Piiramis­rõngas

Alina Rudnitskaja väljakutse Vene geiseadustele.

CARMEN GRAY

Samal ajal kui Eesti parlament maadleb kooseluseadusega, mis võimaldaks muu hulgas legaliseerida samasooliste paaride kooselu, võtab Peterburi filmitegija Alina Rudnitskaja ette Venemaa karmistunud seadusandluse ja selgitab, miks inimõigustest ei saa mööda vaadata.

Tavaline tööpäev. Doonorid ja abilised filmis „Veri”.

Tavaline tööpäev. Doonorid ja abilised filmis „Veri”.

Kaader filmist

Alina Rudnitskaja jääb meie kohtumisele tema kodulinnas Peterburis hiljaks peaaegu tund aega, aga raske on tema sooje vabandusi mitte vastu võtta. Režissöör Rudnitskaja ajakavale pole kaikaid kodaraisse loopinud üksnes linna kroonilised liiklusprobleemid, vaid käimas on tema uue filmi viimane montaaži­päev. Filmi kokkulõikamise protsess on rahastuse puudumise tõttu surutud kokku mõnele paanilisele päevale, osalt aitavad ka sõbrad tasuta tööga. Sellisest olematu rahaga filmitegemisest on saanud igapäevane asi sellele dokitegijale, kelle julged ja paljastavad lühidokid uuest Venemaast on nii kodu- kui välismaal leidnud palju positiivset vastukaja oma toore aususe ja absurdliku tragikoomilisusega. Need vihistavad vikati riigi kõrva äärest selgelt liiga ligidalt mööda. Rudnitskaja näitab maailma, mille elanikud üritavad meeleheitest pakatavas keskkonnas kuidagi väärikalt edasi elada, näiteks 2008. aasta lühidokis „Kuidas saada libuks” („Как стать стервой”), kus on juttu koolist, kus õpetatakse naistele miljonärist abikaasa otsimise ja leidmise oskusi. Tema viimane mustvalge film „Veri” („Кровь”, 2013) linastus just Peterburi lühi- ja dokumentaalfilmide festivalil. Rudnitskaja võttis kogu filmi üles, verekogumise autoga mööda Venemaa rajoonilinnakesi kaasa liikudes, kartmata näidata majanduslikku meeleheidet selle kõige karmimal kujul. Kohalikud moodustavad pikki järjekordi, et tuua 850 rubla eest vereohvriks oma veenid. Mõnele on see ainus sissetulekuallikas. „Fakt, et inimesed peavad äraelamiseks laskuma selliste vahenditeni, näitab kogu ühiskonna üldist seisukorda,” ütleb Rudnitskaja kommentaariks. Must huumor hoiab selle empaatiliste ja groteskse portreejutustuse ülevalpool veepinda: medõed maadlemas tüüakate minestavate meestega ja lõdvendamas tööstressi pööraste joomatuuridega, mille ähmased järelmõjud kanduvad järgmisse päeva. See on teine osa Rudnitskaja plaanitavast haiglatriloogiast, mille esimese filmi „Ma unustan selle päeva” („Я забуду этот день”, 2011) keskmes on naiste näoilme hetkel enne abordipalatisse minekut. Kolmanda filmi teema on katseklaasis viljastamine.

See töö, mida ta meie kohtumise aegu monteeris, võib olla tema seni kõige skandaalsem film. Sel kuul arvatavasti Leipzigis esilinastuvas pooletunnises dokumentaalfilmis astuvad üles mitmed geipaarid, kes jagavad oma muljeid elust Venemaal ja uuest „geipropaganda” seadusest, mis seal eelmisel aastal vastu võeti ning mille kohaselt on Venemaal lastele nn ebatraditsiooniliste seksuaalsuhete selgitamine kriminaalne tegu.

Vestlusstseenide vahele näidatakse filmis kaadreid 9. mai patriootliku võidupüha paraadilt, manatakse silme ette visioon riigist, mis astub oma repressiivsete meetoditega kindlalt tagasi nõukogude aega.

Rudnitskaja töötas koos ühe LGBT-organisatsiooniga, et leida paare, kes oleksid nõus kaamera ette astuma. Kui tema operaator palus tagakiusamise hirmus oma nime filmi tiitritest kustutada, ütles Rudnitskaja, et igasugused hirmud kahvatuvad vajaduse ees häält tõsta, eristades end selgelt paljudest oma sõpradest, kes üritavad end toimuvast distantseerida, justkui poleks sellistel seadustel nendega midagi pistmist. „See on õudne, iga päev toob uue seaduse, mis on veel hullem kui eelmine. Miks võib poliitiline režiim mõelda, et seadusi võib lihtsalt suvaliselt välja anda ja inimestele öelda, mida nad võivad teha ja mida mitte?” kommenteerib Rudnitskaja. „Mul on selline vaikus enne tormi tunne nagu aastal 1939, enne sõda. Inimesed ei ela ühiskonnas, vaid peavad oma elu varjama, samal ajal käib riigis võidurelvastumine omaenda rahva vastu”. Vaikimine on nõusolek, ent Rudnitskajat küll sellesse gruppi liigitada ei saa.

Tõlkinud Tristan Priimägi

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht