Pastelne spliin-muusikal

Kirill Serebrennikovi „Suve“ vaatamine tekitab küsimusi, milliseid ei peaks õnnestunud filmi korral tekkima.

TAUNO VAHTER

Mängufilm „Suvi“ („Лето“, Venemaa 2018, 120 min), režissöör-stsenarist Kirill Serebrennikov, operaator Vladislav Opeljants, helilooja Ilja Demutski. Osades Teo Yoo, Roman Bilõk, Irina Staršenbaum jt.

Augusti alguses jõudis meie kinodesse vene režissööri Kirill Serebrennikovi värske film „Suvi“, mis räägib ansambel Kino liidrist Viktor Tsoist ja vene muusikaelust 1980ndate alguses. Film esilinastus mai alguses Cannes’i festivali põhivõistlusprogammis märkimisväärse meediakära saatel. Kära üks põhjus oli režissööri puudumine, sest Serebrennikov istub eelmisest aastast Moskvas koduarestis, oodates kohut umbes miljoni dollari riigi raha ebasihipärase kasutamise süüdistusega. Serebrennikov võeti algselt vahi alla mullu suvel Peterburis just „Suve“ võtetel ning ta pidi filmi viimase montaaži lõpetama stuudio asemel oma kodus. Serebrennikovist on aastaga saanud üks vene dissidentluse käilakujusid ja Putini-meelsete arvates riigi raha virutanud kodumaa reetur. Ent samal ajal kui lääne press keskendus rohkem Serebrennikovi juhtumi poliitilisele kärale, olid Venemaal suuremaks teemaks filmi endaga seotud probleemid. Lühidalt öelduna: väga paljud olid filmi tõttu pettunud ja vihased ning suuremas osas üldse mitte poliitilistel põhjustel.

„Suve“ puhul on peamine probleem: millise žanri filmina seda peaks vaatama? Kas eluloofilmina, muusikafilmina või … lihtsalt ühe loona? Venemaal tekkinud kriitikatulva peamine põhjus on selles, et filmi käsitatakse ansambel Kino liidri Viktor Tsoi ja tema sõpruskonna kirjeldusena 1980ndate algusest. Filmi kaks keskset liini on armastuslugu ning muusika. Kui meil Eestis ning ka teistes Baltimaades oli rokkmuusika avalikumalt rahva silme ees (peale üksikkontsertide alustati 1979. aastal Tartu muusikapäevadega), siis vene rokiajaloos peetakse oluliseks 1981. aastal asutatud Leningradi rokiklubi, kus esinesid paljud bändid nagu Akvarium, Zoopark, Televizor või Kino. Filmi tegevus toimub enne Tsoi tuntuks saamist ja esimese albumi „45“ ilmumist (toona muidugi lindil, mitte Melodija vinüülina), peamiselt 1981. aasta suvel. Näeme noore kutsekooliõpilase Tsoi tulekut muusikute seltskonda ning kiiret esilekerkimist, nõukogudeaegse rokiskeene kirjeldust. Filmi teiseks liiniks valitud armastuslugu on kolmnurk, mille osalised on Tsoi, muusik Mike Naumenko ning tolle naine Natalja Naumenko. Tsoi ja Nataša vahel on veider mõrumagus poolplatooniline armulugu Mike’i teadmisel ja seda eksponeeritakse väga vaimsena. Tsoi hilisem värvikas abikaasa Marianna on filmis võrdlemisi väike tegelane, nende tutvus algas hiljem.

Eluloofilmina ebatäpne ja pealiskaudne

Pärast esimeste kirjelduste ja treilerite avaldamist tuli hävitav kriitika. Esiteks vihastas Kino endine liige Aleksei Rõbin, keda filmis nimetatakse Dimaks, sest Rõbin keelas oma tegelaskuju kasutamise ära. Kino esimese albumi kokku pannud Andrei Tropillo kommenteeris, et ilmselgelt ei tea Serebrennikov muusikutest ja rokkmuusikast midagi. Sama ringkonnaga tihedalt lävinud Boriss Grebenštšikov ütles, et film on „algusest lõpuni üks suur vale“. Kuigi filmi lõpus mainitakse, et käsikiri põhineb suures osas Natalja Naumenko mälestustel, siis on too intervjuudes paljutki tagasi võtnud ja öelnud, et mingit armukolmnurka ei olnud ja sama arvamust on avaldanud ka Artemi Troitski.

Kõige selle pealt võib üldistada, et kunstilise valiku ja ootuste vahe on liiga suur. Tsoi on vene publikule nii suur legend, et „Suve“ eksponeerimine suure Tsoi eluloofilmina toob kaasa pettumuse. Kõik faktid ei pea paika: näeme Tsoi sündmusrohkest elust vaid üksikuid pastelseid hetki, mis annaksid kokku ehk seriaali esimese osa materjali, aga mitte väga palju rohkem. Me ei näe Tsoi ja Kino suurt läbimurret paar-kolm aastat hiljem, sügavamat kirjeldust isikust, nõukogude noorte ebajumalaks tõusmist, põgenemisi kontsertidelt fännikarja eest, korea päritoluga seotud probleeme ning traagilist surma Lätis toimunud liiklusõnnetuses, kui hommikul kell viis kalale minekuks tõusnuna hiljem roolis magama jäi. Selles mõttes oleks filmi õigem nimi ehk „Kevad“, mitte „Suvi“. Kui 1990ndatel valmis Tsoist terve rida dokumentaalfilme, siis Serebrennikovi „Suvi“ on esimene tõsine mängufilm. Kuid lisa on peagi tulemas, juba järgmisel aastal peaks valmima Aleksei Utšiteli mängufilm Tsoist hoopis teistsuguse vaatenurga alt – kuidas lähedased Tsoi surnukehaga Jūrmalast Leningradi poole sõidavad ja möödunut meenutavad. Pärast seda saab teha veidra võrdluse filmidest, millest üks põhineb loo algusel ja teine lõpul.

Mahe mässumeelsus

Kui aga unustada faktitäpsus ja vaadata filmi muusikaloona, rokifilmina? Paljude legendide kohta öeldakse, et igaühel on staarist oma ettekujutus ja muljed võivad olla väga erinevad. Tsoi ja Kinoga on täpselt sama lugu: mõnele seostuvad nad malevalaule meenutavate ballaadidega, mõnele punkroki või poliitilise sõnumiga.

