Siiruviiruline, armastusest kantud

Tänavune Pimedate Ööde filmifestival pakkus märkimisväärse valiku emotsionaalselt tooreid, temaatiliselt keerukaid ja kohati kummastavaid filme.

RAHUL SHARMA, IVETA AARE

Pimedate Ööde filmifestival 11. – 27. XI 2022, Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi.

Taas oli näha legendaarset hundi­siluetti heitmas valgust Tammsaare pargi lumistele teedele ning mõnda Tallinna trammi muundumas PÖFFi lühifilmitegijate eritranspordivahendiks. Isegi Tallinna lennujaama välireklaamid tutvustasid Põhja-Euroopa suurimat filmifestivali. 26. PÖFF rullis välja „musta vaiba“ ja tema hunditegevus tõi sära ja glamuuri. Elutööpreemia laureaatide hulgas olid nii saksa näitleja Udo Kier kui poola lavastaja Krzysztof Zanussi, kelle viimane film „Ideaalne number“1 linastus ka festivalikavas. Bollywoodi näitlejanna Radhika Madan oli Tallinnas kohal, et esitleda oma uut filmi „Sanaa“2.

Tuntud brasiilia näitleja Daniel de Oliveira ja režissöör Sérgio Machado aga tutvustasid võistlusprogrammi filmi „Himude jõgi“3.

Festivali grand prix läks Hilmar Oddsoni filmile „Teekond emaga“4. See sünge mustvalge retkekomöödia näitab Kirde-Islandi elanike kummalist elu, kui poeg Jon (Þröstur Leó Gunnarsson) asub täitma surnud ema elupõlist unistust. Hakanud koos ema surnukehaga läbi sõitma märgilisi turismikohti, et seal teha ema igatsetud mälestusfotod, satub Jon omaenda küpsemise teekonnale, mis sunnib teda põhjalikult ümber hindama oma eluvaadet. Pealtnäha tõsist teemat pehmendab mahe huumor, Joni elutu ema (Kristbjörg Kjeld) ja tema peamine kaaslane, Brežnevi-nimeline koer on koomiline panus tegevuse käiku.

Parima lavastaja auhind läks Ahmad Bahrami filmile „Tühermaa“5, kus jälgitakse meeleheitliku ema (Baran Kowsari) teekonda oma poja otsingutel pärast seda, kui ta on ära kandnud kümneaastase vanglakaristuse abikaasa tapmise eest. Mustvalge pilt, aeglased relssvõtted ja poeetiline pildikeel, kui näidatakse Iraani kuiva põuast ja tolmust maastikku, toovad välja räpase, filmiliku loo kättemaksust, igatsusest ja meeleheitest.

Kriitikute valiku auhinna võitnud filmi „Meist, kuid mitte ainult“6 autor Jun R. Lana on pannud stsenaariumi oma valulised mälestused ja minevikudeemonid. Lugu leiab aset söögitoas, kus on kaks tooli, laud, toit ja käsikiri. Teemad nagu ühepoolne armastus, homoseksuaalsus ja enesetapp muudavad filmi lihtsa toimumispaiga kohaks, mis on mõlema tegelase ümbersünnini viiva raske teekonna tunnistajaks.

Jón (Þröstur Leó Gunnarsson, keskel) konarlikul eneseleidmise teel festivali võidufilmis „Teekond emaga“, mis on valminud Islandi ja Eesti koostöös.

Kaader filmist

Šokeeriv ja jälk, aga võrratult puudutav

Vaataja, kes on tüdinenud rohketest mineviku- ja olevikulugudest, leidis PÖFFi programmist filme, mis kujutavad eriskummaliste tegelaste elu. Üks selline on Darren Aronofsky „Vaal“7, mis põhineb Samuel D. Hunteri samanimelisel näidendil. Peategelane Charlie (Brendan Fraser) kannatab äärmusliku ülekaalu all ning mõistagi on määratud siit ilmast vara lahkuma. Algusest peale pannakse vaataja ebamugavasse olukorda, kus paljastatakse üht-teist nii Charlie saladuste kui ka tervisliku olukorra tõsiduse kohta.

Hoolimata eemaletõukavatest kaadritest Charlie kannatuste kujutamisel köidab „Vaal“ vaataja tähelepanu ja tegijad kaevuvad sügavamale, et tuua päevavalgele perekonnatragöödia, mis tegelikult on mehe tervisehädade põhjuseks. Poeetilised viited Herman Melville’i „Moby Dickile“ annavad mõista, et siin antakse ruumi iga inimelu vältimatult kujundavale meeleheitele.

Samasuguse järelmaitse jätab ka Martin McDonaghi „Inisherini hinged“8, kus meile näidatakse Iiri kodusõja aegset nüri argipäeva keskendudes Inisherini saare elanike elule. Erinevalt „Vaalast“ algab McDonaghi film võrdlemisi rõõmsalt, pigem koomiliseltki: Colm Doherty (Brendan Gleeson) otsustab hakata ignoreerima oma sõpra Pádraic Súilleabháini (Colin Farrell), andmata selleks ühtki mõistlikku põhjendust. Väike lugu kahe sõbra vahelisest ebatavalisest konfliktist rullub vaikselt lahti südantlõhestavaks jutustuseks külakese räpastest saladustest ja sõjaaegsest rusutud elust. „Inisherini hinged“ algab iroonilise komöödiana, millest pärast mitut šokeerivat stseeni saab haarav tragöödia. Võrratu, kui meisterlikult McDonagh mängib tunnetel ja jätab publiku täielikku hämmingusse. Hämmingusse täis kurbust, empaatiat, lootust, igatsust tõelise sõpruse järele ja sõjasündmuste peegeldusi.

Loodus leiab alati tee“

Festivali valikus linastus mitu keskkonnateemadel filmi. Nende hulgas ka kaks vastakate seisukohtadega teost, mis mõlemad paljastavad selle, kuidas inimkond on looduse eest hoolitsemise unarusse jätnud ning toovad välja tarbimisühiskonna väärteod. „Kõik, mis hingab“9 räägib kahest vennast Nadeemist ja Saudist, kes on pühendanud elu mustade harksabade säilimisele. Sellel linnul on New Delhi ökosüsteemis tähtis osa, kuna ta tarbib suures koguses inimese tekitatud jäätmeid. Kuigi need terased olendid on linna karmide tingimustega kohanenud, ei tule nad enam toime elukeskkonna saastega. Filmis vastanduvad öö varjus üles võetud kaadrid võluvast loodusriigist, kus saastatuse epitsentris on ellu jäädud ning päevased võtted inetust tegelikkusest, kõikjal laiuvast prügist ja kõdunemisest. Paralleel inimeste ja teiste elusolendite vahel tuleb teravalt esile selle kaudu, kuidas inimesed on hooletusse jätnud tavaliselt parasiitideks või prügis tuhnijateks sildistatud liigid. Filmist „Kõik, mis hingab“ jääb kõlama mõte, et igal olendil on õigus elada, aga mitte kõik ei leia võimalust ellu jääda.

Keskkonnafilmide spektri teises otsas asub „Kuniks oksad painduvad“10, kus konservitehases hindajana töötav Robin (Grace Glowicki) avastab virsiku seest kummalise parasiidi. Ta püüab seninägematu putukas selgusele jõuda ning hoiatada võime edasise saagikorje ja puuviljade müügi võimalike ohtude eest. Katsel vältida keskkonnakatastroofi põrkab Robin kokku kapitalismi frustreeriva tegelikkusega, kus keegi ei hooli pimetarbimise ohtlikest tagajärgedest. Nagu „Kõik, mis hingab“, keskendub „Kuniks oksad painduvad“ üksikisikule, kes püüab võidelda seest mädaneva kapitalismiga. Siin pakutakse välja võimalik asjade käik, kus loodus osutub tugevamaks. Sürrealistlike, sümbolismist kantud episoodide kaudu osutab lavastaja ka immigrantide probleemidele ning naistele, kes püüavad teha aborti. Võib kinnitada, et mõlemas teoses on jõutud keskkonnateemalise probleemistiku käsitlusega inimkonna tumedama pooleni.

