Müstika igapäevaelus või igapäevaelu müstifitseerimine

KAJA KANN, MADIS KOLK

Dokumentaalfilm „Matusepäevikud“ (Allfilm, Eesti 2019, 93 min), režissöör-stsenarist-operaator Marko Raat, produtsent Ivo Felt.

Dokumentaalfilm „Lagle rännakud“ (Stuudio Navona, Eesti 2019, 51 min), režissöörid Jaan Kolberg ja Meelika Lehola, stsenarist Loone Ots, operaatorid Jaan Kolberg, Meelika Lehola, Arvid Tampu ja Jaan Tristan Kolberg, produtsent Jaan Kolberg.

Marko Raadi „Matusepäevikuid“ vaadates valdas taas vana tuttav tunne, et ainuke film, mida üldse on mõttekas teha, ongi dokumentaalfilm. Veel enam: ka ainuke film, mida on mõtet vaadata. Hiljem, vaadanud ära ka Jaan Kolbergi ja Meelika Lehola „Lagle rännakud“, kippus see tunne hajuma. Selgeks sai aga kahe dokumentaalse lähenemise täiesti erinev ambitsioon. Mõlemad filmid astuvad väärikasse temaatilisse ritta, kus on lähiminevikust ees Jaan Tootseni „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“ (2018), Andri Luubi „Isa Guy“ (2017) ja mõni aasta varasem Heilika Pikkovi „Õlimäe õied“ (2013). Portreefilmid, kus koos peategelase maise elu kaardistamisega püütakse tabada ka tema vaimse ja vaimuliku rännaku etappe.

„Lagle rännakud“ lubab küll teekonda kui metafüüsilist protsessi, kuid jääb sellest hoolimata informatiivseks publitsistikaks, kus kunstiline püüdlus puudub. Me saame palju teada, aga see ei puuduta, see on justkui entsüklopeedia lugemine. Ka filmi rütm on laialivalguv ja väheütlev, teekonna pikkust ja raskust me ei taju.

Nagu ka mõnes oma varasemas dokis – näiteks „Rahva vabaduses“ (2011) – püüab Kolberg siingi mõneti kunstlikult ühendada usu- ja poliitikateemat. Pareki isikuomadused ja elukäik annavad selleks arvestatava impulsi. Kaamera saadab Parekit tema rännakul pühapaikadesse Petlemmast Mordvani, peatuspaikades jutustab ta oma eluloost nii vabadusvõitleja ja poliitvangi, poliitiku kui ka kloostriasukana. Ema Tekla Famiglietti räägib filmis sellest, kuidas Laglel on Jumala eriline õnnistus ja kuidas temast sai katoliiklane, kuna ta oli seda seesmiselt juba varem. See ei ole öeldud suusoojaks, vaid kirjeldab peategelase olemust sama siiralt ja lugupidavalt, nagu loendamatu hulk teisigi filmis intervjueeritud Pareki võitluskaaslasi. Paraku moodustab see monoloogirida justkui päevakangelast mõne tähtpäeva puhul portreteeriva telesaate, jättes aga kujundi kaudu avamata nii tema taevase kui maise võitluse, rääkimata nendevahelisest pingest. Ei taha uskuda, et Pareki aus ja sirgjooneline isik juba oma olemuselt välistaks dramaturgilise konflikti. Sellisel deklaratiivsel tasandil, nagu filmi autorid meile seda esitlevad, ei tekita kiriku roll Lagle elus ju mingit kahtlust, usu ja poliitika vägisi ja kujundliku kontseptsioonita kokku sidumine filmis teeb aga mõlemale poolusele liiga. Seda enam, et vestlustes Lagle ise oma usulist vagadust teemana üldse peale ei suru, pigem räägib ta seda innukamalt oma praktilistest toimetustest kiriku rüpes ja heaks.

Sõbrad ja pühakud

Põgusalt libisetakse üle teemast, miks Parek otsustas ikkagi nunnaks mitte hakata, vaid jääda enda sõnutsi kiriku sõbraks. Sellises valikus on palju siseheitlust, meenutagem kas või ema Ksenjat Heilika Pikkovi „Õlimäe õites“, kus näidatakse veenvalt, et ka religioosse inimese teekond ei ole languste ja konarusteta. Nii nagu Lagle nimetab end kiriku sõbraks, jäävad ka Kolberg ja Lehola rohkem filmi sõpradeks, soovimata süveneda dokumentalistika portreteerimisvõimalustesse. Need võimalused ei tähenda ilmtingimata seda, et peategelase hinges toimuv tuleks mingi intriigi või provokatsiooniga kinolinal paljastada, küll aga leida sellele tajuvasteid, kujundeid, paralleele. Lisaks paljudele muudele võimalikele põhjustele kajastub Lagle ilmikuksjäämise otsuses vaieldamatult suur respekt kiriku ning tema pühakute ja märtrite suhtes. Seda hoiakut tajume tema vestlustes ja tegudes, pole võimatu, et see tärkas just Venemaa vangilaagris, kuhu kaamera meid nüüd aastaid hiljem Laglet saates viib. Kuid režissöör ei jaga seda respekti, ta ei näita selle hoiaku kujunemist ega kasuta selle kirjeldamiseks kunstilisi võtteid, vaid ehitab üles meelevaldse kausaalse ahela, kus segunematud ained – usk ja poliitika – segatakse meelevaldselt kokku põhjuse-tagajärje komplekti ning kantakse see kõik Lagle Pareki isikule üle. Kõik tema kaasteelised on otse kaamerasse rääkides pandud Laglet pühakuks ülendama ja Lagle enda meenutused sõlmitakse sellele ülistuslaulule justkui salmideks vahele. Vähe sellest, et seda on tehtud kunstiliselt küündimatult, on see ka eetiliselt alatu, eeskätt peategelase enda suhtes.

Kahe kõnealuse doki erinevus algab juba tegelaste valikust. Marko Raat on võtnud vaadelda, olgugi vaimulikke, siiski patuseid ja ebatäiuslikke inimesi, Kolbergi ja Lehola tegelased seevastu on plekitud ja perfektsed. Lagle Parek on keskne tegelane, aga selleks et teda pühitseda, kuulatakse näiliselt ära ka teised tema kaasaegsed poliitvangid, aktivistid, kolleegid ja sõbrad Mart Laarist Viktor Niitsooni, Kersti Kaljulaidist Jüri Reinvereni. Meile antakse mõista, et dissidendid, kes vangi pandi, olid märtrid, näidates samal ajal pildis kauneid kirikuid ja kloostreid Tallinnas, Roomas, Petlemmas ja Mordvas.

Kolberg ja Lehola ei taju, et Laglest pühakut luues ja selle teenistuses ka Lagle enda juttu kasutades marsivad nad poriste saabastega pühakotta ja asetavad nõnda ka Lagle enda alandliku meele justkui jutumärkidesse. Kaasteeliste meenutusi kuulates saame teada, et Pareki elus on ainult üks vaieldav samm: Eve Pärnaste heidab ette, et ta 1992. aastal riigikokku ei kandideerinud. Võimas! Mingigi dramaturgilise intriigi lootust annab Ain Seppiku ja Jüri Pihli kaasamine küsitletute ringi, kuid ka nemad, unisoonis kõigi eelkõnelejatega, kinnitavad vaid Lagle laitmatut kuvandit. Puudujääk ei seisne selles, et filmis oleksid ilmtingimata pidanud tema kunagised poliitilised vastased, näiteks Mart Kadastik, temast halba rääkima, vaid selles, et film, selle rännakud ja vestlused ei aidanud vaatajal kaasa teha Lagle katsumusrohket rännakut, tajuda neid kiusatusi ja proovikive, mille kaudu karastub meel ja võtab kuju Jumala kutse.

Selle asemel kõlab film nagu tüütu ajalootund, kus lapsed viibida ei taha. Milleks üldse filmikeel, kui ei pilt ega montaaž meile midagi ei ütle ja kuhugi ei kanna? Teksti ja pildi vahel ei toimu dialoogi: millest suu kõneleb, seda kaader illustreerib. Ajalugu tutvustataksegi pidevalt mustvalgeid staatilisi dokumentaalfotosid näidates. Ehk oleks parem olnud Lagle Parekist pildiraamat koostada. Lagle räägib Venemaal, kuidas õppis vangilaagris rohtu sööma ja nõnda, otse tähenduselt tähendusele liikudes, oleme järgmise pildiga juba Õlimäe kloostris, kus ema Ksenja kõneleb, kuidas Lagle õpetas teda rohtu sööma. Ema Ksenja lõpumõte – maltsa korjates mõtleb ta alati Lagle peale – on ilus ja südamlik, kuid kas sellega piirdudes ei lastud käest tohutut potentsiaali Lagle vaimset otsingut vana õigeusu nunna valgustunud elutarkuse taustal paista lasta. Kõigi konaruste ja erisustega. Seda enam et oma eksistentsiaalsest valikust rääkides mainib Lagle ka Ksenjat. Kui filmi lõpupoole kohtuvad Lagle filmi palverändurid veel ka isa Vello dokumentalisti Jaan Tootseniga, siis jääb mulje, et „Lagle rännakud“ on nagu reklaamklipp eesti uuemale kristlikule dokumentalistikale. Ksenja ja Tootsen pole selles küll süüdi, aga samuti ei tohiks Lagle süüdi jääda selles, et ta sattus omanimelise filmi eelreklaami, paraku on tema pandud oma näo ja nimega lõpptulemuse eest vastutama ja ka kõrvaltegelased on sattunud režissööride manipulatiivsesse haardesse.

Saraksanski kloostris räägib Parek oma memuaare justkui Jüri Reinverele, keda kaamera korraks ka kuulajana näitab. Milleks? Kas selleks, et nagu monolavastuses, peab kangelase jutt esteetilise võttena olema adresseeritud veel kellelegi teisele peale publiku? Aga Parekit sunnitakse ikkagi rääkima publikule ja teised lihtsalt kordavad seda üle, lisades oma kaanonkordusega vaid pateetikakraadi. Nii nagu hakkab kahju objektiivi ette jäänud peategelasest, tunduvad vastu tahtmist lõksu püütuna ka kõrvategelased. Filmis on faktina fikseeritud palju põnevaid võttepaiku ja palju põnevaid isiksusi, kes kõik saaksid Lagle paletti täiendada, aga kogu see potentsiaal ja ressurss ammendatakse ja tühjendatakse, sest režissööridel on juba rännaku alguspunktis selge, kuhu nad lõpuks jõuavad ja nii ei huvitagi neid ei peategelase enda võimalikud siseheitlused ega ka teiste tegelaste isiklik maailm. Nad vaid illustreerivad režiikontseptsiooni. Palju infot ja kujundeid jääb kas kinni püüdmata või aktiveerimata.

Elu ja elamine

Marko Raadi „Matusepäevikud“ ei ole aga lihtsalt ajakirjanduslik uurimus ega sõltumatu vaatleja märkmed kolmest Kanadas elavast eesti vaimulikust. See on kunstiteos, mis liigutab ja mõjutab vaatajat nii intellektuaalsel kui ka emotsionaalsel tasandil. Muidugi on surmateema puhul mõju juba eeldusena sisse kirjutatud. „Matusepäevikutes“ mõjus aga see, et iga üldisem teema, mis vundamendi või vihmavarjuna konkreetsete tegelaste ja tegevuse all või kohal seisis, oli üllatav ja avas olukordi ootamatu kandi pealt.

Filmi keskmes on küll surm ja suremine, kuid Raat räägib meile pigem loo elust ja elamisest. Elamisest üksinduses, kus ka Jumal ise ei suuda isegi vaimulikule pakkuda leinast ülesaamisel abi. Elamisest ilma usuta imesse, lastes ometi imedel sündida. Peale põhiteema tõusis fookusse ka näiteks asjaolu, et kolm peategelast – luteri pastorid Mart Salumäe ja Kalle Kadakas ning baptistivaimulik Jüri Puusaag – teenivad Toronto eesti kristlaskonda mitte algupäraste kogukonnaliikmetena, vaid nad on oma missioonile siirdunud taasiseseisvunud Eestist. Lisaks kristluse võimaliku hääbumise teemale XXI sajandi maailmas toob see keskmesse ka eesti asja ajamise võimalused väliseesti diasporaas. Saame aimu, olgugi vihjeliselt, et luteri kogudustes on „eesti asi“ prioriteetsem kui baptistlikus kontseptsioonis Jumalariigiks valmistumises.

Häiriva, kuid olulise suuna annab juba filmi alguses kätte Kalle Kadaka tõdemus, et tänapäeva arstid oskavad üpris täpselt ennustada inimese surmaaega. Vaidlus teadmise ja uskumise vahel jääb painavalt loksuma iga järgneva situatsiooni kohale ning kandub kaasa ka Kadaka jõuluvanastseeni ja selle eneserefleksiooni. Kõnekas on hetk, kui Mart Salumäe mõõdab käekella abil sekundeid, millal astuda koguduse ette. Kui Kalle Kadakas kuuleb koguduse vanemalt, et lõppenud jõuluteenistusel oli 18 inimest, järgneb pikk vaikus. Kultuurhariduse taustaga vaimuliku puhul on ehk kohane öelda – kandev paus. Sellele peagi järgnev arutelu, et 30 oleks ikka parem olnud ja parimatel päevadel on olnud lausa 50, võiks mõjuda väiklaselt isegi hoolimata sellest, et isa Kalle sõnab lõpuks, et ka ühe inimese jaoks tuleb teenistust pidada. Ometi juhatavad need väikesed justkui kapriisidele osutavad detailid filmi edenedes armsalt abitule ja ilusale äratundmisele, kuidas ka vaimulikud loovad oma igapäevaelurituaale – lisaks kanooniliste reeglite täitmisele – selleks et endast suurema (ja pahatihti ka väiksema) maailmaga toime tulla ja sellega suhestuda. Saada hakkama, kuid saavutada ka alandlikkusseisund.

Surma kõrval tuuakse sisse veel mitu kõrvalteemat, mis hakkavad põhitelge rikastama ja täiendama. Näiteks vaidlus selle üle, kas Toronto eestlased on põgenikud või emigrandid. Kas nad on mingitel objektiivsetel põhjustel geograafilises mõttes välja rännanud või siplevad hoopis eskapismis, on kriisis, kus tõelisuse eest põgenetakse kujuteldavasse maailma. Film põimib läbivalt argist ja metafüüsilist, nii et vaatamata värvikatele peategelastele ei takerdu üldistus nende isikuisse, vaid laseb vaatajal keskenduda omaenda hingeheitlustele.

Mida me üldse teame surmast? Kas matused on kurb sündmus, kus laseme lahti millestki, mis enam kunagi tagasi ei pöördu või on see tulevikku suunatud vabanemine, uus algus? Väidetavalt on tänapäeva inimene surmakogemusest eemaldunud, vanaema tagatoas hingeheitmine ja sellele järgnev perenõupidamine on üha enam asendunud ametliku teatega hooldushaiglast ja sellele järgneva logistikakoosolekuga. Vist võetakse ärasaatmistele üha harvemini kaasa ka pere noorimaid liikmeid. Avatud kirstugi näevad üha harvemini juba ka keskmised põlvkonnad. Tahtmata väita, et filmis portreteeritud kolm vaimulikku ja nende esindatud kaks konfessiooni oleksid üldistuste tegemiseks piisavalt representatiivne alusmaterjal, ärgitab filmi kujundikeel ja kaamerafookus nähtut tõlgendama ja kontekste looma.

Filmis kajastatud matuste kadunukesed on valdavalt väga vanad inimesed, nende hääbumise ja surmaga ei hääbu mitte ainult üks maine elu, vaid ka väliseesti kogukond. Kas on põhjuseks tänapäeva inimese surmakaugus, eksistentsiaalne äng eestluse kuhtumisest või lihtsalt konfessionaalne eripära uinunu teelesaatmise mõtestamisest, kuid filmis näeme palju lohutamatut leina, leppimatust tõsiasjaga, et sel inimesel oli aeg kätte jõudnud ja nii on õige ja hea. Stseen, kus noorem naine püüab lahkujale järelehüüet lugeda on nii talle endale kui ka vaatajale lausa füüsiliselt valus. Ta luksub, ta ei saa rääkida, kogu hingamis- ja kõneaparaat on kinni kiilunud. Vahel tuleb vabanemine ja poolik lause siiski õnnestub, kuid siis taas kramp ja suutmatus afektiseisundis hingata. Ja kui sellises võimatus seisundis, juhuse kokkusattumisel peaks üks pisike hingetõmme minema valesti, on ka noore naise surm siinsamas. Võimas füüsiline kaader piiri peal olekust, elamise võimatusest, sest kui sa ei hinga, siis sind pole.

Haanja mehed

Läbiv muusikaline motiiv filmis on „Haanja miis“ Reet Hendriksoni esituses. Esmapilgul nagu kontekstitu või siis vastupidi, just liigselt konteksti suunav, vaimulikelt ja surmalt väliseestluse paatosele. Kujund pääseb mõjule stseenis, kus üks Kalle Kadaka tööalane kohustus on jõudnud mõnevõrra lõbusamasse faasi ning näeme lühikeste pükstega vaimulikku seiklemas öises Torontos, järgnemas pastori pihtimus otse kaamerasse bussi tagaistmel. Kalle tekst tuleb kaadri tagant, nii nagu ka Haanja mehe palve oma leivatükk silgupütti kasta, näeme vaid vaimuliku silmi, mis annavad kõnekalt edasi tema suhet alkoholiga – tal on kahju, aga see ei vii meeleheiteni, pigem on see nagu Pauluse vai ihus, millega peab tegelema; ühtaegu nii kiusatus kui ka alandlikkuse harjutus. Ta on inimene, kes haldab nii enda kui ka teiste jaoks ravimina jumalasõna, aga samal ajal tajub ta selle kandmise koormat ja vastustust. Siin moodustavad küll taevane ja maine koos dokumentaalse misanstseeni: Kallel pole enam kehtivat dokumenti, millega Eestis käia, oma vaimulikul teel oli ta vahetanud kultuurimaja juhataja kutse vaimuliku staatuse vastu, tehes nende kahe sarnasuse üle ka ise nalja ning seal bussi tagaistmel ongi ta see üksildane ja saamatu Haanja miis oma kolme kopkaga. Tema teadmine sellest, et surmahetk on tänapäeval ette planeeritav, teeb ta mõnevõrra rahutuks, kuid tema vaimulikukreedot toetab teatrihariduse kaudu teadvustatud must huumor, mis aitab edasi elada ja igavikku adekvaatselt suhtuda isegi liha nõtrust tunnistades.

Ka Mart Salumäe jutustab oma palverännu loo maiste peatuspaikade, pattude tunnistamise kaudu. Raadile on oluline näidata Salumäe autos suitsetamist, kuid veel olulisem on Salumäe pihtimus oma abielulahutusest. Kui Kalle on habras ja ebastabiilne kunstnikuhing ning Jüri vooruslik pieteedipastor, siis Mart loob igavikuliste teemadega kainelt praktilise suhte, olgu see jaburanekdootlik lugu pimeda pastori lennureisist või tema enda vaimulikud kogemused seoses autoga – inglite nägemiseni välja. Selline muhe autopastor, kelle jutus sa ometi ei kahtle, sest autojuhti peab usaldama, vastasel korral sa tema autosse ei istuks.

Kui Mart räägib oma isa matmisest ja sellest, kuidas vaimulik peab suutma edasi anda surmakogemuse ilu, siis baptist Jüri puhul keskendub Raat tema isiklikule leinale. Kõnekas on stseen, kus isa Jüri istub juuksuri juures, juuksur räägib talle oma naise surmast ja sellest, kuidas pärast seda rändas enamik toidust prügikasti, ning Jüri vastab sellele oma mõttemullist: garbage. Rämps. Kaks meest, keda seob ühine teema on kumbki oma maailmas. Ka vaimulik võib jääda kinni oma maisesse armastusse ja leina, seegi on üks võimalus seista silmitsi igavikuga.

Kolm valget roosi kirstul, 30 valget roosi kirstul, 50 valget roosi kirstul kui lootuse sümbol elavatele, kelle igatsus ja üksindus on tappev. Kõik kaob. Pastor loodab viitkümmet inimest kirikusse, mõistus ütleb, et ka kolmkümmend on hea, aga reaalsus on kaheksateist. Tendents on selge ja ühesuunaline. Loogika ei luba loota enamat, tuleb see, mis eelnes, kui just imet ei juhtu. Nii survestab Raat läbi filmi lootusetust ja vastuoluliselt jääb vaatajal üle võtta sellest viimasest, mis antud, maksimum – elamise tohutu kurbus: võtta see vastu, lasta tal olla, minu sees. Olla pausis, nii nagu oli seda film venitatud hetkes, kus Mart Salumäe vaatab kella, vaatab viis sekundit järjest, kaamera ei liigu, inimene ei liigu, liigub vaid sekundiosuti.

Matus on asjalik toiming, rattad veerevad, kirstu hinged töötavad õlitatult, mootor tõstab või langetab kirstu. Nii on abstraktne asjastatud.

Lõpetame Marko Raadi enda sõnadega, mis ta ütles filmile järgnenud vestluses Sõpruse kinos dokumentaalfilmi tegemisest rääkides: „Siin sünnib miski meeletu. Siin on võimalus ülimaks kvaliteediks.“ Hoolimata sellest, et ta ei saanud filmilindile loodetud hetke, kuidas inimese hing puhutakse suust välja, õnnestus tal näidata võimatust, mis mõjus füüsiliselt. Marko Raat näitas meile igapäevaelu müstikat, Jaan Kolberg ja Meelika Lehola müstifitseerisid aga ajaloolist tõde.