Suhtlemisnäljas mälutreenijad

Enn Säde, filmimees

Paar päeva tagasi tegi mu mobla kõlksatuse ja sissetulnud sõnumi tekst oli jahmatavalt lakooniline: Roosipuu. Lõpp. Muidugi on jutt lõpust kaugel, vanahärrade näpud ei mängi alati nendel mängutoosidel vajaliku osavusega. Püüan Hansu rääkivale telefonile: „Saame kokku, ajame väheke juttu”. Ei midagi erilist, lihtsalt tippoperaator Hans Roosipuust on saanud soliidses eas pensionär. Ja suhtlemisnälg  liigutab mägesid, Lennart ütleb veelgi kõlavamalt: „Suhtlemisnälg on üks kultuuri vedrusid, see on püha asi”.     

On ju nii, et vanu teekaaslasi ei saa endale  luua, ühised mälestused kipuvad siit- või sealtpoolt vägisi auklikuks pudenema ja sestap trehvame kusagil ning lapime lood jälle kenasti ära. Võta või see lugu (vist) 1971. aasta Otepäält. 

Sumpame Hansuga suusavõistluste stardiorus, otsime kedagi asjameest. Mingid vägevad üleliidulised võistlused kõige juurdekuuluvaga. Ühe kuuse all nühib kaks meest palehigis suusamääret suuskadele, aga määrdetopsid on miskipärast keeratud ajalehetuutusse. Me pole veel jõudnud suudki lahti teha, kui üks neist turtsub: „Kuradi venkud, jälle siin  luuramas!”. Legendaarne määrdemees Karla Lont, kui kätt surume. Mina olen spordiasjadest üpris kaugel ja üksnes tänu Roosipuule sebin aastaid koos temaga spordifilme teha, algul helimehena, siis ka kaasrežissöörina. Siin Otepäälgi ei mõika minu lihtne pea, miks suusamääret peab vene võistlejate eest peitma ja treener Herbert Abel, see teine mees, saab lõuatäie naerda, kui mulle lood selgeks räägib: „Siit ju võistlus algabki!”. Oleme nimelt asunud tegema filmi Erna ja Herbert Abeli suusatüdrukutest („Otsin luiteid”, 1972), tüdrukutest, kes vaata et platsi puhtaks löövad. Ann Karu, Rutt Rehemaa, keda täna teame Rutt Šmigunina … Hans saab kohe toreda kontakti noorte neidudega, temas puudub enda tähtsuse suurekspuhumine, mis teinekord meie vennaskonnale omane. Ja tüdrukuohtu neiud kuulavad onu Hansu soove või käske heal meelel, ehkki itsitades. Elame kõik koos Abelite Ruusa talus,  sealt on mulle meelde jäänud uhke loosung sissesõiduteel – „Ruusa olümpia”… Aastaid hiljem, jälle Otepääl Roosipuuga filmides võtan Rutt Šmigunilt lühiintervjuu, kui ta suusarajalt naaseb, mingi perekondlik teatesuusatamine vist. Juba tuntakse noorukest Kristinat, paraku lebab ta jalaluumurruga haiglas. Rutt on Rutt: „Ärbi (Abel) oli oma treeningutüdrukutega sõites vana Pobeda peateele ette ajanud ja kokkupõrke  tekitanud. Ah, noor laps, küll see kont kinni kasvab!”. Heatahtlik saatus sätib asjalood niiviisi, et teeme Hansuga üheskoos filmi ka noortest Šmigunidest, Kristinast ja Katrinist, ja justament samaealistest, kui oli nende ema esimese filmi ajal.     

Vahepeal on minust saanud nii-öelda soolorežissöör ja Roosipuu tuleb mu esimese iseseisva filmi operaatoriks („Roheline pomm”,  1978). Ja on kole tähtsust täis, sest tema spordifilmid on kuhjade kaupa üleliidulisi ja rahvusvahelisi(!) auhindu saanud. Mõistagi olen närvis, ikkagi esimene film, peategelane jääb raskesti haigeks, võtted stoppavad jne. Selle asemel, et moraalseltki aidata, kuulen teda üle päeva manavat: „Miks me siin filmime, nagunii sa seda sisse ei pane …”. Tänaseks on Hans vähemalt viis korda vabandanud oma toonast lugulaulu, aga näe,  mul ikka veel meeles, vist tegi haiget.   

