mõjutavad oluliselt nii kodanike heaolu kui ka mitmete valdkondade kestlikkust. Näiteks Hollandis või Eestis on riikliku rahastamise vähendamine koos käibemaksutõusuga tõenäoliselt tõsiste tagajärgedega. Musta stsenaariumi kohaselt on tagajärg tööpuuduse kasv, sest etendusasutused ei suuda sellises olukorras toime tulla ja peavad oma eksistentsi lõpetama. Valdkonnas töö kaotanud inimeste ümberõpe nõuab aga valitsustelt lisakulutusi ning optimeerimise tulemus võib olla oodatust märksa tagasihoidlikum. Eurotsooni võimaliku lagunemise mõju etenduskunstide valdkonnale saab tegelikult hinnata alles kahe-kolme aasta pärast.

Millised on Mandri-Euroopa ning angloameerika rahastamissüsteemi plussid ja miinused, mille majanduskriis on esile toonud?

Euroopa ning angloameerika kultuuripoliitikat kõrvutatakse ja võrreldakse sageli. 2008. aastal alguse saanud kriisi mõju oli USA kultuuripoliitikas kohe täheldatav. Sponsorid, nii eraisikud kui ka firmad, ei olnud enam valmis kultuurivaldkonda toetama. Lisaks kahanes lausa päevpäevalt annetuste rahaline väärtus. Valdkonnal tuli sellises olukorras kiiresti reageerida ja teha paindlikke otsuseid. Õnneks taastus endine olukord kiiresti ja sponsorite kukrud on taas loomeinimestele avatud.

Euroopas on sellise mastaabiga sponsorlust raske ette kujutada. Tänu avaliku sektori raha ümberjaotamisele on Euroopas loodud toimiv süsteem, mis võimaldab kultuurivaldkonna mitmekesisust, suuri ja väikesi kultuuriorganisatsioone. Selline süsteem on samaaegselt nii meie tugevus kui ka nõrkus.

Mõlemal kultuuripoliitilisel suundumusel peaks olema eluõigus, kuid kui näiteks liikmesriikide valitsused peaksid hakkama toetama vaid suurkorporatsioone, monopole, siis kaovad – nii tulundus- kui ka mittetulundussektoris – tuhanded keskmise suurusega ja väikesed ettevõtted, mis moodustavad Euroopa majanduse baasi. Valitsused peaksid astuma radikaalseid samme, et luua keskmise suurusega ja väikeettevõtetele soodne majanduskeskkond, seada vähem bürokraatlikke takistusi, pakkuda partnerluse kaudu toetust sektori algatustele jms.

Eestis pole kultuuri sotsiaalmajanduslike mõjude ulatuslikku uuringut veel läbi viidud, ent seda on tehtud mujal. Palun too näiteid, milline on kultuuri sotsiaalmajanduslik mõju?

Mitmed Euroopa Liidu uuringud näitavad, et investeering kultuuri suurendab tarbijate kulutusi teistele valdkondadele (reisimisele, hotellidele, restoranidele jne) kahe-, isegi neljakordselt.

Praegu käib Euroopa Liidu eelarvestrateegia koostamine aastateks 2014–2020. Mida toob uus eelarveperiood kaasa kultuurivaldkonnale?

Euroopa komisjon algatas alles hiljuti programmi „Loov Euroopa”. Kuigi ligikaudu pool programmi 1,8 miljardi euro suurusest eelarvest eraldatakse eelkõige filmi- ja audiovisuaalsektori toetuseks, on ka etenduskunstidel võimalik kindla suunitlusega projektideks raha taotleda.

Millised loomemajanduslikud võimalused on etenduskunstidel?

 „Ettevõtluse edendamine” on praegu kõige olulisem märksõna survestamaks riiklikult finantseeritud sektorit teenima võimalikult suurt omatulu. See eeldab muu hulgas liikmesriikide valitsuste väga selgeid valikuid. Juhul kui edukalt omatulu teenivate asutuste riiklikku rahastamist vähendatakse, pole nende juhid arusaadavatel põhjustel omatulust huvitatud. Kui aga lisaraha saavad end hästi majandavad organisatsioonid, tagab see nende asutuste dünaamilise arengu. Ühel hetkel võivad nad ise tunnetada, et vajavad riigi toetust vaid ainult mõneks spetsiifiliseks ettevõtmiseks.

Loomemajandus on huvitav ja perspektiivikas valdkond, peab aga rõhutama, et etenduskunstide osas pole ärimudelite üksühene kopeerimine eriti tulemuslik, sest investeeringud toovad selles valdkonnas vähe tagasi. Isegi kõige populaarsem Londoni West Endi lavastus jõuab kõrgete tootmiskulude tõttu kasumisse alles aasta pärast esietendust.

Kuidas soodustada sponsorlust ja metseenlust?

Sponsorlus tuleks muuta annetajatele atraktiivseks maksusoodustuste kaudu, eelkõige on see oluline eraisikutest annetajatele. Üha tähtsamaks muutuvad just sponsorite ja kultuuriorganisatsioonide otsekontaktid. Ühismeedia kiire arenguga avaneb kultuuriorganisatsioonidel märksa suurem võimalus osutada sponsoritele vastuteenet, kuna audiovisuaalset sisu on võimalik esitada online’is ja nii jõuab see laia auditooriumini.