Laste „väikesed“ tragöödiad

Suurest hulgast tänavusest lastefilmidest jäi meelde kolm lugu laste „väikestest“ tragöödiatest. „Murtud naeratustes“11 armub teismeline Lea (Lily McInerny) valesse tüüpi. Võib-olla seetõttu, et tema elus on puudu õrnusest ja mõistmisest. Või kuna tema enesekeskne ema ega silmakirjalikud sõbrad ei suuda talle pakkuda turvalist keskkonda, kus ta võiks end armastatuna tunda. Ta kohtab endast kaks korda vanemat Tomi (Jonathan Tucker), kelle romantilised manöövrid viivad tüdruku kohutavasse olukorda. Algusest peale on Tomi salakavalad ja kurjad kavatsused selged, filmi teeb aga huvitavaks Lea siiras usk puhtasse armastusse ja tingimusteta usaldus. „Murtud naeratused“ näitab usutavalt üksiku, unarusse jäetud lapse meeleheidet.

„Vaikse tüdruku“12 Cáit (Catherine Clinch) on samuti üksik ja armastuseta jäetud tüdruk, kellel avaneb võimalus tunda lähedus- ja turvatunnet, küll aga mitte oma peres. Cáiti vanemad ootavad viiendat last ning neil pole aega ega vahendeid hoolitseda järeltulijate eest, kes vajavad samuti lähedust ja tähelepanu. Seetõttu saadetakse Cáit suvepuhkusele sugulaste juurde. Lapse kardinaalselt erinev kohtlemine kahes peres on üks valus vaatamine. Nagu „Murtud naeratusteski“, saab loo lõpp selgeks juba alguses. Viis, kuidas lavastaja kujutab Cáitile varem kättesaamatut õrnust ja ajutise perekonna toodud järsku muutust, on magus-valus.

„Suveööd“13 on eksperimentaaldokk, mis erineb eelnevatest filmidest, kuna loos räägitakse põlvkondadevahelisest valust, mille on põhjustanud keerulised isa-poja suhted. Lavastaja Ohad Milstein on loo osavalt kokku põiminud omaenda kogemusega. Kolme tegelase, Milsteini enda ning tema isa ja tema poja omavahelised sidemed selgitavad, kuidas kellegi väikesed probleemid ja märkimisväärsed tragöödiad mõjutavad järeltulijate elu. „Suveööd“ mõjub erakordselt siirana lapse silmade läbi üles võetud stseenide ja Milsteini ning tema isa ja poja vahel toimunud vestluste lindistustega. Isegi kui „Suveöödest“ jääb kõlama lootusrikas noot, puudutab see teel sinna südame kõige valulisemaid punkte.

Mässav noorus. Räpparid ja hiphopparid

Kaks filmi andsid eriti hästi edasi nooruslikku popkultuuri ja teismeea katsumusi, mõlema peaosas muusikud, kes püüavad toime tulla kas mittebinaarse seksuaalsuse või lapsepõlveaegse ära­kasutamisega. Nad leiavad lohutust uljastes loomingupursetes, leides väljundi traumadele, millega peavad maadlema paljud nende eakaaslased.

„Hingeloomas“14 tuleb soome räpparil Elinal (Elsi Sloan) kolida Lõuna-Prantsusmaale. Uue ümbrusega kohanemine ei osutugi lühikese rohelise punksoenguga Elinale nii keeruliseks, kui poleks uut poolõde, baleriin Sofiat, keda Elina kuidagi mõtteist välja ei saa. Mathieu Kassovitzi tütre Carmeni mängitud Sofiast saab Elina armukadeduse sihtmärk. Elina uus räppsingel „Sofia“ võtab kokku ta ühepoolse armastuse ning ka kiusutegude registri.

