Pehmed rootsi kardinad

Tristan Priimägi

Mängufilm „Valss Monicale” („Monica Z”, Rootsi 2013, 111 min), režissöör Per Fly, stsenarist Peter Birro, operaator Eric Kress. Osades Edda Magnason, Sverrir Gudnason ja Oskar Thunberg. Linastub kinos Artis. Mängufilm „Me oleme parimad!” („Vi är bäst!”, Rootsi 2013, 102 min), režissöör Lukas Moodysson, stsenarist Lukas Moodysson, põhineb Coco Moodyssoni koomiksil „Ei iial head ööd” („Aldrig godnatt”), operaator Ulf Brantås. Osades Mira Barkhammar, Mira Grosin ja Liv LeMoyne. Linastub Artises, Coca Cola Plazas, Solarises, ja Cinamonis.

Kriitikud on ikka üritanud kultuuri jaotada koolkondadeks, liikumisteks, gruppideks ja sektideks. Täpne üldistus aitab tekstidel jõud koondada ja aja kulgemise üle elada. Riigid võiksid püüelda selle poole, et nende filmikunst oleks märgiline, selgelt mõistetav. Aki Kaurismäki pani aluse praegusele soome filmile, Dogme 95 omakorda taani uuele filmile: mõlema puhul on meil seetõttu selge arusaam, mida nende riikide filmikunst endast kujutab ja millised on selle iseloomujooned. Mõlemal on selge tugev karakter, nii et meil on neid kergem mõista ja lahterdada. Ometi on sellisel klassifitseerimisel omad miinused, sest üldistuste käigus läheb isikupära tihti kaduma. Soome või Taani film on tihti „üksnes seda” ja ei midagi muud. Mõlema puhul ollakse end tänaseks täielikult nurka mänginud ja enamik kunagisi lootustandvaid filmitegijaid on vähemalt kunstilises plaanis efektiivselt tasalülitatud. Siinkohal meenuvad värskemate näidetena nii Aku Louhimies kui Dome Karukoski, rääkimata nendest loendamatutest Taani režissööridest, kes valdavad oma kunsti küll meisterlikult, kuid kelle tööd on omavahel äravahetamiseni sarnased.
Rootsi film esindab teist mudelit, mida võiks Eestile ehk isegi parema meelega eeskujuks seada, aga seda ei tehta ilmselt keerulisuse tõttu. Rootsi filmikunsti võib ehk iseloomustada sõnadega, mida kasutati 1970. aastatel uue saksa filmi kohta: neil filmidel pole mitte midagi ühist peale jagatud geograafilise aegruumi ja ajaloo, millest need tõukuvad. Rootsi viimaste aastakümnete filmid on olnud huvitavad just seetõttu, et nende suhteliselt arvukad edulood on olnud sõltumatud ja erinevad. Me ei saa rääkida koolkonnast, vaid ainult headest filmidest. Neil on omanäolisi autoreid, kellel lastakse ajada oma asja ka siis, kui vahele satub mõni ebaõnnestumine. Tundub, et Rootsi filmitööstusel on julgust panustada projektidele, mis ei allu liigitamisele.
Kui üritada leida mõttelist ühisosa, siis on selleks ehk Rootsi üliturvalise ja normatiivse ühiskonna kriitika, millega seoses meenuvad esimestena kas või Roy Andersson ja Ruben Östlund oma filmidega. Rootsi filmides on toimumispaigaks tihti aedlinnakusarnane kodanlik paradiis, mille argihüvesid nautides on inimesed oma tundemaailmaga täielikult kontakti kaotanud. Vastuhakk normile toob kaasa konflikti ja probleemne element isoleeritakse ühel või teisel moel ühiskonnast.
Kõnealused kaks filmi saavad oma alguse samast lähtepunktist. Nii „Valss Monicale” kui „Me oleme parimad!” näitavad Rootsi pastelset ühiskonda: pehmeid rootsi kardinaid, mille paneb lehvima provintslus, nii geograafiline kui psühholoogiline.
Kitsarinnalisuse vastu protestitakse siin muusikaga, sest alternatiiviks on „normaalne elu”, mis ootab paratamatusena kõiki Bullerby lapsi siis, kui neile esimene pangalaen kaela kukub.
Filmi „Valss Monicale” tegevus toimub kuuekümnendatel ja mässu keeleks on jazz, mille abil nooruke lauljanna Monica Zetterlund püüab võidelda kõigega enda ümber, aga ennekõike ebakindlusega enda sees. Tänaseks päevaks stiilikohvikute tapeediks muutunud jazz oli siis umbes nagu punk: ettearvamatu ja ürgne energia, mille pillimängijad suutsid vaid vaevu-vaevu helistike ja taktimõõtude raamidesse suruda. Siinne jazz on mõõdetum, aga oma pingutuseta stiilsuses sama surmav, Zetterlund vaheldumisi leiab ja kaotab end selles muusikas. „Valsi Monicale” režissöör Per Fly võib olla küll rahvuselt taanlane, kuid tegemist on filmikeele mõistes selgelt rootsi filmiga (kes on ka filmi tootja). Siin ei ole ei hüplikku montaaži, rohket käsikaamera kasutamist ega järske süžeepöördeid, mis taani filmi iseloomustavad. Räägitakse rootsi lugu, selle maa keeles ja sealsete näitlejatega. Rangelt võttes on tegemist klassikalise narratiivse eluloodraamaga, mis takerduks liigselt klišeedesse (mida siin on omajagu), kui poleks üht asjaolu, mis selle filmi eriliseks teeb – peaosatäitjat Edda Magnasoni. Per Fly on öelnud, et pidas Magnasoni ülimat sarnasust Zetterlundiga enne ekraaniproove pigem miinuseks – ta muutis muidugi meelt. Peale välimuse on kõhedust tekitavalt sarnane ka filmi peategelase ja tema kehastaja elulugu. Nii Zetterlund kui Magnason on pärit Rootsi väikelinnast, kust nad siirdusid oma muusat otsima Stockholmi. Mõlemad alustasid lauljana, ent leidsid end hiljem ka näitlejana. Zetterlund võitis Rootsi Kuldpõrnika filmiauhinna 1971. aastal kõrvalosa eest Jan Troelli filmis „Emigrandid” („Utvandrarna”), Magnason omakorda sellesama auhinna Zetterlundi kujutamise eest vaieldamatult teenitult selle aasta jaanuaris. Meenuvad lõputud näited meisterlikest ümberkehastumistest, mida eriti armastab ka Ameerika filmiakadeemia. Võistlus käib justkui selle peale, kes suudab täpsemalt imiteerida oma uurimisaluse subjekti miimikat ja kehakeelt – kõige andekam ahvija saab auhinnaks banaani. Magnason aga ei imiteeri, vaid on kehastunud Zetterlundiks. Siin ei ole mingit ülemängimist ega toonitatud veidrusi. Nüüd jääb tal vaid üle oma eeskuju jälgedes Eurovisiooni lauluvõistlusel nulli punktiga viimaseks tulla, et hea maitse teemärgid kõik kenasti paigas oleks.
Lukas Moodyssoni uusima filmi „Me oleme parimad!” tegevustik leiab aset paarikümne aasta pärast samas linnas. 1982. aasta Stockholmis keelduvad kolm tüdrukut uskumast, et punk on surnud, nagu väidavad nende neoonretuusides diskofännidest klassiõed. Nad eelistavad aeroobikale tuumaenergia temaatikat ja kui avaneb võimalus hakata kooli prooviruumis punkbändi tegema, leiab nende sotsiaalkriitiline positsioon sobiva väljundi ühiskonnale kättemaksmiseks. Moodyssoni karjääris on olnud nii õnnestumisi kui läbikukkumisi, aga ta on ennast ikka ja jälle tõestanud lavastajana, kes suudab lapsed nii mängima panna, et nad kaamera justkui täiesti ära unustavad. Nii Moodyssoni relvituks tegev debüüt „Fucking Åmål” (1998) kui Eestis filmitud „Lilja 4-ever” (2002) näitasid teismeliste elu lähedalt, otse nende varaküpsetest magamistubadest, vahetu elu siiruse ja toorusega.  Filmi „Me oleme parimad!” punktüdrukud on mõned aastad nooremad ehk 12-13, kuid taas suudab Moodysson panna nad rääkima näiliselt läbi harjutamata teksti pealtnäha planeerimata moel. Moodysson ise kirjeldab oma meetodit „organiseeritud kaosena”, mille käigus ta soovitab näitlejatel stseen läbi lugeda ja seejärel käsikiri minema visata, et võtte ajal oleks tekstis ja tegevuses konarusi, mis annavad stseenidele elu.
Kas „Me oleme parimad!” on lastefilm? Jah ja ei. Kindlasti ei tohiks sellise sildistamisega seda filmi kuidagi alavääristada. See on meisterlik keskmine sõrm kogu Rootsi pealiskaudsuse suunas ning ühtlasi Moodyssoni naasmine kergema, humoorikama tooni juurde, mida nägime tema varastes filmides nagu „Fucking Åmål” ja „Koos” (2000). 
Tundub, et nendes Rootsi filmides kuvatud „pehme mäss” vastab ka Artise kino identiteediotsinguile. Nende vaatajaskond ilmselt päris süütepudelitega vehkimist välja ei kannata ja barrikaadidele ei jookse, aga peab siiski leidma tee välja mittemidagiütlevast sihtgrupipõhisest filmivalikust. „Valss Monicaga” ja „Me oleme parimad!” jäävad mõnes mõttes halli tsooni nende vahel. Tegemist on koguperefilmidega, mis esitavad oma delikaatsel moel võimaluse püüelda väljapoole argist nüridust.