Sõjast, ebakorrektselt

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Fokstrott“ („Foxtrot“, Iisrael 2017, 108 min), režissöör-stsenarist Samuel Maoz, operaator Giora Bejach. Osades Lior Ashkenazi, Sarah Adler, Yonaton Shiray jt.

Nüüd, kui Oscarite hooaeg on möödas ja tunnustatumad filmid Eesti kinolevis nähtud, jõuab lõpuks kinno (olnud eelnevalt linastunud PÖFFil) eelmise aasta tõeline tippteos, mis jäi auhindade jagamistel üllatavalt tagaplaanile. Iisraeli režissöör Samuel Maoz (1962) laiendab „Fokstrotiga“ samade traumade käsitlemist, millega alustas debüütfilmis „Liibanon“ (2009). Seal kujutab Maoz klaustrofoobse intensiivsusega ühe tankimeeskonna füüsilisi ja emotsionaalseid läbielamisi 1982. aasta esimese Liibanoni sõja ajal. Film põhineb lavastaja enda tanki laskuri kogemustel ja näitab halastamatu tundlikkusega üksikisiku katsumusi sõja ebainimlike nõuetega leppimisel. Kuigi ka „Fokstrotis“ keskendutakse põhiliselt üksikisiku läbielamistele, laiendab Maoz siin oma kriitilise pilgu kogu Iisraeli ühiskonnale, mis näib paratamatult olevat oma minevikutraumade lõksus. Põlvkonnast põlvkonda tehakse neidsamu samme, jõudes lõpuks ikka samasse kohta tagasi, nagu viitab ka filmi pealkiri.

„Fokstrott“ on jagatud kolme selgelt eristatavasse vaatusesse ning moodustab kokku ehtsa klassikalise tragöödia, kus peategelase kompleksid ja näiline enesekindlus hakkavad sepistama tema allakäiku.

Ühel päeval heliseb eduka arhitekti ja pereisa Michael Feldmanni (Lior Ashkenazi) uksekell kurjakuulutavalt. Pärast seda, kui sõjaväe delegatsioon on uksel kohe minestanud Michaeli abikaasa voodisse aidanud ja talle rahusteid süstinud, edastavad nad kurva uudise: perepoeg Jonathan Feldmann (Yonaton Shiray) on lahinguülesannet täites langenud. Mitte hukkunud või tapetud, sest sõdurite puhul käibib ainult „langenud“. Järgneva kiire protseduuri on sõnumitoojad kliinilise täpsuseni korduvalt läbi harjutanud. Pakutakse abi omaste teavitamisel, pistetakse pihku infotelefoni number (kui peaks küsimusi tekkima), häiriva pealetükkivusega tuletatakse meelde, et iga tunni järel on kindlasti vaja vett juua (sellekohane teavitus seadistatakse ka Michaeli telefoni) ning käiakse põhjalikult üle kõik matuste üksikasjad, korrutades seejuures, et „te ise ei pea midagi tegema“.

Juba eos näib ametiasutuste eesmärk olevat sedasorti sündmust esitleda kui midagi täiesti loomulikku ja paratamatut. Sõda on sõda ja sõjas ikka juhtub. Tähtis on mitte esitada ebaolulisi küsimusi, nagu miks või kuidas see juhtus ja kas surnukeha on üldse olemas või on kirst raskuseks ainult kividega täidetud. Ühesõnaga, suruda puhtalt praktilisusest ja patriootlikkusest alla negatiivsed tunded ja minna eluga edasi. Michael ongi oma traumade lämmatamisega varem suurepäraselt toime tulnud, kuid siit alates muutub see võimatuks.

Kuigi vähemal määral kui „Liibanon“, sai ka „Fokstrott“ suure tõuke Maozi enda läbielamistest. Tema tütar oli krooniline sissemagaja ja kooli hilineja ning selle asemel et järjekordset taksoarvet kinni maksta, otsustas isa ühel päeval sundida tütart bussiga kooli minema. Sinna viis buss number 5. Varsti pärast tütre uksest välja saatmist, kuulis Maoz uudistest, et enesetaputerrorist on ennast liinil number 5 õhku lasknud ning suur osa sõitjatest hukkunud. Režissööri sõnul järgnes sellele uudisele tund, mis oli hullem kui mis tahes sõjakoledus. Pärast lugematuid katseid tütrele helistada astus tütar lõpuks ise koduuksest sisse. Selgus, et ta oli sellest bussist napilt maha jäänud ja läinud järgmisega. Sellesarnase süütunde ja leinaga maadleb ka Michael.

