Värviarmastus ja graafiline anarhia

Animafilmifestivali „Animist“ võistlusprogramm näitas, et igast hajusast nägemusest on võimalik vormida animateos.

KARLO FUNK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Animafilmifestival „Animist“ 18. – 21. VIII 2021 Tallinnas EKA peahoones ja Kai kunstikeskuses.

Jooned on enamasti mõeldud piiritlema ja andma kuju asjadele, mis muidu valguksid laiali. Maantee-ehitus ei ole lõpetatud, enne kui valged jooned teeservas pole paika saanud. Hea näide on ka sebrad, nii looduses kui ka ülekäiguradadena. Kui järele mõelda, ei ärata valged laiaks litsutud jooned tänaval usaldust. Nad on tunnistajaks joontega toimunud õnnetusele, mingile graafilisele katastroofile. Animatsioonis juhtub midagi sarnast ja animaatorid paistavad seda väga hästi teadvat. Mitte juhuslikult ei olnud augustis esimest korda toimunud „Animisti“ festivali esimeses võistlusprogrammis „Me olime merel“ film nimega „Sh_t Happens“.1

„Animisti“ korraldamise taga on paljuski Eesti Kunstiakadeemia inimesed. Sellisena on „Animist“ Eestis juba teine festival, mida võib nimetada akadeemiliseks. Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel toimuv Maailmafilmi festival näitab dokfilme, mis vahendavad väiksemaid rahvaid, ja mööndustega, ka kaduvaid traditsioone. Maailmafilmi fookuses püsib etnograafia ja ka nende filmide pilk püüab sageli olla objektiivselt jäädvustav.

Animafilmi pole reeglid kunagi piiranud, pigem provotseerinud ja õrritanud. Juba pärast paari võistlusprogrammi vaatamist on selge, et igast hajusast nägemusest on võimalik vormida animateos. Filmi vaatamise pinnalt paistab kõik väga lihtne, kuid nagu iga loov meedium, vajab ka see oskusi, visiooni ja võimet need vastastikku toimima panna. Rohkem kui ükski teine filmitegemise meetod on animatsioon saanud koduks visuaalselt mõtleva inimese sisevaatlusele. Animaekraan on nagu akadeemiline anarhia subjektis. Ta näeb vorme, mis sageli ei vasta maailmale tema ümber.

Vormide iseseisev elu

Lühiformaat, ja anima eriti, on jäänud jutustava visuaaltoodangu, teleseriaalide, plahvatusliku kasvu varju. Lihtne on unustada, kui värske võib olla esmapilgul loo mõttes raskesti jälgitav vaba mõttevool. Mitmed tööd kahes nähtud võistlusprogrammis „Me olime merel“ ja „Et olla poiss“ liikusid kujutiste ja metamorfooside reana. Samavõrd abstraktne võis olla ka nende helimaailm. Siiski tulevad mitmed vormid paiguti tuttavad ette sajanditagusest sürrealismist.

Nii etüüdi „Slonenie“2 – mille pealkiri viitab elevandist tuletatud tegusõnale – kui filmi „Ükskõik, mis kohene misiganes“3 kujundid, kujutised ja värvid viitasid Joan Miróle. Neist kujutistest võis esile kerkida ka katkendlik lugu, mille kokkuseadmine jääb siiski vaataja enda piiride katsetamiseks.

Filmi „Ükskõik, mis kohene misiganes“ kujundid, kujutised ja värvid viitasid Joan Miróle.

Kaader filmist

Miniatuur „Pao pae“4 oli selle animasuuna filmidest ehk üks meisterlikumaid. Filmis kasutatakse esteetiliselt pehmeid, 3D-fantaasiatest tuttavaid voolavaid vorme. Võrreldes teiste vabamängudega sai siin oluliseks idee, võime siduda teksti, aega ja vormi hüpnootiliseks vooluks. Autor Bruno Quast on end täiendanud siinsamas EKA animaosakonnas. Selle animategemise suuna transformatsioonides ei ole siiski tegemist ainult vormide improvisatsiooniga. Vahest on ka abstraktsetel kujutistel oma lugu, omad vastastikused suhted ja graafilised konfliktid. Näitena üleminekutest kahe maailma vahel, kus argisest situatsioonist kasvab välja uus ruum oma paradoksidega, võib tuua filmi „Minnalaskmine“,5 kus munakloppimine suubub märkamatult Tuva kõrilaulu.

Animatsiooni on märgatavamalt jõudnud ka mäluteema. Erinevalt mängufilmide ajaloolisest sündmuste foonist vahendavad need lood paiguti isiklikumaid ja tundlikumaid hoovusi. „Kojuvool“6 näitab põgenike ja kodunt lahkumise teemat läbi püsivate sidemete kahe õe vahel. Neist üks on jäänud Vietnami ja teine põgenenud sotsialismi eest Kanadasse. Särava joone ja hingavate värvidega loodud argised situatsioonid ja keskkonnad loovad haarava kontrasti nende kirjavahetusele paarikümne aasta jooksul.