Euroopa komisjon on algatanud debati käibemaksusüsteemi üle. Millised tendentsid valitsevad seoses käibemaksuga Euroopa Liidu poliitikas ja kuidas asjad edasi arenevad?

Aastaid tagasi leppisid liidu rahandusministrid kokku, et teatud tööjõumahukate sektorite nagu näiteks hotelli- ning restoranimajanduse puhul võiks käibemaksu alandamine osutuda otstarbekaks. Käibemaksumäära alandati käibe suurendamise eesmärgil, lootuses parandada tööhõivet ning pikemas perspektiivis elavdada majandustegevust üleüldse. Tegelikult selline stsenaarium ei realiseerunud: hotelli- ja restoraniäris pole hinnad langenud, seega pole ka suurenenud tarbimine ega laekunud oodatud tulu.

Etenduskunstide valdkonnale on selline olukord ebasoodne: algatada diskussiooni käibemaksumäära alandamiseks on praegu peaaegu võimatu, sest valitsused pole kartusest astuda kaks korda ühe reha otsa valmis mingeid argumente kergekäeliselt aktsepteerima. Vaid rahalis-kasumlikes terminites nägemine ja maksude tõstmine võivad anda lühiaegse positiivse tulemuse, kuid pikemas perspektiivis, 10–20 aasta pärast, on tagajärjeks ühiskonnagruppide kasvanud lõhe. Selles mõttes võib näha Ameerika mudeli kinnistumise esimesi märke meie ühiskonnas.

Minu seisukoht on, et tulevikus peavad säilima liikmesriikide käibemaksuerisused, mis garanteerivad nende konkurentsivõime ja toodavad tänu turismile tulu. Vähemalt etenduskunstide osas pole Euroopa Liidu ühtlustatud käibemaksumäär rakendatav.

Millised suundumused valitsevad Euroopa Liidus etenduskunstide valdkonna tööhõives? Näiteks Eestis on vabakutselistel loovisikutel probleeme sotsiaalsete garantiidega.

Valdkonna tööturu analüüsimisel tuleb arvesse võtta lisafaktoreid: näiteks pensioniea tõstmisega vähenevad noorte tööturule sisenemise võimalused. Selle probleemi lahendus on projektipõhine töö, sest uusi töökohti tekib valdkonnas suhteliselt vähe. Tuleks kaaluda sotsiaalsete garantiide süsteemi loomist, mis praegu on olemas näiteks Saksamaal.

Kui võrrelda Euroopa Liidu riikide kulutusi kultuurile COFOGi (Classification of the Functions of Government – valituse funktsioonide klassifikatsioon) järgi, siis on väikeriikide kulutused suuremad kui suurtel riikidel. Samas, majanduskriisi tingimustes tabasid väikeriikide kultuurieelarvet kärped rutem ja tugevamini. Millised on väikeriigi kultuuri võimalused ellu jääda ja paista silma väljaspool oma riigi piire?

Väikeriikidele on oluline leida oma nišš, mis haakuks Euroopa laiema kultuurikontekstiga. Selleks on kultuuripoliitika raames vaja luua soodsad tingimused kultuuriekspordiks. Tundub, et praegused poliitikud alahindavad kasu, mis võiks johtuda väljapoole suunatud kultuuripoliitikast.

Eestis on vähemalt teatrivaldkond väga tugevalt institutsionaliseerunud: vabatruppide ja projektiteatritega võrreldes on proportsioonid (rahastamine jms) suurte riiklike repertuaariteatrite kasuks. Kas Euroopa Liidu suundumusi jälgides võib ennustada, et ka Eestis toimub etenduskunstide valdkonnas institutsiooniline rikastumine ja tulevikus on vabatruppide osakaal teine?

Riikides nagu Belgia või Suurbritannia on repertuaariteatrite ja projektiteatrite osakaal kaldu projektiteatrite kasuks. Tasakaalustatud teatripoliitikat võib täheldada näiteks Skandinaavia riikides. Seega on kultuuripoliitika Euroopa Liidu liikmesriikides väga erisugune. Peamine küsimus ongi, kas domineerivad kunstilised või kommertskaalutlused. Pigem toovad mitmed faktorid, nagu näiteks elanikkonna vananemine või migratsioon, peagi kaasa muutusi nii vaatajaskonna struktuuris kui ka ootustes teatrile. Ilmselt mõjutab tulevikus just see repertuaaripoliitikat ja kogu teatritegemist.

Milliseid võimalusi peaks kultuurivaldkond tuleviku tarbeks veel silmas pidama?

Usun siiralt, et katusorganisatsioonide nagu näiteks EETEAL roll uute innovaatiliste lahenduste leidmisel ja oma liikmete huvide esindamisel suureneb tulevikus märgatavalt. Katusorganisatsioonide eelis on ka avaram pilk nii valdkonnasiseste kulude kärpevõimaluste kui ka ühiste arenguplaanide väljatöötamise osas.

Tõlkinud Inga Koppel