Rein Maran: loodusfilmi tegemine on tunnete mäng

Tarmo Teder

piia ruber Olete juba ligi 50 aastat filmi vallas töötanud, teinud režissöörina kümneid ja kümneid loodusfilme igasugustest olenditest, osalenud operaatorina ligi sajakonna filmi võtmisel. Millest kõik alguse sai? Kuidas filmi juurde jõudsite?

Minu filmi tulek algas päris vara. Elasin Tallinnas Raua tänaval, vanas õpetajate majas, kuhu kolisime siis, kui olin päris pisike. Aga maja oli suur, seal oli palju klutte koos ja saatus tahtis nii, et meil lõi pähe mõte, et hirmus põnev oleks fotoga tegeleda. Meie majas elas Anton Mutt, ka Andres Sööt. Antošal (Anton Mutt – toim) oli fotoaparaat, hakkasime koos pildistama. Esimene maailma jäädvustamise võimalus üle kivide ja kändude – see oli pärast sõda vapustav elamus. Alguses ei tulnud midagi välja, solgutasime ilmutajatega ja kui tekkis esimene kujutis pildina sellest, mis varem oli aset leidnud, et see säilis – see oli kohutavalt põnev. Otsisime filmi, fotograaf Nigol üht-teist õpetas. Asi arenes tasapisi, kuni keskkooli lõpuaastatel jõudsin täiesti selgele veendumusele, et ma tahan minna filmi õppima.

 

Aga enne mõisteti teid 25 aastaks Gulagi arhipelaagi. Mis asjaoludel sinna „komandeeriti”?

No ütleme nii, et see oli täiesti fabritseeritud lugu. See oli Joosepi aja lõpul, kui julgeolekul oli tarvis plaani täita. Meil oli poiste punt, kes tegi pilti, käis peol, arutas maailma asju, tahtsime sellest maailmast aru saada. Lõpetasin kooli ära ja tahtsin minna kinoinstituuti. Tol ajal kohalik kinominister Tomberg vaatas mu pildid üle ja ütles, et oh, ma soovitan sind küll, aga ta oli siis kusagil puhkamas, tuli hoopis sõjakomissariaati minna ja mind võeti armeesse. Sõdisin küll vastu, et tahan minna filmikunsti õppima, ja siis pakuti välja, et võiksin minna teenima õhuvõtete ja raadiolokatsiooni alale. Ma polnud kuigi tark ega läbinägelik ja läksin selle liimi peale, mille tulemuseks oli hoopis see, et sattusin reaktiivlennukite väljale, kuna komissariaadil oli vaja oma plaani täita. Aasta pärast korjati mind ära, kuna olin vale koha peale sattunud.

 

Ja Siberi aastad olid igasugusest fotograafiast täielikult ära lõigatud aeg?

Kaug-Põhjas oli siis küll hull olla, aga tagantjärele mõeldes olid need päris toredad aastad.

 

Eestisse tagasi saades töötasite kaevurina, elektrikuna, vedurijuhina, insenerina, teadusfilmi labori juhatajana, ikka sammhaaval filmi suunas.

Kui ma Hruštšovi sula ajal tagasi tulin, oli tempel nagu otsa ees, seiklesin ja sain tööle oma kunagise koolivenna Enn Salumi juurde akadeemiasse. Labor laienes, meil oli oma ilmutusmasin ja filmikaamera, käisime instituutide jaoks filmimas ja siis lõpuks läksingi filmi õppima, koos Andrei Dobrovolskiga.

 

Kaugõppesse üleliidulisse kinematograafia instituuti, mille lõpetasite aastal 1972. Kas võiks rääkida nn kaasasündinud filmisilmast, et inimesel on juba geneetiliselt soodumus näha asju sügavamini kui teised?

Kas nüüd just filmisilm… Pigem ma nagu mäletan oma nooremast lapsepõlvest seda, et maailmas oli kohutavalt palju küsimusi: miks on kõik niimoodi? Vahtisin, mokk töllakil, ega suutnud ümbritsevat ega inimesi mõista. Uudishimu, jah, seda oli mul küll. Täiskasvanute maailm oli imelik ja sellest oli raske aru saada. Pealeloetud moraal ei mahtunud kuidagi mu arusaamisse.

 

Kas filmiliku nägemise soodumus on treenitav?

Arvan, et need kaks asja peavad kokku saama. Peab olema mõningane eeldus ja tingimata peab sellele midagi juurde leidma. Eeldus peab täienema.

 

Olete filmilindile püüdnud putukaid ja loomi, linde, roomajaid ja kahepaikseid. Esimese hooga meenuvad rästikud, tutkad, ilvesed, kährikkoerad, kotkad ja viimati põdrad. Kes neist tegelastest on olnud kõige huvitavam? Kas saab üldse kedagi eelistades välja tõsta?

Ei saa. Loodusfilm ongi sellepärast paganama põnev. Iga loodusfilmi tegemine on tegelikult maailma avastamine. Sa avastad enda jaoks selle olendi, selle liigi ja tema maailma ning see maailm on hoopis teistsugune kui inimeste maailm. Kui hakkad sellesse süüvima ja seda mõistma, siis juhtub selline naljakas asi, et need olendid saavad omaseks. Ja sa ise muutud. Kui tahad mingit olendit filmida, siis pead ise oma vaimus muutuma selleks loomaks. Pead aru saama sellest loogikast ja liikumisest, kõikidest sammudest, liigutustest, tähelepanust… Kõik selle pead sa kuidagi tunnetuslikult iseendasse mängima. Ja alles siis jõuad nii kaugele, et võid filmima hakata. Nüüd, videoajastul, on lihtsam, vanasti oli limiit üks neljale, mis oli filmi jõudva ja musta materjali suhe. Eriti raskesti kättesaadavate loomade puhul oli see suhe isegi üks seitsmele, aga lint jookseb ju tohutu kiirusega läbi ja sa pead kaamera käivitama enne, kui midagi tähtsat toimuma hakkab.

 

Kes andis ennast raskesti kätte? Tundub, et mõne looma saab justkui lihtsamini kaamerasilma.

Imetajatel ja lindudel on vahe. Linnud on enamasti seotud mingi paigaga, kus nad toituvad ja jahti peavad. Imetajatel, kiskjatel on rajad, mida mööda nad liiguvad. Sa pead taipama, millal ja miks nad liiguvad. Abiks on ka igat sorti loodusetundjad ja professionaalsed jahimehed. Nii sa korjad raashaaval neid teadmisi, aga järgmine kord on hoopis teine maailm, teine liik, teine keskkond, teine käitumisloogika.

 

Keda veel kaamerasse püüda tahate? Kes on kripeldama jäänud?

Oi, neid on palju. Kui mul oleks veel sada aastat ees, siis täidaks ikka ilusti selle filmimisega ära. Võtmata loodust ja olevusi selles on väga palju. Loodus ja elu on nii põnev, sest see kõik on ikkagi üks suur ime, aga ühtegi elukat pole võimalik näitlema panna.

 

Rein Maran ja mängufilm?

Telefilmis sai 1979. aastal tehtud „Laanetaguse suvi”. Siis tuli tunne, et inimsuhete ning looma ja inimese suhet ja selle tekkimist ja muid probleeme ei saa dokumentaalfilmi laadis näidata. Tegime veel koos Jaan Toomingaga „Värvilised unenäod”, mis oli ka väga põnev. Ma pole mängufilmist ära öelnud, aga olen mängufilmi peale läinud siis, kui see on minu jaoks põnev. Olen elus püüdnud teha seda, mis on huvitav. Ja olen püüdnud ära sipelda igasugustest asjadest, mis pole huvitavad või mille jaoks ma ei leia põhjendust.

 

Milles üldse seisneb loodusfilmi olemus? Kuidas üldiselt ja lihtsustatult seda määratleda, teistest žanridest eristada?

Neid eripärasid on palju, on sisulisi ja tegevuslikke. Looduses sind keegi ei oota, kui jäädvustada neid olevusi, kes elavad inimesest eemal ja temast sõltumatult oma elu metsikus looduses. Sa ei saa seal mitte kellelegi öelda, et palun tule nüüd siia, teeme natuke dokumentaalfilmi. Olevus, keda sa võtta tahad, tuleb kuidagi üles leida, talle kuidagi juurde pääseda, varjatult või mõningatel juhtudel muutuda usaldusväärseks. See on omaette suur tehnoloogia. Loodusfilmide vahel  on palju erinevusi. Ma pean loodusfilmiks tundmatu, ühtaegu lähedal ja kaugel oleva maailma avastamist. Loodusfilmi omapära on just see, et püüad tabada ja mõtestada seda, mis seal on, teha see iseendale nähtavaks ja mõistetavaks. Loomulikult ka vaatajale. Ja peale selle ei saa ma igasugustesse elukatesse (kaasa arvatud ka taimed) suhtuda ilma emotsioonideta. See on ikkagi tunnete mäng. Elukaid püüdes fikseeritakse samal ajal oma arusaamised ja tunded.

 

Viimasel ajal on ka meil tehtud juttu loodusfilmi kommertsialiseerumisest: kõik läheb kaubaks, antakse ilusat pilti, pakendatakse vaatemängu. Aga looma olemus, tema hing jääb tabamata ja välja toomata. Selle asemel pakutakse meelelahutust, looma on ju telekast ikka tore vaadata.

Keskmine pürjel võib mitte ainult vaadata, vaid ka seletada oma kirgi ja perverssusi, et näe, vaata, looduses nad ka kaklevad, ajavad taga ja tapavad üksteist. Miks siis mina ei või? Oi, missugune kisma õrnema soo pärast käib! Eesmärk on võita, võita ja veel kord võita. See ongi kõik kommerts ja turutoodang.

 

Mis on aastakümnetega loodusfilmi tegemises muutunud?

Keskkond ja ka loomad on üsna palju muutunud. Mäletan, kui mulle näidati Matsalus esimest Eestis pesitsevat kühmnokkluike, nüüd on teda prahiks palju. Kui tegime filmi sookurest, oli ta üpris harukordne, raba peale paar-kolm, aga praegu on neid üksjagu. Valgepõsk-lagle oli kunagi punases raamatus rangelt kaitsealune lind. Lagrits kunagi veel pesitses, nüüd on ta meil lakanud olemast. Euroopa naaritsat oli meie looduses näha, nüüd tehakse suuri pingutusi, et ta siia püsima jääks. Muutusi on palju ja neid tuleb kogu aeg. Teine asi on see, et inimsurve on toonud õige mitmed liigid inimkeskkonnale lähemale. Kala on meres vähem ja kajakad on linnas prügikastide kallal, aga tutkad on näiteks pea täiesti kadunud. Piiritaja pesitseb kõrghoonete seinaorvades, putukaid jätkub. Mis puutub filmimisse, siis on toimunud pöörane tehnoloogiline revolutsioon. Vanasti filmisin kõik 35 mm lindi peale, tagavaraks pidi olema hunnik kassette, pluss filmikast ja spetsiaalne kasseti laadimise kott. Nüüd on filmi asemele tulnud videolint, kaamerad on väikesed, ei mölise, pragise ega särise. Sama lindi peale saab salvestada digitaalse kvaliteetse heli: on pikad mikrofonid, raadiomikrofonid. Kaamerad on kerged, kuid õrnad ja kardavad niiskust. Tehniline revolutsioon on pöörane. Põnev on see, et praegu saab filmi teha, ka loodusfilmi, peaaegu iga inimene.

 

Mille poolest inimene ja loom peamiselt erinevad? Ja ka sarnanevad?

Inimene on üks naljakas loom, imelise elu kõige omapärasem, suhteliselt viimase aja eksperiment. Elu kui tervik koos inimesega on põimunud üheks suureks keraks, kus kõik sõltuvad üksteisest ka kokku puutumata. Selles mõttes on inimese seosed eluga otsesed ja kui inimene neist irdub, siis hakkavad temas toimuma teatavad protsessid, tänu millele inimene kaotab suure osa oma looduslikust elava olevuse täiuslikkusest. Kui vaadelda erinevust, siis inimene on selles mõttes üks naljakas olevus, et kui kõigel muul elaval on tegutsemise sfäär enam-vähem reglementeeritud nende otsese ümbrusega, nende suhetega, kõik on väga konkreetne, siis inimesel on evolutsiooni käigus tekkinud see imelik omadus, et ta on võimeline tajuma ja nägema selle lähema ümbruse taha. Inimesel on abstraktne meel ja inimene on kohutavalt uudishimulik. Muud olevused on ka uudishimulikud, aga nende uudishimu on väga konkreetne. Inimese uudishimu on aga suurel määral abstraktne ja inimesel on märksa suurem võimalus otsustada oma sammude üle.

 

Ka nende sammude üle, mille tõttu pahatihti kannatavad loomad.

Liigid pole muutumatus olekus, arvukus tõuseb ja langeb. Inimene on oma tegevusega normaalset kõikumist väga tugevalt mõjutanud. Kui öeldakse, et metskitsi on palju või põtru on vähem, siis selle taga on inimtegevuse mõju. Metssead kord paljunevad, kui on pehme lumeta talv, kord jälle kõvasti kahanevad, näiteks pärast suurt sõda või karmi talve. Kui püütakse võidelda huntide vastu, kes murravad lambaid, siis sellega tegelikult vähendatakse ka kitsede elujõudu, sest hunt teeb loodusliku valiku ja reguleerib arvukust. Kisa, mis parajasti meedias käib, ei pruugi olla tegelikkusega kooskõlas. Erinevad huvid ristuvad, aga üldiselt mulle tundub, et elu ja looduse tundmaõppimisele on liiga vähe tähelepanu pööratud. Et teada, kuidas populatsioonid tegelikult muutuvad, on vaja pidevat jälgimist, andmete kogumist.

 

Sirp soovib õnne elutöö auhinna puhul! Jääme koos vaatajatega ootama teie uusi filme.

Ma ise loodan ka, et neid ikka veel tuleb.