Aastate eest Eesti Joonisfilmis „Villa Antropoffi“7 teinud Läti režissööri Vladimir Lešjovi filmi tegelane jõuab samuti välja Kanadasse. Lešjovi „Tagasituleku“8 läbiv liin on Lätit ja Kanadat loogiliselt ühendav globaalne teema, jäähoki. Kesksel kohal on siin ammune mälupilt kodust, legendaarsest Kanada ja Nõukogude Liidu hokiseeriast, elu- ja mängurõõmust, millegi taasleidmisest. Jooned ja värv taasloovad nostalgilise ja ometi mitte sentimentaalse keskkonna. Nagu varem Joonisfilmi anima kummaliste siltide maailmas, leidub „Tagasitulekus“ sel korral pood „C. Robinson. Raamatud ja hokikaardid“. Maineka Ottawa animafestivali juht ja esimese Eesti animatsioonist kõneleva ingliskeelse raamatu autor Chris Robinson võib olla rahul, et Balti filmitegijad teda unustanud pole.

Süngemal poolel ulatus meenutamine ajaloo-animadokis „Kaminakratt“9 1840ndatest aastatest pärit Inglismaa tavani saata 4–14aastased poisid korstnaid seestpoolt puhastama. Kes ellu jäi, võis ise saada korstnapühkimise meistriks.

Armukolmnurga kaatetite vahel

Lühianima enim tähelepanu äratavad tööd kalduvad olema ikkagi inimeste eraelu kummalistest nurgatagustest. Millegipärast on just Tšehhi animatsioon taasavastanud suhtekolmnurgad kogu oma banaalsuses, erootilisuses ja võlus. Juba mainitud „Sh_t Happens“ esilinastus kahe aasta eest Veneetsia festivali lühifilmide programmis. Tüdinud remondimehe kaasa leiab majast uue kaaslase, mis paratamatult viib selle väikese maailma lõpuni. Frivoolselt ja irooniliselt jutustatud loos kõlavad erootiliste stseenide taustal eksimatult seebised 1980ndate vaimus saksofonikäigud. Tegelased, inimesed ja loomad läbisegi on lahendatud nurgeliselt ja kogu boheemlik tragikoomika jõuab vahetult ekraanile.

„Pesumasin“10 läheb paljuski sama teed ning taas on kohal kolmnurkade anekdootlik peategelane, remondimees. Filmi naispooleks on rahulolematu pesumasin, kellel on oma ihad, samal ajal kui taipamatu meestegelane tahab rahulikult elutoas didžeriduud puhuda. Alexandra Májová on jällegi üks neid režissööre, kes on saanud oma ideid EKA seinte vahel arendada. Prantsuse animadokk „Polüamooria“,11 mõtisklus polüamooria võimalikkusest ja harjumuspärastest normidest, tasakaalustas omakorda veidi animaformaadi üldist seksuaalsuse üle ironiseerimist.

Pidurdamatut ühiskonnakriitika vaibi õhkub nukufilmist „Hull Hixpaanias“,12 kus Mad Maxi maailma meenutavas kõrbes seiklevad läbisegi kõik hispaanialikud jõud alates frankistidest ja katoliku kiriku tegelastest kuni flamenko­staarideni. Kogu selle düstoopi­lise inimjahi keskmes on põgeni­kud. Tegelaste lahendus kujunduses ja peatamatu märul juhivad vaataja siiski rohkem groteski kui empaatia suunas.

Horvaatia „Arka“13 läheneb samale teemale poeetilisemalt. Ookeanil eikuhugi suunduvat hiidlaeva asustab jõudeelu nautiv kõrgseltskond, kelle harjumusi ei murra ka aegamisi pardale valguv vesi. Maailma ooperlik ruumikas kujundus ja vaatlev jutustamine ehitavad seoseid Noa laeva ja Euroopa allakäigu vähemalt sajandipikkuse müüdi vahel. Ent kui viimased tuled on kustunud, ärkavad sõukruvid vee all uuesti ning kõik võib veel sama moodi jätkuda. „Arkast“ tuleb selgelt välja lühianima ja laiemalt lühifilmide võime luua ühtaegu omanäoline maailm ja puudutada suuremaid teemasid, ent peatuda õigel hetkel enne lõpuaaria kõlamist.

Ja lõpuks, animafilm ei oleks täieõiguslik kultuurivorm ilma krimilugudeta. Needki saavad sageli tänu joonis- või nukutehnikale koomilise varjundi, nt filmis „Lihtsalt üks kutt“.14 Kolm naist kogunevad meenutama oma kaugsuhet aastaid tagasi vanglas surnud vägistaja ja sarimõrvariga. Film ei ole müstifitseeriv nagu Netflixi sarimõrvarisari või põnev nagu krimifilmi reeglid eeldavad. „Lihtsalt üks kutt“ on lihtsalt väike film, vaimukas sketš inimesi juhtivatest paradoksidest kusagil kaugel animamaal.

1 „Sh_t Happens“, Michaela Mihályi, David Stumpf, 2019.

2 „Slonenie“, Nikita Meštšerjakov, 2021.

3 „Any Instant Whatever“, Michelle Brand, 2019.

4 „Pao Pae“, Bruno Quast, 2019.

5 „Letting Go“, Cécile Brun, 2019.

6 „Flowing Home“, Sandra Desmazières, 2020.

7 „Villa Antropoff“, Kaspar Jancis, Vladimir Lešiov, 2012.

8 „Comeback“, Vladimir Lešiov,

9 „The Chimney Swift“, Frédéric Schuld, 2020.

10 „Washing Machine“, Alexandra Májová, 2020.

11 „Polyamory“, Emily Worms, 2020.

12 „Mad in Xpain“, Coke Riobóo, 2020.

13 „Arka“, Natko Stipanicev, 2020.

14 „Just a Guy“, Shoko Hara, 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht