Wes Andersoni maailm keset näitusesaali

Milanos saab kogeda Wes Andersoni võluvalt esteetilist maailma, mis tekitab äratundmise, nagu viibiks tema võtteplatsil.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Näitus „Wes Anderson – Asteroid City: Exhibition“, Fondazione Prada, Milano, Itaalia. Avatud kuni 7. I 2024.

Fondazione Pradas on avatud Wes Andersoni „Asteroid City“ (2023) näitus, kus väljas suur osa filmi rekvisiitidest ja kostüümidest. Olen olnud aastaid Wes Andersoni loomingu suur austaja ja tundes tema stiili olin veendunud, et tema loodud maailm kandub ilma suuremate probleemideta üle füüsilisse ruumi. See, mida „Asteroid City“ näitusel kogesin, oli vastupidine sellele, mida viimastel aastatel olen saanud ehk siis virtuaalnäitustest 180 kraadi erinev elamus. Koroonapandeemia ajal virtuaalselt ülesvõetud füüsilisi näitusi oli palju ning need olid kõikuva kvaliteediga. Virtuaalnäituste puhul on alati küsimus, kuidas suudavad digilahendused füüsilist edasi anda nii, et tekiks võimalikult autentne kogemus. Kuidas anda edasi saalis olevate teoste mastaapi, helisid, lõhnu ja ruumimõju? Palju küsimusi, millele polegi üheseid vastuseid. Virtuaalnäitus võib toimida külastuse aseaine või põhjaliku arhiivina, sest liikuv pilt annab edasi enam kui näitusevaated. Milanos nägin mündi teist külge. Jah, filmimuuseumid ja võtteplatside butafooriaga täidetud näitused ei ole midagi uut ja neid on rohkelt nii maailmas kui meil Eestiski, ent see väljapanek oli teistsugune.

Üldiselt ei ole filmidel põhinevad näitused mu lemmikud, sest esemed mõjuvad koos pisut elutult või siis vajavad appi ekraane vastavate filmiklippidega. Anderson on üks stiilipuhtamaid režissööre, kelle käekiri on iga kell äratuntav ning näitus pakub seeläbi äratundmisrõõmu neile, kes „Asteroid Cityt“ on näinud, kuid arvan, et isegi need, kes läksid näitust vaatama ilma mingi eelteadmiseta, said huvitava sissevaate Andersoni esteetikasse. Kas see esteetika meeldib või mitte, on siinsel juhul mõnevõrra igav ja lahja määratlus, sest esemed annavad ülevaate sellest, kuidas luuakse ühtse käekirjaga filmiesteetikat. Kõik elemendid – peategelaste kohvrid, ufo maandumisest kirjutavad ajalehed, mudelrong – andsid tervikusse oma osa. Ja sai rakendada fantaasiat ette kujutades, kuidas need objektid ekraanil kõik kokku kõlasid.

Kõige rohkem ruumi olid endale saanud pastelsetes toonides martini-, jäätise-, laskemoona-, sigareti-, kinnisvara-, kohvi- ja kommiautomaadid. Automaadid figureerivad filmis mitu korda ning lisaks uudistamisrõõmule olid need ka pildistamise tõmbenumber.

Johanna Jolen Kuzmenko

Mulle meeldis näitusetegijate valik mitte kasutada filmiklippe. Polnud ühtki ekraani ega ka fotot võtteplatsilt. Ei oldud välja toodud ka näitlejaid, neid väga tuntud näitlejaid, keda Anderson oma filmidesse kaasab. Olid tõesti vaid esemed, sekka üle saali kõlavat filmimuusikat, mis andis väljapanekule mahlakust. Kui muidu räägitakse Andersoni puhul palju sellest, kuidas tal õnnestub oma filmidesse saada tippnäitlejaid ning igaüks võib mängida bingot, kes mängib taas tema filmis (olgu selleks Jason Schwartzman või Tilda Swinton), kuid näitusel staarihõngu ei olnud. Olgu siinkohal nimetatud hoopis üks olulisem nimi – filmikunstnik Adam Stockhausen, kes on Andersoni pikaaegne koostööpartner. Näituse ülesehitus oli võrdlemisi lihtne, sest pikas angaaris olid stseenide kaupa esemed ja mannekeenidel kostüümid, s.t näitusekujunduses jalgratast ei oldud hakatud leiutama. Mahuga ei hoitud ka tagasi, sest väljas olid kõik mulle eredalt meelde jäänud esemed. Kõige rohkem ruumi olid endale saanud pastelsetes toonides martini-, jäätise-, laskemoona-, sigareti-, kinnisvara-, kohvi- ja kommiautomaadid. Need ja veel mõned teisedki olid reas ning pakkusid külastajatele kohe esimese suure äratundmismomendi. Automaadid figureerivad filmis mitu korda ning lisaks uudistamisrõõmule olid need ka pildistamise tõmbenumber. Üldiselt oli kogu näitus äärmiselt fotogeeniline, kuid see konkreetne ruum oli järjepanu täis inimesi, kes endast või kaaslastest pilte tegid. Ja mis seal salata, klõpsisin ka ise fotosid, sest näitus oli esteetiliselt nii isuäratav. Suur kontrast eelmise samas kompleksis asunud näitusega, kus ei tohtinudki pilti teha ja külastajatel hoiti hoolikalt silm peal, sest igal korrusel olid näitusevalvurid. Ometi on mul suur austus näituste vastu, kus pildistamine ei ole lubatud. Sellega kaob oht, et oled näitust kellegi ühismeediakontol juba iga nurga alt näinud ning põnevus haihtub. Küüniliselt võib väita, et see on ka sunnitud salapära tekitamine, ent see on juba puhtalt tõlgendamise küsimus. Mulle näis küll, et kõik pildid, mis jäid rahval eelmisel Louise Bourgeois’ ja Robert Goberi näitusel tegemata, tehti Andersoni omal.

On hea põhjus, miks see „Asteroid City“ näitus minu arvates just Fondazione Pradasse sobib. Nimelt on Andersonil selle paigaga juba varasem side. Anderson on kujundanud näitusemaja baari, mis kannab nime Bar Luce. Talle anti vabad käed luua baar oma käe järgi ning tulemuseks on Andersoni parimate stiilivõtete ja elementide kombinatsioon. Baaris valitsevad pastelsed toonid, tume puit ja 1950. aastate hõnguga baaritarvikud. Kujunduselemendina on kasutatud ka pudeleid, silma hakkasid näiteks Campari kunagise sildikujundusega pudelid.

Kuna see baar asub „Asteroid City“ näitusest vaid meetrite kaugusel, sulavad need kaks omamoodi ühte ning üks tugevdab teist. Ühele Wes Andersoni fännile pole vist praegu küll midagi paremat kui vaadata näitust ja minna siis Luce baari dringile. Kogu Fondazione Prada juures hakkab silma selle arhitektuurilahendus, mis on juba ise vaatamisväärsus. Mitte et maja trumpaks näitusi üle, aga kindlasti on Rem Koolhaasi käe all valminud Fondazione arhitektuuri­huviliste maiuspala. Näituse külastamise päeval oli sel paigal pisut ebatavaline ruumimulje, kuna näitusemajadest üle tee valmib hiiglaslik olümpiakülakompleks, mis jätab oma kraanade ja pooleliolevate hoonekarpidega düstoopilise mulje. „Asteroid City“ näituse juures on üks humoorikas detail, mille peale mõtlesin kirjutama hakates. Kes on näituse kuraator ja kujundaja? Seda infot saalis ega bukletil kuskil kirjas ei olnud ning ka internetiotsing ei andnud tulemusi. Ju on vastus nii ilmselge, et Fondazione Prada ei pidanud seda vajalikuks isegi kirja panna – eks ikka Wes Anderson. See on igati loogiline, usun, et parim inimene selle ülesande jaoks on ta ise, kuid selline info võiks olla kättesaadav kõigile. Kui mõelda Fondazione külastajaarvu peale, siis satub näitusele kindlasti inimesi, kes pole Andersoniga tuttavad ning neile võis paista veider, et info näitusetegijate kohta on puudulik. Oleksin tahtnud näha suurelt ja punaselt just eespool mainitud Adam Stockhauseni nime, kes Andersoniga võrreldes jäetakse harilikult tagaplaanile. Kes teab, see teab.

Andersoni austajad tunnevad rõõmu filmilinal nähtud rekvisiitidega kohtumisest, teised kogevad tema loodut esmakordselt.