„Larry“ (Szilárd Bernáth, 2022) viib meid Ungarisse Borsodi väikelinna, kus Ádám (Vilmányi Benett) töötab lambalaudas ning saab üle kogelemisest siis, kui lindistab hiphopiloo. Muusikaliste vahepalade ja poeetilise, uitava tempoga film puudutab ühiskonnast eemale tõukamise teemat ja kiusamist ja ebavõrdsust ning seda, kuidas Ungari eliit on kaugenenud maaelanikest.

Kinnised kogukonnad

Mitmedki tänavused PÖFFi filmid näitasid seda, kuidas maarajoonides ja väikelinnades ärkavad lugematul arvul ja eri viisil elule ebaõiglus, perekonna­draamad ja varjatud saladused. Just nagu „Larryski“, on „Kuula“15 keskne temaatiline element füüsiline puue. Tegevus toimub Kreeka külas, kuna kurdil peategelasel Valmiral (Efthalia Papacosta) on tulnud lahkuda Ateenast oma vabameelsest koolist. Valmirat, kes valdab viipekeelt ning kasutab kuuldeaparaati, narrivad ja mõnitavad tihti tema kaas­õpilased. Olukord muutub komplitseeritumaks, kui Valmira armub rahvuslasest kiusajasse Mariosse (Nikos Koukas), kellel on samuti füüsiline „puue“, vähk, millest ta kellelegi rääkida ei taha.

Perekondade vaen ja arusaamatused leiavad kinematograafilise väljenduse ka Kataloonia maapiirkonnas, filmis „Alcarràs“ (Carla Simon, 2022), mis võitis tänavuse Berliini filmifestivali peaauhinna Kuldkaru. Alguses näeme sealset maailma läbi väikeste olustikupildikeste idüllilisest suvest Alcarràsi linnakeses. Siis aga saab ilmseks, et pealtnäha ühtses Solé perekonnas ei ole kõik korras, sest otsus paigaldada virsikukasvanduse aladele päikesepaneelid tekitab vimma kahe venna vahel. Konfliktile lisab melanhooliat vastandus noore ja vana vahel – vana ja abitu perekonnapea loidus on kontrastis ekstaatiliselt rõõmsate lastega, kes söövad virsikuid, jooksevad ringi päikeseküllases kasvanduses või mängivad peitust. Film põhineb autori Carla Simóni lapsepõlvemälestustel, nagu ka tema varasem „Suvi 1993“16. Tema filmides on meenutustesse ja maaelu kujutamisse segatud põllumajanduse hääbumise poliitiline sõnum ning „Alcarràsis“ näitab autor tegelastevahelist dramaatikat, aga tegelaste elud on rohkem ühenduses nende maaga, veidi vähem tavalise PÖFFi külastajast linnainimesega.

„Kolm tuhat nummerdatud kildu“17 näitab unikaalsel moel romade probleemistikku, vastandades seda linna teatrikeskkonnale. Brechtilikkust appi võttes lõhub autor Ádám Császi tihti neljanda seina ning privileegitud romadest tegelased meenutavad publikule otse, et loo sees on veel üks lugu. Romade grupis astuvad üles tõelised narkodiilerid, prostituudid ja kooli pooleli jätnud noored, kes etendavad Berliini Deutsches Theateri laval oma elu. Filmis osutatakse irooniliselt, mida kätkeb endas eri huvigruppide võrdne esindatus, ja sellele, et linlik intellektualism on fassaad, mille taga puudub igasugune arusaam sellest, milline on väikekohtades mittevalgete tegelikkus. Tõsieluelukaadrite ja teatriepisoodide erinevus kogu filmi vältel on meeldetuletuseks, et süsteemset rassismi ei saa asendada mingite karikatuuridega, mille ajendiks on olnud valgete süütunne.

