Vali nutt, liiga palju veini, rähn ja paar unenägu

Morten Tšinakov: „„Eeva“ puhul otsustasime täiesti teadlikult, et paneme end visuaali asjus tõsiselt proovile, ning mõtlesime väga pikalt disaini peale.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Pärast tagasihoidlikku mullust aastakäiku on Eesti film tänavu alustanud mitme hea uudisega. Kui juba dokfilmi „Savusanna sõsarad“¹ „Sundance’i“ rahvusvahelisse dokumentaalfilmide võistlusprogrammi valituks osutumine oli meeldiv üllatus, siis veelgi enam tegi rõõmu nende sealne pretsedenditu auhinnavõit jaanuari lõpupäevil. Vaevalt jõudsime kalendris uue kuu ette keerata, kui selgus, et Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi värske lühianimatsioon „Eeva“² on valitud võistlema Berliini filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammi, kahekümne lühifilmi hulka. On igati sobiv aeg küsida neilt nii „Eeva“ kui ka nende juba üle mitme filmi ulatuva loomingulise koostöö kohta.

Lucija, sa tulid intervjuule mingi instrumendiga. Mis see on?

Lucija Mrzljak: Viiul. Ma mängin omaette, vahel ka sõpradega, kui on vahel tööst pausi vaja. Tegelikult mängisin ka „Eeva“ tarbeks mõned väikesed asjad sisse. Tegin ka ühe laulmisstseeni vokaali.

Olen iseõppija, aga mängin siinsete inimestega järjest enam. Tahaksin ka minna muusika- ja teatriakadeemiasse audiovisuaalset kompositsiooni õppima. Heli on animatsiooni juures nii oluline. Aga Morten mängib kitarri ja süntesaatorit. Ta tegi muusika meie eelmisele ühisele filmile „Toonekurg“³.

Olete koos teinud kolm filmi. Kuidas teie loominguline koostöö alguse sai?

Mrzljak: Õppisime koos Eesti Kunstiakadeemias, Morten lõpetas aasta enne mind ja tal oli käsikiri …

Morten Tšinakov: Kirjutasin juba viimasel õppeaastal stsenaariumi filmile „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“⁴ ja mul õnnetus veenda Eesti Joonifilmi seda produtseerima. Kuna ma pole eriline kunstnik ega oska tegelikult väga joonistada, siis pidasin paremaks kedagi appi kutsuda ja mulle meeldis Lucija stiil.

Mrzljak: Hakkasime koos käsikirja edasi arendama. Olime väga noored ja keegi ei teadnud meid, aga film osutus võrdlemisi edukaks. Saime rahastust nii Horvaatia kui ka Eesti riiklikest fondidest, nii et sellepärast oli see ametlikult koostööfilm, mis võitis Zagrebi animafilmide festivalil parima Horvaatia filmi auhinna ja veel mingeid preemiaid.

Tšinakov: Meie koostöö toimis kohe hästi ja meie filmide loominguline tiim ongi jäänud enam-vähem samaks. Mõned animaatorid tulid viimase filmi peal juurde.

Balkani-Balti koostöö tundub animatsioonis täitsa toimivat, sest ka Chintis Lundgren ja horvaat Draško Ivezić on koos lavastanud mitu edukat filmi …

Mrzljak: Jaa, Ivezić on ka „Eeva“ Horvaatia-poolne produtsent!

„Eeva“ tundub teemalt rohkem Balkani kui Balti mõjusfääri kuuluvat, mis puudutab matusekombeid ja rituaale. Ma ei näe, et eesti matusel kellelgi niimoodi katus ära sõidaks, aga Balkanimaades võib-olla küll.

Mrzljak: Kusturica filmidele mõeldes võib olla küll. Me ei andnud oma filmile kindlat toimumiskohta. Mõte oli see, et Eeva kogeb eri leinaetappe: matuse alguses nutavad kõik, aga tema on pealtnäha täiesti tundetu. Järk-järgult rohkem alkoholi juues pääsevad aga tunded tema seest välja ja ta kaotab kontrolli.

Ta on ka ainus naine, keda ümbritsevad mehed.

Mrzljak: Ja veel sama näoga mehed. Tema seisukohast on kõik näod ühesugused: sõbrad, pereliikmed, kõik sulavad üheks. Me jälgime kogu filmi vältel tema emotsionaalset teekonda, teised on taustal.

