Rüütel lennukis

Jüri Laulik

Mängufilm „Punane Parun” („Der rote Baron”, Saksamaa-Suurbritannia 2008, 129 min), režissöör Nikolai Müllerschön. Osades Matthias Schweighöfer, Joseph Fiennes, Til Schweiger, Lena Headey jt.      Manfred von Richthofeni nimi ütleb tänapäeval midagi (sõja)ajaloolastele, lennundusfännidele, mälumänguritele, kuid Esimese maailmasõja ajal ja pikalt pärast sedagi oli ta tõeline äss, kuulsaim hävituslendur Saksamaal ja ehk mujalgi Euroopas. Eelmise sajandi algus oli lennunduse lapsepõlv. Lendurid olid midagi erilist, kõrgem klass, inimkonna iidse unistuse „linnuna lennata” sümboolsed realiseerijad. XX  sajandi alguses olid suurtel rahvaüritustel esinenud „kunstlendurid” tõelised popstaarid. Maailmasõja alguses suhtusid suured väejuhid lennundusse kerge põlgusega, sest need ülbed klounid oma veidrate lendavate moosiriiulitega ei mahtunud kuidagi väljakujunenud sõjandusteooriatesse. Tõsi, läänerindel hakati pea kohe sõja algusest kasutama lennukeid luurelendudeks.

Alguses olid lennukid relvastamata, kuid kähku selgus, et lennuk on efektiivne luurevahend: linnulennult sai väga hea pildi vastase liikumisest. Just selleks, et vastase luurelennuk maha võtta, hakati nuputama lennuki peale relvastust, eelkõige siis kuulipildujaid. Üks esimesi edukaid pioneere sellel alal oli prantslane Roland Garros, kes peaks Richthofenist tänapäeval isegi kuulsam olema, sest tema nime kannab Pariisis nii üks suuremaid maailma tenniseturniire Les Internationaux de France de Roland  Garros ehk lihtsamalt „Prantsuse lahtised” kui ka tenniseväljakute kompleks, kus seda suurt turniiri peetakse. Richthofeni nimi on vaid mõnel väikesel Saksa tänaval. Manfred von Richthofen, vana aadlisuguvõsa järeltulija, kes oli üles kasvanud teadmisega, et tema suguvõsa väärikad mehed on ikka olnud rüütlid ja ohvitserid, alustas sõjaväelist karjääri ratsaväeohvitserina. 1915. aastal õnnestus tal üle minna lennuväkke.  Järgnes tõus oma ala tippu, populaarsusele aitas tublisti kaasa ka keisririigi propagandatalitus.

Punane Parun ei saanud tema hüüdnimeks mitte ekstreemse poliitvaate pärast, vaid tänapäeva sõjardi kohta hullumeelse kombe järgi värvida oma lennuk nagu jõulumuna. Richthofen lendas pidevalt punaseks värvitud lennukiga. Sealt ka hüüdnimi Punane Saatan, mis pärast briti Floyd Gibbonsi  1927. aastal ilmunud raamatut „The red knight of Germany. The story of Baron Manfred von Richthofen” („Saksamaa punane rüütel. Parun Manfred von Richthofeni lugu”) muutus Punaseks Paruniks. Nagu paljud Esimese maailmasõja lennuässad, hukkus ka tema enne sõja lõppu.  

Film kui legendi lakeerimine

Möödunud aastal välja tulnud sakslaste tehtud film „Punane Parun” on erandlik selle tõttu, et eelmise sajandi kaks suurt maailmasõda kaotanud ja võitjate poolt sõja alustajaks peetud ning kõigis sõjakuritegudes süüdistatud Saksamaa pole sõjakangelastest filme teinud. Pigem on masohhistlikul kombel tuhka  pähe raputatud, püütud eriti Teise maailmasõja tapategude pärast kõigilt vabandust paluda, makstud eriti juutidele suurt valuraha ja alustatud uuesti uuenenud Euroopas. Eelistatud kangelased on olnud ooberst Claus von Stauffenberg, kes läks sõja kaotuse lähenedes Hitlerile pommi viskama, või romantiline tudengineiu Sophie Scholl, kes 1943. aastal mõne lendlehe levitas. Tõsi, von Richthofen pärineb kaugematest aegadest, filmis on jäädud  truuks vanale põhikuvandile: erakordselt rüütellik ja vapper sõjamees, kes oli ka vaenlaste suhtes tõeline aumees. Filmis on roostetama hakanud legend ilusti läikima poleeritud ja üht-teist juurdegi lisatud.

Näiteks romantiline liin ilusa, moraalse ja hea südamega meditsiiniõe Kätega (Lena Headey), kes lisaks armastuse ilule avab vapra, aga lihtsameelse lennutraguni silmad sõja koledustele. Ajaloolased pole sellist neiut leidnud, pigem oli õhurüütlitel kombeks lõõgastuda pärast ohtlikku päevatööd bordellis. Või kirjutatud laest juurde lähedane võitluskaaslane, saksa juut Werner Voss (Til Schweiger). Lisame veel romantilise kohtumise Briti-Kanada hävituslenduri Roy Browniga (Joseph Fiennes) eikellegimaal pärast seda, kui von Richthofen on vaenlase alla tulistanud, aga rüütellikult ellu jätnud. Arvutitehnoloogia abiga on lisatud arvutimängu stiilis kirevaid õhulahinguid.  Režissöör Nikolai Müllerschön on Californias elav sakslane, kes valdab filmialast käsitööoskust. „Punasest Parunist” jääb aga lõpuks mulje nagu võtete jaoks ekstra ehitatud vanadest lennukitest: need on väga täpselt järele tehtud, värskelt värvitud, popi väljanägemisega, kuid nende sees ei ole mootorit.

Ehk oleks põnevam olnud film Hermann Göringist, Esimese maailmasõja tublist lendurist,  kes oli nn Richthofeni eskadrilli viimane ülem enne sõja lõppu. Või Teise maailmasõja edukaimast hävituslendurist Erich Hartmannist, kes olevat alla tulistanud üle 300 Nõukogude ja lääneliitlase lennuki. Ta oli Nõukogude võimumeeste hulgas nii tuntud ja vihatud, et kuigi tal õnnestus 1945. aasta mais end vangi anda USA sõjaväelastele, nõudis NSV Liit vihatud lenduri välja. Tema üle peeti vähemalt kaks korda kohut, lõpuks määrati  25 aastat sunnitöölaagrit. Konrad Adenauer olevat isiklikult tema vabanemisele 1955. aastal kaasa aidanud. Hartmann pääses samal aastal kodumaale koos viimaste vabanenud Saksa sõjavangidega ja oli nii kõva mees, et õpetas veel aastaid noori lendureid.