Serebrennikovi „Suve“ üldine meeleolu on mahe ja helge, nostalgiline nagu vanad fotod kadunud noorusest. Tehakse lõket, tinistatakse kitarri, noored kargavad suveöös ümber lõkke ning ikka juuakse köögis viina. Kõlavad ka klassikaks saanud kenad lood, on ka väikesed vastuolud, aga mitte midagi väga traagilist. Tsoi, kes on kirjutanud laulud nagu „Alumiiniumkurgid“, „Vasja armastab diskot, diskot ja viinereid“ ja „Vahetus“, on selles pildis natuke liiga isikupäratu mömm. 19aastast Tsoid kehastab 37aastane Saksamaal sündinud ja üles kasvanud korea näitleja Teo Yoo, keda on dubleerinud kaks vene näitlejat, repliikides Deniss Kljaver, laulude puhul Pjotr Pogodajev. Kuigi Kino ei olnudki kunagi mingi puhas punk, pigem teatud pungisugemetega popp või vene new wave, siis on see pilt ühe rokifilmi jaoks liiga tasaselt voolav jõeke. Peategelase isikust me suurt midagi teada ei saa, sõjaväkke võetavaid poisse näidatakse kiirelt palja tagumikuga vaid kerge huumori võtmes, kuid Tsoi ränk hullumajatuusik käsitlust ei leia. Ei näe me ka lugusid sellest, kuidas noored ärajäänud kontserdi pärast saali segi peksid, nagu mitmel pool juhtus (ei olnud Propeller sugugi ainus, kellel selliseid asju juhtus). Teine kandev tegelane Mike Naumenko (Roman Bilõk, rohkem tuntud kui ansambel Zveri laulja) on tegelaskujuna avatud pisut paremini kui muusik, kes tõi lääne roki kaveritena vene keelde, aga originaalloomingus väga tugev ei olnud. Sel hetkel kui tegelased laskuvad taas kord vestlusesse muusika olemuse üle, tekib filmis paralleel Aleksei Germani filmiga „Dovlatov“¹ – üsna põhjusetult võetakse tempo maha aruteludega, mis peaksid justkui lisama sügavust, aga mõjuvad üleliigsete ja pinnapealsetena. Kangelane on liiga õilis ja nurkadeta – on see siis liiga suurest lugupidamisest või lihtsalt režissööri valik. Kaasteeliste mälestustes on meeleolukaid kirjeldusi tollastest korterikontsertidest (nn kvartirnik’ud), ülimalt veidrate nimedega asutuste pidudest ja tormilisest kõrgajast, siin aga jäävad värvid väga pastelseks ja spliin on mahe, väga mahe. Tsoi ei olnud küll alkohoolik-elupõletaja, nii et siit ei saaks sellist filmi nagu Oliver Stone’i „The Doors“ (1991) või James Mangoldi „Nagu noateral“,² kuid Tsoi oli siiski mitmetahulisem nähtus. Mälestuste järgi tundis oma staari hinda ja võis muutuda ka väga ründavaks.

Kerge suvefilm

Ja viimaseks – unustame eluloo ja unustame rokivaibi, üritame seda kõike vaadata eelarvamusteta, lihtsalt ühe loona, millel on juhuslikke kokkulangevusi tegelikkusega. Siis on „Suvi“ romantiline komöödia, muusikal, omamoodi segu „Artistist“, „Sigade revolutsioonist“ ja „La La Landist“,³ nagu on märkinud ka Artemi Troitski. Serebrennikov on filmi otsustanud teha mustvalgena. Nojah, nagu on iga idamaine vanasõna alati õhtumaisest targem, on ka iga mustvalge film teatavasti sügavamamõttelisem kui värvifilm, oleme ju seda näinud ennegi: „Schindleri nimekiri“, „Ida“, „Nebraska“,⁴ „Artist“ jne. Võib muidugi välja tuua, et must oli alati Kino ja Tsoi eelistatud värvitoon, aga siin on põhjus rohkem ikka muus. Aeg-ajalt toob mõni tegelane ekraanile sisse muu värvitooni ja hall Nõukogude ühiskond saab pisut kirgastust. Ühtlasi on lavastaja otsustanud rohkelt kasutada neljanda seina lõhkumist ning aeg-ajalt puhkevad (tähelepanu – ohutuled plingivad!) maagilise realismi vaimus fantaasiastseenid, kus näiteks rongi- või trollireisijad võtavad muusikalinumbri üles ning lõpuks keegi ütleb, et „nii see siiski ei olnud“. Kui alguses tundub see isegi meeldivalt ootamatu, siis pärast mitmendat kasutamist juba tüütu element.

Muidugi näeme ka teatud ajastuomaseid stereotüüpe, eriti seoses esinemisloa saamisega. Ka igal tollasel Eesti bändil on lugusid tarifitseerimiskomisjoni ees esinemisest. Siin on hindajateks rokiklubi tagurlikud ametnikud, kes ei taha käredaid noori lavale lasta. Ajalugu on küll sageli tegelikkusest veidram, aga mõned nendest tegelastest on ehk liiga karikatuurseteks tehtud. Õilsa emaliku hingega on neist vaid valgustatud saav naisametnik, kes meenutab venelannast koolidirektorit filmist „Seltsimees laps“⁵ – ja sugugi mitte asjata, sest teda kehastabki meie vaatajatele sealt tuttav Julia Aug. Kahetunnine film sõuab muusikalise armastusloona korrektselt, kuid ei kaotaks palju umbes pooletunnisest kärpimisest.