See 1978. aasta sügis on väga vihmane, põllud on vee all. Pärnus, kus filmime, tuleb Supeluse tänaval merevesi mu sapaka põrandast  üle autosse sisse. Sõidan hotelli: „Hans, üleujutus, lähme võtame ringvaate tarvis loo üles!” Aga Hansul valutab hammas, põsk paistes kui arbuus ja see lugu jääbki üles filmimata. „Muuda lugu ja sa muudad maailma,” ütleb kirjanik ja me tulemegi Hansuga 1988. aastal veel kord Pärnusse, sest alati on mingi lugu, igas asjas on olemas lugu. Aga Pärnuga on toona lood hullud: solgitorud, mis otse jõkke ja merre lähevad, on merevee nii tuksi keeranud,  et supelrand peaaegu suletakse. Ja aasta on põnev: sinimustvalged lehvivad, mõnusad rahvakoosolekud Lenini „suure pea” juures Kalevi tänaval, kus nõutakse selges eesti keeles sõjaväelennuvälja sulgemist … Hans operaatorina käivitub nüüd kiiresti, sest kroonikakirjutajad me ju oleme ja jalad-maast-lahti-tunne on isegi filmimehi vallutanud! Jüri Tenson, Pärnu veeuurija, tuleb konsultandiks ning on ehmatusest sõnatu, kui filmime meierei suurest  jahutusvee-torust puhast piima jõkke voolamas, rasvalaigud jahedas vees keerlemas – „See ei saa võimalik olla!”. Kalakombinaadi all jõel pulbitseb kalarasv otsekui naftaallikas veepinnale, Hans ei saa kaamerat stopatud, hasartne poiss ju, teadagi. Lugu läheb kriminaalseks, aga stuudio on andnud vaid 20 minutit ekraaniaega. („Pärnu – mure ja häbi?”) Mida võtta, mida jätta? 

Agentuuriallikatelt (hee-hee) saan salastatud kaardi kõikide solgitorudega, mis lähevad jõkke-merre otsevooluna, neid tuleb oma 180 tükki, aga linnapea Rein Kase jutule ei saa kuidagi.  Kui mu mälu täna alt ei vea, oli Rein Kask kalakombinaadi, Pärnu peareostaja omaaegne peainsener … Pika puiklemise järel oleme lõpuks tema kabinetis ja kuuleme: „Kahjuks mul ei ole nende valupunktide kaarti”. Mingi lapseliku ülemeelikusega rullin tolle kaardi lahti: „Äkki vaataks siiski?”. Silmanurgast näen Hansu laia irvitust kaamera-okulaari taga ja vannun tulist kurja, et meil on nii vähe filmi. (Mingi tobeda eestiaegse eetika ajel lõikan lõppmontaažis linnapea kokutamised-puterdamised välja. Ütle mulle, miks?)     

Vahepeal on sõjaväelennuväljal suuri sündmusi olnud. Mida me kätte ei saa, on see, kuidas  lennukite jääkkütus lastakse kohalikku ojja ja kui see otsaga Sauga jõkke on jõudmas, paneb mõni soldatist tarkpea selle põlema. Sünkmust tossupilv otsekui Iraagi sõjas. Mõni aeg hiljem sõidame Jüri Tensoni kaatriga tolle oja suudmest sisse, põlenud pajud on tontlikud. Hans filmib, oleme kõhkvel ja ootame valvepatrullide lõugamisi. Poisikesepõlves oli see paik Sauga mõisa juures meie meelisujumiskoht. Nüüd haiseb vastikult põlenud nafta  järele, veepinnal virvendab õlijas kile. Lennuväljalugusid kuuleme ühelt Pärnu miilitsamehest keskkonnainspektorilt Vilpsaarelt. Tema tuleb täies mundris meile poseerima, kui me Valgeranna plaažile oleme postid maasse kaevanud, okastraadi ette tõmmanud ja reostatud ranna sedamoodi „sulgenud”. Linnavalitsusega kooskõlastamata. Üks lugu jääb veel võtmata. Raba ääres, KEKi taga, on militaarlennuvälja kütusepumpamise  jaam – raudteetsisternidest läheb torude kaudu lennukikütus otse lennuväljale. Ühel kenal päeval on pump küll käima pandud, aga ürgvene kombel on toru kusagil läbi roostetanud ja nii on varsti KEKi juures kraav kallist lennukikütust täis. Kui kuulen sellest, kargan autosse – ja ongi! Üks järelkäruga Žiguli ja mitu bensiinivaati, isa ja poeg ammutavad täies rahus ämbritega väärtuslikku keskküttematerjali …       

Hotellis Hansu pole, olevat sõitnud Tallinnasse oma koera sundsüstimisele, laetud kaamera on siin, aga mulle toa võtit ei anta, saanuksin ise filmitud. Mõned asjad ju kukuvad nii välja, nagu nad kukuvad, aga see ei ole just väga lohutav mõte, eks ole.  Tunnistan, et mõistlikum olnuks muidugi vanaduspõlve tarbeks raha kõrvale panna, aga me kolleeg Roosipuuga eelistame koguda mälestusi.