Tšinakov: Mind vist võluvad lihtsalt samalaadsete nägudega inimesed. Lucija vastus oli muidugi parem.

Kas teie tunnetus tuleb mingitest erinevatest kohtadest, mis tuleb filmides omavahel kokku viia?

Mrzljak: See tunnetus on erisugune, aga samal ajal ka sarnane. Me jagame Ida-Euroopa kultuuri ja ajalugu, samuti huumorit. Kooslus oli huvitav, aga ka väga loomulik.

Tšinakov: Ma toon välja ka selle, et Lucija oli juba mõnda aega Eestis õppinud. Meil olid ka samad õpetajad, nii et mõjud olid sarnased.

Mrzljak: Erinevus on vahest see, et eestlased on väga organiseeritud ja täpsed, horvaadid aga mõnevõrra kaootilisemad, nii et kui me olime Zagrebis, siis pidime veidi vaeva nägema, et inimesed õigeks ajaks kohale tuleksid.

Tšinakov: Horvaatias on nii palju pühi ja puhkepäevi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Iga nädal on mingi püha.

Mrzljak: Pidevalt on suitsupausid ja kogu asi on väga vaba.

Loominguks on ehk vaja mõlemat impulssi, nii et kokku on kaks poolust tasakaalus.

Tšinakov: Mulle oli see Horvaatia-kogemus ikkagi veidi frustreeriv. Vahel oli keeruline midagi ära teha. Ja see erinevus oli märgatav ka stuudiote puhul – Joonisfilm on väga punktuaalne ja kõik on kontrolli all. Mulle meeldib, et Joonisfilmis on produtsent Kalev Tamm, kes tõesti teab, mida ta teeb. Meie saame keskenduda ainult filmile. Horvaatias pidime mõtlema ka asjadele, mis pole päris meie pärusmaa, nagu eelarved ja administreerimine. Samal ajal on selles ka midagi lahedat, et Horvaatias võetakse kõike nii vabalt.

Kas teie koostöös on ülesanded omavahel väga selgelt jagatud?

Mrzljak: See varieerub. „Toonekure“ tegelased lõi näiteks hoopis Morten.

Tšinakov: Ja „Eeva“ puhul oli konkreetsemalt nii, et mina tegelesin käsikirjaga, Lucija oli illustraator ja lavastasime mõlemad koos.

Kas käsikiri on pigem üldine või detailne?

Mrzljak: Morten kirjutas selle üsna detailselt lahti ning piltstsenaariumi luues ja visuaalseid lahendusi välja mõeldes pakkusime välja, mis võiks paremini toimida, muutes seda või teist.

Tšinakov: Minu meelest ei muutunud käsikiri küll üldse.

Mrzljak: Alguses me ei saanud filmile raha⁵ ja siis hakkasime kõike üle vaatama.

Tšinakov: Ah jaa, selles mõttes küll. Aga pärast rahastust enam mitte.

Kui te raha ei saanud, siis mida te edasi tegite? Kas saite mingeid juhtnööre, mida muuta?

Tšinakov: Saime väga hämarat tagasisidet. Ja seejärel tegime tõesti päris palju ümber.

Mrzljak: Võtsime isegi mingid osad välja ja see kõik tuli nagu filmile kasuks. Pöörasime palju rohkem tähelepanu loo struktuurile ja näiteks lõpp sai palju parem.

Palju õnne nüüd siis ka „Berlinalele“ valituks osutumise puhul! Kas see valik on teile kui animaatoritele oluline? „Berlinale“ on ju pigem tuntud kui mängufilmifestival.

Mrzljak: Ausalt öelda oli meie väljavalimine täielik üllatus. Me ei arvanud elu sees, et sinna jõuame, kuna see on nii tuntud ja suur festival. Animatsioon jõuab sinna harva. Huvitav, et „Eeva“ on nii kõigi aegade esimene Horvaatia kui ka esimene Eesti film, mis on sinna programmi valitud. Aga see tähendab muidugi palju.

Tšinakov: Mulle tundub, et inimesed on rohkem elevil „Berlinalest“ kui ühestki teisest festivalist, kus oleme osalenud. Animavaldkonnas ei ole see nii oluline festival.

Mrzljak: On ikka! Ühtäkki andsime viis intervjuud päevas. Siis sain aru, kui suur asi see on.

Kuidas teil kahel noorel inimesel tuli üldse soov teha film leinast, kaotusest ja petmisest? Üsna karmid teemad.

Tšinakov: Karmid tõesti. Ma püüan filmi kirjutades üldse mitte teemadest mõelda. Tavaliselt on impulsiks mõni pilt või kujund. See sai alguse unenäost. Nägin stseeni, kus rähn toksis nokaga morset. Tavaliselt mul pole nii detailseid unenägusid ja ma joonistasin selle kohe hommikul üles. Olen proovinud kirjutada ka teemadest lähtuvalt, kontseptuaalselt, aga see pole mul eriti välja tulnud.

Mrzljak: Unenägudega seoses tuleb mul meelde ka lugu, kuidas Priit Pärnal olevat olnud unenägu sellest, kuidas Karl Marx ajas habeme maha ja keegi ei tundnud teda enam ära. Pärast tuli sellest ka film.

Tšinakov: „Karl ja Marilyn“⁶. Olen muidugi paljude kohta kuulnud, et kasutatakse unenägusid.

Mati Kütt. Ta loob enda sõnul kõik filmid unenägude põhjal.

Tšinakov: Minul on see küll seni ainus kord.

Kas sul ei teki kiusatus siiski püüda oma filmide mõtet määratleda? Milleks sa neid teed?

Tšinakov: Eks pilt tule mingil hetkel kokku, aga see sünnib kuidagi juhuslikult, väikestest detailidest.

Mrzljak: Me ei tea ju ka, kust unenäod tulevad. Filmide puhul pärineb impulss ilmselt korraga nii alateadvusest kui ka mingitest teadvustasanditest. Mõnda asja pole tõesti tarvis liigselt selgitada.

Kas teie senised kolm koostööfilmi – „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“, „Toonekurg“ ja „Eeva“ – on sündinud mingil ühel tasandil või väljendavad arengut?

Tšinakov: Filmist filmi on mul tunne, et saan järjest paremini aru, mida teen.

Mrzljak: See on normaalne. Filmitegemine on nii keerukas, eriti animatsiooni puhul.

Tšinakov: Lood ja jutustamisviis on läinud mingis mõttes järjest lihtsamaks, visuaal aga järjest paranenud.

Mrzljak: „Eeva“ on ka eelmistest küpsem. Oleme oma oskuste suhtes enesekindlamaks muutunud.

Tšinakov: „Eeva“ puhul otsustasime ka täiesti teadlikult, et paneme end visuaali asjus tõsiselt proovile ning mõtlesime väga pikalt disaini peale. See juhtus pärast seda, kui nägime Poolas Igor Kovaljovi retrospektiivi.

Mrzljak: Ta andis väga inspireeriva meistriklassi, mispeale me lihtsalt otsustasime, et ärme ole laisad. Anname tõesti oma parima ja püüame teha nii, et oleme iga stseeniga väga rahul. Kuigi see tähendab palju rohkem tööd.

Kas see tähendab, et püüdsite stsenaariumi tihedamaks kirjutada?

Tšinakov: Mõlemat, nii teksti kui visuaali.

Mrzljak: Algul oli disain märksa lihtsam, mitte nii detailne. Nüüd toimub peale põhitegevuse kaadris ka midagi muud. Tulime välja igasuguste pisiasjadega, mis teevad visuaalse külje rikkalikumaks. Tööd tuli väga palju juurde ja me olema „Eevaga“ koos istunud tuhandeid ja tuhandeid tunde.

Tšinakov: Varem oleme filme tehes ka muretsenud sellepärast, kas jõuame ajaliselt kõik valmis, sest alati tuleb jälgida ka tähtaegu. Sel korral otsustasime lihtsalt, et teeme nii kaua, kui see meil aega võtab, ja eelarvega veidi riskida – mis pole ilmselt see, mida produtsent kuulda tahaks.

Ka järeltootmine oli tavapärasest keerukam. Fookus on teistsugune, kaadrisügavus, varjud … Mõned varjud on pliiatsiga tehtud, teised arvutis.

Mrzljak: Tegime „Eevat“ kokku kolm aastat. Vahepeal oli koroona … aga meil on üks produtsent Prantsusmaal, animaator Tšehhis, helirežissöör Horvaatias. E-kirjad ja failid rändasid edasi-tagasi. Olime kogu isolatsiooniaja väga produktiivsed, aga lihtsalt logistika oli keeruline.

Kas teil omavahel jagatud lavastajavastutuse tõttu võimuvõitlust ei teki? Kas kahe autoriga ei alga kõik kompromissist?

Tšinakov: Ma ei tunne, et pidin kompromisse tegema. Kui meist ühele mõni idee ei meeldi, siis see jääb tavaliselt kõrvale. Aga seda ei juhtunud tihti.

Mrzljak: Leppisime kõik detailid kokku ja siis jagasime tööd ära.

Lucija, sa illustreerid palju ka raamatuid. Kas filmitegu ja raamatuillustratsioonid on erinevad loomekogemused?

Mrzljak: Hakkasin õpingute ajal tegema karikatuure ajakirjadele ja mõne aja pärast kaastööd Tähekesele. Mulle meeldib väga lugemine ja kõik raamatutega seonduv. Ma ütleksin, et need kaks täiendavad teineteist, aga raamatu illustreerimine on märksa meditatiivsem. Film on nii suur tegemine. Filmi illustreeritakse tavaliselt arvutis, raamatut aga paberil, mis on märksa isiklikum.

Tundub, et animatsioonil läheb hästi: nii teie produtsenti Kalev Tamme kui üht õpetajat Priit Pärna on nüüd 2023. aasta alguses pärjatud oluliste autasudega. Tamm sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Pärn kultuuri elutööpreemia.

Tšinakov: Mõlemad on seda igati väärt.

Mrzljak: Väga hea. Pärnal on tudengite kujundamisel nii oluline roll. Pärast peame kõik muidugi ise end filmiloojatena leidma.

Pärn on ka Eesti animatraditsioonis nii tugevalt juurutanud visuaalikeskse lähenemisviisi, et kui teie esimeses filmis „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“ ütleb üks tegelane dialoogirea, mõjub see lausa ehmatavana.

Mrzljak: Ma ütleksin, et jah ja ei. Sotsialismiajal võis sellesarnast lähenemisviisi näha paljudes Ida-Euroopa riikides. Tšehhi, Poola, Horvaatia ja ka Eesti filmid olid sellised. Sellest sai eraldi keel.

Tšinakov: Mina ütleksin lausa, et kunstiline animatsioon on ka tänapäeval valdavas osas tekstivaba. Festivalidel on enamik animafilme ilma tekstita. Või siis on mõned jutustajahäälega filmid, mis on enamasti animadokid.

Mrzljak: Prantslastel ja ungarlastel on kombeks filmides palju rääkida.

Milline on teie suhe teksti, kui te filmi teete? Kas teid vabastab teadmine, et ei pea sellega tegelema?

Tšinakov: Mina tunnen end dialoogi kirjutades küll väga ebamugavalt.

Mrzljak: Mina olen väga visuaalselt mõtlev inimene.

Pärna teemast tõukudes: kas te teadvustate endale oma mõjutajaid või püüate hoopis seda mõju maha suruda?

Mrzljak: Alguses olime rohkem mõjutatud, hiljem oleme paremini mõistnud, kuidas oma asja teha. Aga „Briljantsuse demonstratsiooni“ struktuur on küll Pärnast mõjutatud, visuaal samuti.

Tšinakov: Seal oli Pärn ka lausa käsikirja konsultant.

Mrzljak: Ka näiteks Sander Joon on seda tunnistanud, et mõju märgid on filmides olemas.

Kuidas Joone „Sierra“ teile siis tundus? See oli vist eelmine uimasevõitu Eesti filmiaasta tähtsündmus, rahvusvahelises plaanis.

Mrzljak: Film on suurepärane.

Tšinakov: Kahtlemata tema parim. Ma olen väga rõõmus, et tal hästi läks.

„Sierra“ üks tugevus on kindlasti see, et põhineb isiklikel mälestustel. Kas teie filmides on ka autobiograafilisi elemente – peale unenägude?

Mrzljak: Ma arvan, et isiklikkus leiab tee kõigesse, mida me teeme.

Tšinakov: Mina pole seda proovinud. Ja mul on tunne, et lähitulevikus veel ei proovi ka.

1 „Savusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

2 „Eeva“, Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov, 2022.

3 „Toonekurg“, Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov, 2020.

4 „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses“, Lucija Mrzljak, Morten Tšinakov, 2018.

5 Jutt on Horvaatia rahastusest. Eesti Filmi Instituut toetas projekti „Eeva“ esimesel taotlusel.

6 „Karl ja Marilyn“, Priit Pärn, 2003.