„Suve“ peamine probleem on see, et see ei vasta väga selgelt ühegi sihtgrupi ootustele. „Suvi“ ei ole põhjalik eluloofilm, muusikafilmina on see liiga tüüne ja romantilise komöödiana liiga aeglane. See on teatud poliitiliste ja kunstiliste pretensioonidega festivali­film – lihtsa moraaliga armastuse ja loomevabaduse tähtsusest. Pilt jookseb kenasti, aga sisust kõhtu täis ei saa. Pärast vaatamist jäid saatma kaks mõtet. Esiteks: kui palju selle filmi kõmust on seotud filmi enda või selle ainesega ja kui palju sai see tähelepanu Serebrennikovi kui Putini režiimi poolt koduaresti saadetud isiku tõttu? Serebrennikov oli küll ka enne tuntud lavastaja, kuid Cannes’i võistlusprogrammi lisamine tekitab antud juhul siiski kahtlusi teatud konjuktuuri jälgimises. Me ei tohiks ennast panna olukorda, kus poliitilistel põhjustel materdamise kõrval hakkame poliitilistel põhjustel kiitma. Boriss Grebenštšikov rõhutas, et ta soovib Serebrennikovi vabastamist, ent filmiga ta ei nõustu. „Suvi“ ei pälvinud küll Kuldset Palmioksa, aga sai parima heliriba auhinna.

Teiseks tekkis filmi vaadates küsimus vene muusika kohast Eestis. Kino esines Eestis vähemalt neli korda (1985, 1986 ja kaks akustilist kontserti 1988, millest on olemas ka netist leitav salvestus) ning kuigi täpseid andmeid muidugi pole, siis ilmselt ikkagi valdavalt venekeelsele publikule. Kuigi eestlaste roll oli Nõukogude muusikaelus ebaproportsionaalselt suur, siis vahel kiputakse seda serveerima nii, nagu poleks mujal Nõukogude Liidus uuemat rokkmuusikat eksisteerinudki ja lääne asjadest ei teatud midagi. Tegelikult toimusid ka seal sarnased protsessid, aga esinemisvabadus oli väiksem ja eestlaste huvi venekeelse muusika vastu selgelt langev. Ilmselt väga paljud praegu Kino muusikast lugu pidavad inimesed avastasid nad alles tükk aega pärast Tsoi surma. Tsoi ja Kino käisid Eestis ja Lätis sageli ka isiklike sõprade tõttu, viimane Kino album on salvestatud ühes Plieņciemsi küla kuuris ning viimase Kino kontserdi heli eest Lužniki staadionil vastutas Eesti firma. Ka sel aastal toimub 16. augustil Vabaduse väljaku ääres Tsoi mälestuskontsert. Nii on side Kinoga publikul endiselt olemas ja ka „Suve“ võib selle muusikaga tutvumiseks vaadata, kuid kõiki ootusi see kindlasti ei täida. Kui kunagi jõuavad meil linale Grapsi, Joala, Ruja või kellegi teise lood, siis saame hinnata, kuidas meil sama keerulise ülesandega hakkama saadi. Loodetavasti on julgust valida nurgelisem lugu.

 

¹ „Довлатов“, Aleksei German, 2018.

² „Walk the Line“, James Mangold, 2005.

³ „L’artiste“, Michel Hazanavicius, 2011; „Sigade revolutsioon“, Jaak Kilmi, René Reinumägi, 2004; „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

⁴ „Schindler’s List“, Steven Spielberg, 1993, „Ida“, Paweł Pawlikowski, 2013, „Nebraska“, Alexander Payne, 2013.

⁵ „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.