#metoo, jagatud traumad ja laetud debatt

Kauaoodatud „Naise sõna“18 linastus Screen Internationali kriitikute valiku programmis. See on stiililt võrreldav „Kõigi presidendi meestega“19 ja keskendub kahele New York Timesi naisajakirjanikule Jodi Kantorile (Zoe Kazan) ja Megan Twoheyle (Carey Mulligan), kes asuvad paljastama Harvey Weinsteini, kurikuulsat Hollywoodi produtsenti Miramax Filmsi eesotsas. „Naise sõna“ kõige olulisem aspekt on selle keskendumine naiseliku trauma jagamisele. Jodi ja Megan jätavad kõrvale oma pereelu, et veenda Miramaxis töötavaid naisi Weinsteini vastu tunnistama, hoolimata mõjutamisest seda mitte teha. Stseenide skandaalse taaslavastamise asemel keskendutakse siin jõulises lähivaates hoopis tunnistustele endile. Visuaalse monotoonsuse murdmiseks lavastab režissöör Maria Schrader tunnistuste katteplaanideks stseene, mis kujutavad šokki ja traumat pärast seksuaalset ärakasutamist.

Spektrumi teises otsas asub Ulrich Seidli „Sparta“ (2022), mis on ise olnud skandaalide keskmes. Toronto filmifestival eemaldas filmi programmist, kui hakkasid liikuma kuuldused võtteplatsil toimunud laste manipuleerimisest ja ekspluateerimisest ebasündsal viisil. „Sparta“ peaosas on pedofiil Ewald (Georg Friedrich), kelle kavatsused pole küll alguses ilmsed, aga saavad üha selgemaks, kui ta sõbruneb vaeses Rumeenia külas poistega ning avab neile džuudolaagri Sparta. Siin on küllaldaselt ebamugavustunnet tekitavaid stseene, mis tõstatavad küsimuse nõusolekust ja eetikast, ning lapsi eksponeeritakse olukordades, mis on tugeva seksuaalse alatooniga. Kuigi pedofiiliateema on psühholoogiliselt väga oluline, käsitletakse seda siin küsitava šokitaotlusega, mis erineb suuresti Schraderi delikaatsest seksuaalse ärakasutamise kujutamisest.

Lõputiitrid

Puudutasime siin loos isikutragöödiaid, perekonnatülisid, keskkonnakatastroofe, poliitilist survet, füüsilist vägivalda ja muid ühiskonna valupunkte, mida kajastati tänavusel PÖFFil uskumatult laias valikus. Oleks ebaaus piirduda vaid selle artikli valikutega, nii et püüdke võimaluse korral sattuda PÖFFi kodukinno, et otsida sealt filme, mis sobivad oma väärtushinnangute, kogemuste ja huvidega. Ja kuigi need teemad on tõsised, võib programmi kokku võttes seda siiski kirjeldada armastusest kantud ja ühiskonnas positiivse muudatuse poole püüdleva valikuna.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Liczba doskonała“, Krzysztof Zanussi, 2022.

2 „Sanaa“, Sudhanshu Saria, 2022.

3 „O Rio do Desejo“, Sérgio Machado, 2022.

4 „Á Ferð með Mömmu“, Hilmar Oddsson, 2022.

5 „Shahre Khamoush“, Ahmad Bahrami, 2022.

6 „About Us But Not About Us“, Jun Lana, 2022.

7 „The Whale“, Darren Aronofsky, 2022.

8 „The Banshees of Inisherin“, Martin McDonagh, 2022.

9 „All that Breathes“, Shaunak Sen, 2022.

10 „Until Branches Bend“, Sophie Jarvis, 2022.

11 „Palm Trees and Power Lines“, Jamie Dack, 2022.

12 „The Quiet Girl“, Colm Bairéad, 2022.

13 „Lei’lot Ka’itz“, Ohad Milstein, 2021.

14 „Heartbeast“, Aino Suni, 2022.

15 „Akouse me“, Maria Douza, 2022.

16 „Estiu 1993“, Carla Simón, 2017.

17 „Háromezer számozott darab“, Ádám Császi, 2022.

18 „She Said“, Maria Schrader, 2022.

19 „All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht