Ajaloo katkine grammofon

Sławomir Mrożeki „Tango“ on tundlikult terav, detailitäpne ja tasakaalukas näidend ning jätab tänu absurdile ja huumorile jälje teadvuse süvakihti.

AURI JÜRNA

Endla teatri „Tango“, autor Sławomir Mrožek, tõlkija Aleksander Kurtna, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Chris Kirsimäe. Mängivad Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre, Jaan Rekkor, Saara Nüganen ja Nils Mattias Steinberg. Esietendus 25. I Küünis.

STOMIL: Vaeseke! Millised illusioonid! Kas sa siis ei tea, et tänapäeval ei ole tragöödia enam võimalik? Tegelikkus sööbib igast vormist läbi, isegi tragöödiast. Kas tead, mis sellest oleks välja tulnud, kui ma oleksingi Edeki maha lasknud?

ARTUR: Midagi pöördumatut, midagi vanade meistrite vaimus …

STOMIL: Ei midagi taolist! Mitte midagi peale farsi. Tänapäeval on ainus võimalik vorm farss. Laibast pole siin mingit abi. Miks sa ei taha sellega leppida? Ka farss võib olla kaunis kunst.¹

Tõepoolest, farss võib vabalt olla ka kunst – selliseid farsse on küllalt kirjutatud ja mängitud. Sławomir Mrożeki „Tango“, kus on jutuks farsistunud maailm, pole ise sugugi farss. See on tundlikult terav, detailitäpne ja tasakaalukas näidend, mis jätab tänu absurdile ja huumorile jälje teadvuse süvakihti. Kirjandusklassikana on see tekst uskumatult paindlik ja aegumatu ning lubab end vastavalt mängustiilile ja tegijate eesmärgile vormida nii komöödiaks, tragöödiaks kui ka horror’i-looks, kaotamata seejuures kübetki oma sisust. See on nagu ehe vana kasukas, mis soojendab põlvest põlve, olgu kandja kes tahes.

Seda tüüpi universaalse kasukaga võib aga vahel nii juhtuda, et sooja tahab saada igaüks, kuid iga kandja ei mõista, kui väärtusliku naha ta on endale ümber tõmmanud. Nii väljub ka publik saalist erisuguste arvamustega: „„Tango“ puhul on rõhutatud, et see on ideeline draama­teos. Aga kas need ideed ikkagi ka kohale jõuavad? Kes teab. Kui arvestada etenduse järel teatrikaaslase selja tagant kostnud hinnangut „Midagi ei saanud aru, kriitikutele kindlasti meeldib“, siis võib-olla tingimata ei jõuagi? „Tango“ ühes tantsudega inimeste, ideede ja sõnade vahel on kahtlemata ajakohane ka praegu (vist tuleb kohustuslikus korras lisada: praeguses poliitilises kontekstis), ent konkreetsem sõnum jääb siiski hämarusse.“²

Minagi kuulsin pärast teist etendust riidehoius nii üht („Algul on nagu naljakas ja siis üldse ei ole, sest praegusel ajal ju nii ongi!“) kui ka teist tüüpi arvamust („Kuule, kas kavas oli kirjas, millest see tükk oli?“). Ei ole kumbki reaktsioon vale, peaasi on intriig – ja see kindlasti tekib. Kuid Mrożekiga tuttavamat teatrivaatajat võib varitseda ülikõrgete ootuste oht ning siis võib pärast etendust vallata teatav nõutus, mis tekitab muljetamisel plaanitust pikemaid pause.

Näidendina on „Tango“ võrratult heas tasakaalus: voolav dialoog on ühtaegu inimlik, arutlev ja tihe, situatsioon jabur ja dünaamiline ning sõnum aja- ja kohaüleselt sügav. Selles on palju tasandeid, ühed paindlikumad kui teised, kuid omavahel tihedalt põimunud, ning kui lugedes võib sellist teksti omas tempos nautida, iga väikse pärli üles noppida ja ka uuesti üle lugeda, on selle lavale kolimisel omad ohud.

Endla „Tango“ trupile tuleb selles osas au anda, sest oli tunda, et selle mitte just kõige kergema tekstiga oli palju tööd tehtud. See ei voola ehk nii orgaaniliselt, kui oleks oodanud, kuid võib-olla on ülitäpne ja rõhutatud kõne lavastaja taotlus, et miski kaduma ei läheks (seda enam et realismi Mrożeki tekst just ei eelda) ja kõne ei langeks argisusse. Või oli kerge pinge ja rabedus lihtsalt teise etenduse asi.

Sellegipoolest müts maha: kohati keerukat, mitmetasandilist teksti andis terve trupp ühtlaselt ja arusaadavalt, kaotamata korrakski valvsust, ning suutis suurepäraselt sünkroonis mängida isegi Arturi (Ott Raidmets) viimase monoloogi ajal, mis lisas olulise nüansi tegelaste suhetesse. Siinkohal meenus Edward Albee näidend „Kes kardab Virginia Woolfi“, mille võimsas finaalis George ja Martha paralleelselt rääkides tähelepanu ja võimu pärast võitlevad. Endla „Tangos“ võtab Artur pärast oma idealismi suurt kokkuvarisemishetke uuesti sõna ja peab laua peal teiste üle kõrgudes fanaatiliselt jutlust, teised aga kommenteerivad tema etteastet muiates ja uuristavad irooniliselt vahele segades tema autoriteeti.

See hetk on kõige realistlikum kogu lavastuses ning hirmutavalt aktuaalne. Muidugi, terve „Tango“ on otsast otsani avali aktuaalsete probleemide valguses interpreteerimiseks ning kriitikud on seda juba enne ja pärast esietendust ka teinud, toonud esile seoseid nii kohaliku ja välispoliitikaga, mineviku ja tulevikuga kui ka kahe varasema Mati Undi lavastusega. Praeguses tormiliselt muutuvas ühiskonnas on võimatu ja ebavajalikki neid seoseid eirata.

Ott Raidmetsa Arturi pikki, pingutatult lihvitud sõnavõtte ja pimeda uskliku pilku jälgides rändas mõte paratamatult ja korduvalt nendele fundamentalistidele, ekstremistidele ja terroristidele, kellest uudistes nii sageli kõneldakse. Olgu põhimõtted millised tahes, põlevate silmadega fanatism on alati hirmus ja ohtlik. Etenduse lõpus aga uitas mõte hoopis sellele, et olgugi Artur usukuulutajana kõige kuuldavam ja silmapaistvam ning praktiline, isekas ja iseseisev Edek (Nils Mattias Steinberg) psühhopaadi omadustega, on elus neist sageli ohtlikum vaikne ja tühine Eugeniusz (Jaan Rekkor). Too allub küll kuulekalt maailmakorrale, kuid soodsa olukorra saabudes saab temast innukas käsutäitja – koputajate, nuhkide, suuvoodrite ja valvurite käes on suur võim.

Kuigi fanaatiku suurelise, puise stiiliga vastandub Raidmetsa Artur teravalt ülejäänud seltskonnale, on ta rollijoonis paraku ühesugune ja sama kange kui tegelase maailmavaade. „Raidmetsa mänguvõtme puisus mõjub lavastaja taotlusena, vastanduses oma vanemate staatilisusele, kuid edasises vastanduses Edekiga ootaks võib-olla enamat psühholoogilist suhet oma tegelaskuju välise rollijoonisega. Artur murdub enne laulatust, kui ta end täis joob, kuid huvitav oleks mõne nüansi kaudu jälgida tema inimlikustumise protsessi, kui loosungite alt koorub välja see kaitsetu väike laps.“³

Kõige huvitavama rollikaare läbivad seevastu Ala (Saara Nüganen) ja Stomil (Peeter Tammearu), sest mõlemad mõistavad tegevuse jooksul midagi, mida nad tegelikult juba teadsid, ning see lammutab osa illusioonist, osa vooluga kaasaminemise kokkuleppest. Ala alustab teekonda neurootilise, pettekujutelmas elava lapsena, kellele ümbritsev on ainult natuke ohtlik, kuid pruutkleiti selga ajades tema roosad prillid purunevad. Nüganeni kehakeel on pulmadeks valmistumise stseenis niivõrd erinev esialgsest ning tema pilgust peegeldub sünge arusaam, kui jõuetu on ta toimuva ees. Tema stseen Eleonoraga (Kleer Maibaum) on oma vaikuses ja valikuta leppimises südantlõhestav. Seda hullem on Ala püüd naeratada ja meeleheitlik küsimus „Aga mina?“, millele Artur ei vastagi.

ALA: Miks te kõik siin vastastikku üksteist põlgate?

ELEONORA: Ma ei oskagi öelda. Võib-olla sellepärast, et pole põhjust lugu pidada.

ALA: Endast või teistest?

ELEONORA: See teeb vist sama välja.⁴

Tammearu kehastab võrratult joviaalses ja suurelises stiilis Stomili ja tema põlvkonna väärtushinnanguid ning laseb end Arturi õhutusel korraks uue ideega kaasa viia, kuid taandub selle kokkuvarisemisel löödult tagaplaanile. Tema duett Arturiga – veenmise hetk – on nii mõnusalt absurdne ja traagiline, et loob peaaegu ooperliku tunde, mis saab kinnitust, kuna Lea Tormis Vikerraadio saates „Teatrivaht“ mainib, et selle näidendi ainetel ongi loodud ooper. Vanaema Eugenia (Lii Tedre), kes näidendis on otsekohene, kärme ja elurõõmus, on laval oodatust veidi kahvatum ja tõsisem, isegi resigneerunum, nii et tema surm nii ootamatuna ei tundugi.

Lavakujunduses on Illimar Vihmaril olnud käed üsna seotud, sest Mrożek on kirjeldanud „Tangoks“ vajalikku ruumi ja kostüüme väga täpselt ning juhtnööridest mööda hiilida pole kerge. Kuna need on tegevusega tihedalt seotud, pole seda ka vaja. Ometi on lava stiil jäänud kuhugi realismi ja minimalismi, argise ja abstraktse vahele, mis ei ole see ega teine. Veidi on kunstnik saanud ruumiga siiski mängida, nii et jäikade seinte asemel ümbritsevad tuba kardinad, mis lubavad selle vajalikul hetkel heli ja valgusega efektselt suuremaks ja läbipääsetavaks võluda. Ainsana kukub kujunduses päris teemast välja plakat, mis pole oma ebamäärasuses ja ilmetuses küll „Tango“ vääriline.

Lavastusena, mille aluseks olnud näidend on juba üle poole sajandi nii palju mõtteid ja tundeid tekitanud, on Ingomar Vihmari „Tango“ kuidagi väike ja rahulik, rõhuasetuseta. On monoloogid ja duetid, kuigi peaks olema ansambel. On sõnad, kuigi peaks olema ideed ja vaidlused. Pole häbiasi olla apoliitiline ja kunstipärane, aga teater on siiski aja ja ruumi elav osa. Lavastuse puhul, mille tekst haakub nii paljude teemadega, on lausa imelik küsida, aga siiski – millest selles lavastuses räägitakse? Ei saa ju olla, et ainult ühe perekonna jonnivast võsust? Aga millest siis?

1 Sławomir Mrożek, Valitud teosed II. Näidendid 1958–1974. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2017.

2 Keiu Virro, „Tango“ ehk Mäss korra vormis. – Eesti Päevaleht 30. I 2020.

3 Madis Kolk, Kuidas väljendub teatris sõnum? – Pärnu Postimees 29. I 2020.

4 Sławomir Mrożek, Valitud teosed II. Näidendid 1958–1974. Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017.