Järgmised kaks vaatust paljastavad järjest murtuma mehe, kellest süütunne on kasvajana läbi uuristanud. Kogu näiline edu ja enesekindlus on fassaad, mille taga oleva ängistuse ainukeseks tunnistajaks on pere koer, kellel on Michaeli pidevatest hoopidest sisemised verejooksud. Sellest teatab mehele lõpuks tema naine Dafna, kes on alati teadnud, et mees ei olegi ideaali kehastus, kellena end esitleb.

Film ja selle emotsionaalsed keerdkäigud peegeldavad allegooriana kogu Iisraeli ühiskonda. Maoz on intervjuudes öelnud, et enesekriitilisus on ühiskonna arengu põhieeldus. Filmi üks eesmärke on tekitada diskussioon seniste käitumistavade üle, et ei korduks pidev ringiratast tammumine – kaks sammu edasi, kaks tagasi. Seesama enesekriitilisus tegi kodumaal „Fokstrotist“ skandaalse filmi, eriti pärast kultuuriministri valla päästetud pahameeletormi, kui ta nimetas režissööri reeturiks ja süüdistas teda Iisraeli-vastaste tunnete õhutamises. Sellest hoolimata võitis film Iisraelis parima filmi tiitli ja filmiauhindade jagamisele kultuuriministrit üldse ei kutsutudki. Kunstivabadusega paistab seega Iisraelis kõik korras olevat, kuigi murelikuks tegevaid ohumärke on, kuna kultuuriministri sõnutsi kärbitakse edaspidi kõvasti „sobimatute“ filmide rahastamist riigi filmifondide kaudu.

Kuigi „Fokstrott“ on vägagi oma kodumaa spetsiifiline, võimenduvad selle teemad ka rahvusvahelisele publikule. Maozi filmi erakordne jõud peitub eelkõige tema järjekindluses eelistada visuaalseid lahendusi tekstilistele. Pikalt on film täiesti dialoogita, kuid ei vaju seejuures kordagi ära, sest kaamera asetus ja liikumine annavad edasi kõik, mis vaja. Kaamera näitab korduvalt tegelasi pealtvaates, rõhutades nii nende etturlikku sammumist mööda etteantud trajektoori. Maoz ei püüagi suurema realismi huvides hoida kaamerat nähtamatuna, vaid selle liikumised tõmbavad tähelepanu ja tänu sellele võimaldavad paremini tajuda ka peidetud mõtet ja filosoofiat. Režissöör treenib otsekui teadlikult vaatajat kohe algusest peale märkama varjatuid tähendusi ja neid ka otsima. Filmi vaataja tajub seda visuaalset mitmetasandilisust kohe esimestest kaadritest alates.

Filmi visuaalne mõju ei piirdu ainult kaameratööga. Michaeli korter mõjub oma modernse täpsuse ja nurgelisusega kui meeleheitlik katse kontrollida kontrollimatut.

„Fokstroti“ kõige mõjusam sündmuskoht on aga räsitud kontrollpunkt, kuhu film tagasivaatavalt teises vaatuses liigub. See osa algab filmi promomaterjalidest tuntud tantsunumbriga, kus Jonathani paariliseks on tema automaatrelv. Jonathani ja ta kaaslaste ainukeseks seltsiliseks selles pealtnäha hüljatud kontrollpunktis on üksik kaamel, kes vahetevahel edasi-tagasi liigub ja kellele peab tõkkepuu üles tõstma. Selles filmiosas toob Maoz sisse omajagu absurdihuumorit, mis joonib veelgi rohkem alla kogu groteskset koomikat. Sõdurpoiste ainukeseks ajaviiteks on kuulata muusikat, mängida videomängudes sõda ja mõõta, kui kiiresti veereb mööda põrandat konservipurk nende elukohaks olevas konteineris, mis iga päevaga järjest rohkem kreeni vajub. Väike auk põrandas on nagu mädapaise, millest lakkamatult immitseb porilöga. „Varsti vajume täielikult sisse,“ ütleb üks Jonathani kaaslastest. Ilmselgelt ei käi jutt ainuüksi sellest konteinerist. Endise sõdurina tabab Maoz hästi soldati­elu inertsust, mida aeg-ajalt läbistavad äkilised, siinkohal traagilised, sööstud.

Filmi struktuuri geniaalsus tuleb esile alles kolmanda vaatuse lõpus. Selle algus võib segadusse ajada, aga lõpp virutab ootamatult täie jõuga. Filmi kummituslikule mõjule on kindlasti kõva panuse andnud Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel“, mis saadab filmi viimast südantlõhestavat stseeni.

Maoz ootas pärast omaenda sõjakogemusi üle kahekümne aasta, enne kui suutis piisava distantsiga need traumad stsenaariumisse valada. „Fokstrotiga“ tõestab ta jällegi, et hilisest algusest hoolimata on ta Iisraeli kino tõusev täht, keda tasub tähele panna.