Eesti nüüdistants otsib ikka veel autonoomiat

OTT KARULIN

Veel kümme aastat tagasi pädenud tõdemus, et nüüdistantsust ei kirjutata Eestis piisavalt, praegu enam ilmselt ei kehti. Kõik lavastused muidugi arvustatud ei saa, aga proportsionaalselt on seis sama – ja see on juba maitse küsimus, kas hull või hea – mis sõnateatrilgi. Vaid tantsule pühendatud artiklikogumikke siiski ei meenu – ja seegi on vaieldav, kas parem on olla loomulik osa tervikust või peab tingimata omaette hoidma –, mistap on Sõltumatu Tantsu Lava välja antud kogumik „Eesti tantsukunst nüüd ja ®?“ teona silmapaistev. Ehk tajus põhjendamatult kõrgeid ootusi ka kogumiku koostaja Evelyn Raudsepp, et ta pidas vajalikuks saatesõnas tehtu pretensiooni vähendada: „Siinne raamat on üks sissevaade Eesti tantsukunsti Nüüd [—] ning sel hetkel, kui raamat kaante vahele jõuab, võivad siinsed mõtted olla juba edasises muutumises …“ See kehtib alati ja iga teose kohta ega vaja üleseletamist.

Tahe erineda, luua veidi teistsugune artiklikogumik, on siiski tajutav nii teksti formaadi kui ka teemade valikus, kujunduseski (lugeja saab ükskõik millise artikli raamatu kaanteks keerata). Nii oli kevadel nelja nädala jooksul igaühel võimalus avatud kirjutamisplatvormil oma sõna sekka öelda. Ma ei tea, kas koostaja lootis sellest mahukamat ja sisukamat tulemit, aga pigem on raamatusse jõudnud kuueküljeline ühiskirjutamise osa piisav, sujuv sissejuhatus. Meediumivahetus, veebimaterjali trükituna kaante vahele köitmine, vähendab üldjuhul algteksti intensiivsust ning suurendab asjatult tõlkimisele kuluva energia hulka.

Avatud kirjutamisplatvormi peatükist leiab ka Mari-Liis Eskussoni mõnusalt eneseiroonilise kriitikanoole, mis sobib kenasti praeguse Eesti nüüdistantsuvälja motoks: „Tunnen puudust aktuaalsusest Eesti tantsumaastikul. [—] Niikuinii peavad koreograafid olema valgustajad, produtsendid, koristajad – mõni ime siis ka sotsiaalteadlane olla.“ Tõesti, vahendite (proovi- ja esitussaalide, raha) üleküllust pole valdkond senini tundnud, aga nii omaette nokitsedes on ehk liigagi kapseldutud, ühiskonnale selg pööratud. Ka kogumikus „Eesti tantsukunst nüüd ja ®?“ tegeldakse ainult iseenda, valdkonna olemasolu põhjuste, identiteedi haavatavuse, loojate kategoriseerimise ja tehniliste küsimustega ehk koostaja sõnadega öeldes: „Ühes võimalikus sfäärideskaalas, mis tantsukunsti kohal praegu hõljub, täidab ühte kihti piiriväsimus ja teist kihti post-tantsust sündiv tantsu autonoomia“. Just tantsukunsti autonoomia küsimus on kogumiku tuum ja seda nii Pierre Bourdieu’ enda kehtestatud reeglite järgi tegutseva välja mõttes (ehk kuidas mitte sulanduda etenduskunstivälja olukorras, kus tantsuvälja struktuuri kujundab niigi sõnateatriväli) kui ka taani koreograafi Mårten Spångbergi sõnastatuna: „Tants ei pea rääkima „millestki muust“, tal on oma iseseisev agenda“. On selge, et Eskussoni ja Spångbergi ootused on vastandid, aga just sellises vastuolus nüüdistants toimibki.

Kogumiku sissepoole pööratud vaatenurgast hoolimata on „Eesti tantsukunst nüüd ja ®?“ kõige sobivam lugemine just publikule, kes küll tantsulavastusi vaadanud, aga pole seni osanud (tahta) nähtus süsteemi leida, ehk siis nn ahmivale publikule, nagu teda on nimetanud teatri- ja kirjandusteadlane Irmeli Niemi, kellest on oma artiklis lähtunud Liisi Aibel. Teisisõnu, noored, kes on kas kunagi ise tantsuga tegelnud, või siis need „kes on koos vanematega maast madalast teatris käinud ja otsivad nüüd, täiskasvanuikka või selle künnisele jõudnuna, niiöelda päris oma teatrit“, nagu kirjutab Aibel. Alustada võikski kogumiku algusest, sest nii Madli Pesti kui ka Evelin Lagle artiklis on esile toodud käibel paralleelmõisted (nüüdis-, kaasaegne, sõltumatu, uus tants), joonitakse alla eesti nüüdistantsu põhivoolud (kontseptuaalne vs. koreograafiapõhine) ning kaardistatakse nende esindajad. Õnneks pole piirdutud vaid nüüdistantsu instrumentaalse tasandiga ning vähemalt Lagle heidab pilgu ka lavastusvõtetele nagu seisundilisus ja kehakesksus. Kahjuks on see loetelu kaootiline ning sidumata teiste etenduskunstidega, kus samad küsimused praegu õhus (kui mõelda kas või Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi, Lauri Lagle, Mart Kolditsa jt teostele). Kogumik katab siiski teisigi olulisi nüüdistantsu lavastusvahendeid ja -võtteid: Anu Ruusmaa kirjutab intelligentsest kehast ja selle treenimisest, samuti Kai Valtna, Taavet Jansen annab sissejuhatava ülevaate tehnoloogia kasutamisest tantsus, järeldades: „Minu arvates on ilma tehnoloogiata teatri edasine areng võimatu. Oleme jõudnud krägiseva pöördlava ja brändilõhnalise teatri lõpustseeni.“

Janseni esimese väitega võib ju nõustudagi – tehnoloogiata ei toimu lähitulevikus ilmselt mingit teatri olemuslikku nihet, aga ma siiski kahtlen, et seetõttu pöördlavad seiskuvad. Uue tulek ei hävita vana, ei peagi seda tegema. Selle eelduse pealt jääb ka veidi arusaamatuks, miks kogumikus „Eesti tantsukunst nüüd ja ®?“ jätkuvalt nüüdistantsu positsiooni pärast nii väga kardetakse. Ele Viskuse kunstmuinasjutt libahunt-tantsust, kes teatriperre kasulapseks võeti, Andrus Laansalu õrn lootus, et alles nüüd, biosemiootikajärgselt, vabaneb tants keelekesksusest, jätkuv struktuurimäss Alissa Šnaideri, Kaja Kannu ja Krõõt Juuraku tekstis: „Ole süsteemi jaoks aktiivses pausis!“. Need on vaid mõned näited tekstidest, mis justkui vehivad relvadega lahingu järel. Kui seda sõda – alguses siis sõnateatri, nüüd etenduskunstide vastu – üldse kunagi olnud on … Võimalik, et olen liiga optimistlik, ehk naiivnegi, aga (nüüdistantsu)välja autonoomiat ei saavutata mitte võõraid reegleid kaasa võttes lahku lüües, vaid ikka oma reeglite kehtestamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht