Mehed, kes vähemalt proovisid

Jan Kaus

Hallisegused vandid püüavad kokku ajada bändi ent see ei taha hästi õnnestuda: üht utsitab range abikaasa, teisel on keeruline religioosne taust, kolmandal on tütar, kellest saab neljanda armastatu jne.        Mängufilm „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” (Kuukulgur Film, 2011, 115 min), režissöörid ja stsenaristid Andres Maimik ja Rain Tolk, operaatorid Mait Mäekivi ja Mart Raun, kunstnik Elo Soode, helilooja Sten Šeripov, monteerija Tambet Tuisk, produtsent Kaspar Kaljas. Osades Guido  Kangur, Roman Baskin, Ene Järvis, Jüri Vlassov, Harri Kõrvits, Enn Klooren, Ester Pajusoo, Elina Pähklimägi, Tanel Padar, Anu Saagim, Mikko Fritze jpt. Esilinastus 17. III Tallinna kobarkinos CCP.        1. Tundub üsna keeruline rääkida Andres Maimiku fenomenist, seda eelkõige ühe kummalise nüansi tõttu – olgugi et Maimik on ennast juba ammu kehtestanud kui tugevalt omanäoline lavastaja, on paljud tema olulised tööd sündinud  kaasautorlusena. Muidugi on ühe filmi loomisel alati palju mõjutegureid, sellesse on kaasatud paljude inimeste loominguline potentsiaal, alates produtsentidest ja stsenaristidest, lõpetades operaatorite ja näitlejatega. Kuid ometi pole Maimik lavastajana nõnda „üksik hunt” nagu näiteks Sulev Keedus või Veiko Õunpuu. Mitte et viimaseid poleks nende loomingulises töös mõjutanud inimesed, kellega koos filme tehti, vaid et Maimik on tihtipeale  lavastanud paarisrakendis, olnud filmi autor kellegagi kahasse. Nii on Jaak Kilmiga, nii on Rain Tolgiga – viimane on ka „Kormoranide” kaaslavastaja ja -stsenarist. Niisiis ärgu pandagu pahaks, kui räägin „Kormoranide” taustal ajuti ilmingust nimega Maimik & Co. Mingil juhul ei ole nii plaanis pisendada Rain Tolgi osa kõnealuses filmis. Kuid kuna hakkan allpool tõmbama üldistuse tarvis paralleele eelkõige filmidega nagu „Tabamata ime” ja „Kuku”, siis  esimeses osales Tolk Maimiku versioonis küll näitlejana, kuid viimases on Maimikul teised kaasautorid, sealhulgas filmi peategelane Arvo Kukumägi ise. Seega on väljendi Maimik & Co kasutamine mitte hinnangulist, vaid üldistusele kaasaaitavat laadi.     

2.

Üldistus kõlab umbes nii: Maimik & Co loomingu üks keskseid motiive on olnud tõsiseltvõetavuse ja selle luhtumise vastaspinge. Tundub, et nii dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide loomisel on Maimik & Co-d ajendanud just tõsiseltvõetavuse ajuti lausa ohtlik pretensioon ja selle luhtumise, s.t inimliku naeruväärsuse  lihtne ja loomulik ilmsikstulek. See on ideaalne lähtekoht komöödiate tegemiseks, väljendugu need siis dok- või mängustseenides. Meenutatagu kas või toda poliitmaskide sikutamist eksperimendis „Vali kord”, kus lisaks Maimikule ja Tolgile tegutses võrdväärse autorina veel ka Juhan Ulfsak. Eduard Vilde samanimelise näidendi ainetel valminud „Tabamata ime” Maimiku jagu, mis on üldse üks mu lemmikfilme eesti kino kategoorias, kujutab  samuti tõsiseltvõetavuse soovi ja selle ebaõnnestumise konflikti. Filmilavastaja Leo Saalep (Taavi Eelmaa) on tahtnud teha sügavat, tõsiseltvõetavat kunsti ja loonud „tüüpilise” eesti filmi, mille kohta ei osata esilinastuse-järgsel peol öelda muud meeldivat, kui et operaatoritöö oli päris hea. Sellest, et tema looming ei kõlba kuhugi, saab aru ka Saalep ise, öeldes tätteismi parodeerival moel avalikult, et tegu pole ju „hää” filmiga. 

„Kormoranide” lähtekoht on sama. Vana rokiorikas Keiser (Guido Kangur) tahab kangutada kokku nõukogudeaegse pundi, kuigi turjal on paarkümmend lisa-aastat ja kilo. Ainus, kes kogu ideed tõsiselt võtab, on ta ise, tema endised bändikaaslased järgnevad talle pisut kõhklevamalt, aga ometi Keisri robustsest innust kinnitust ammutades. See on ideaalne komöödia lähtekoht, sest vastamisi on tõsiduse pretensioon: Keiser, kes püherdab rokiunelmates  nagu hüljes sogase veega basseinis – ja seda pisendav tegelikkus – ikka veel elab vananev rokitaat koos emaga (Ester Pajusoo), kes hüüab teda „emme tobujussiks”. Mida kauem näidatakse vanade meeste uperpallitamist oma õllekõhtudel üle tegelikkuse kivide ja kändude, seda naeruväärsemaks nende unelm justkui muutub. Kuni asjale keeratakse peale lausa labane vint, mil „Kormoranide” mõnevõrra uje bassimees Tormilind (Jüri Vlassov)  leiab ususekti show’l kontakti eksootilise juurviljaga.     

3.

Aga ometi võib öelda, et „Kormoranid” võivad jääda märkima Maimiku & Co loomingus  nihke- või koguni murdekohta. Varem piisas sellele loomingulisele seltskonnale eriti dokfilmide osas tõsiduspüüdluse ja selle luhtumise esilemeelitamisest või lihtsalt näitamisest, oli siis tegu poliitbroilerite, edunarkomaanide, usu- ja isamaaindlejate, nurgafašistidega või selle „esoteerikuga Tartust”, kes Kukumäele „kõiksuse joga” ajab. Põhimõtteliselt oleks „Kormoranid” läbi ajanud sellesama vastuolu esilhoidmisega – hallisegused vandid püüavad  kokku ajada bändi, see ei taha hästi õnnestuda, üht utsitab range abikaasa, teisel on keeruline religioosne taust, kolmandal on tütar, kellest saab neljanda armastatu jne – , kuni comeback kas õnnestub või mitte. „Kormoranid” kas lähevad suvetuurile või puuksuga laiali. Maimik ja Tolk pole valinud ei seda ega teist. Kui kaaluda korraks väidet tõsiduspüüdluse ja sellest tuleneva naeruväärsuse vastaspingest,  siis moodustab see tegelikult osa suuremast inimlikust, eksistentsiaalsest küsimusest: kas kujutlus ja tegelikkus on ühildatavad? Laias laastus võiks vastata nii, et kujutluse olemuses on luua pilte ükskõik kui ebareaalsete unistuste ja tegelikkuse ühtimisest, aga tegelikkus astub sellele enamasti vastu. Kujutluse ja tegelikkuse kattumatus on üks Maimikut & Co-d selgelt innustav motiiv ka „Kormoranides”. Rock’n’roll kui „Kormorane” käivitav eluhoiak 

sisaldab üht edukamat ja visuaalselt atraktiivsemat kujutlust unistuste ja tegelikkuse ühtimisest: mõelda vaid, kunagine tavaline poiss rambivalgel, tema jalge ees tuhanded kiljuvad inimesed, kuulamas tema loodud helisid, vaatamas tema ekstaasis väänlevat keha. Hiljem sõidetakse limusiiniga hotelli, supeldakse vahuveinis, jäsemed tõusevad ja vajuvad, telekad lendavad tähisöösse. Tavalisest inimesest on saanud eriline, eristamatust kordumatu.  See on ihaldusväärne pilt, rock’n’roll’i ideaal ja romantiline kujutlus ühiskonnareeglite eiramisest ning tõsiasi, et Keisri-sugune koll seda nõnda tõsiselt võtab, loob filmile koomilise tausta. Ometi ei jää asjad nõnda lihtsaks. Kõigepealt on kummaline, et Keiser ongi eriline, kordumatu. Ta on seda naljakal, naeruväärselgi moel, aga see ei kahanda fakti mõju. Lia Laatsi surematuks mängitud suvitaja sõnadega: ta ei  sobitu antud keskkonda. Sinna, kuhu ta läheb, jäävad justkui kogemata järele katkised asjad. Guido Kangur mängib Keisrit sellise häbitu bravuuriga, et lust vaadata, aga eriti oluline, et Kanguri Keisrit ei iseloomusta ainult või eelkõige tema anglitsismidest ja russismidest pungil suuvärk, vaid pigem tema kehahoiak või täpsemalt, kehahoidmatus – tema kaootiline, sahmiv, lohakas, kohmakas, üle äärte ajav, rahutu liikumine. Mingis mõttes ongi Keiser  kehastunud rock’n’roll, s.t ta on see, kes ta tahab olla, isegi siis, kui tegelikkuses pole midagi, mis tema tahet toetaks. Ja kui see arusaamine kätte jõuab, pole Keiser ka enam (ainult) naeruväärne. Temas on midagi kütkestavat, ta on omamoodi don Quijote moodne vaste – tema suhtes võib tekkida distants (à la „selline küll olla ei tahaks”), kuid ometi pole ta tühine ega tähendusetu. Ta on nagu Maimiku & Co filmide Velbaumi helgem versioon. „Tabamata  imes” mängib Juhan Ulfsak Velbaumi sügava mõnuga, aga on tähenduslik, et nimetatud tegelaskuju jääb viimaseks, kes pole enne eesti kultuuri lõpetavat pommipauku jalga lasknud ja kes ülbe uhkusega oma genitaalid paljastab. „Kormoranides” ilmub Velbaum uuesti – sedapuhku iseendana – ning teeb filmis tihedalt vilksatavate värvikate kõrvalkujude seas sugestiivse pisirolli, liikudes midagi ähvardavat urisedes otse kaamerasilma poole, kattes selle,  justkui tahtes filmitegijatele molli sõita, justkui küsides nagu Keisri kuri kaitsevaim, et ah, teie mehed, raisk, tulite narrima mu sõpra, jah? Velbaum, kes kunagi tekitas talle omasel kombel segadust „Vali kord!” esilinastusel – seda episoodi kujutatakse ka „Tabamata imes” – tuleb nüüd justkui Maimikut & Co-d hoiatama.         

4.

Mille eest ta aga siis hoiatab? Tegite nalja, nüüd vaadake sellest edasi. Selle illustreerimiseks tasuks vaadata teist tänavust Andres Maimiku kaas- või eesosalusel valminud filmi. See on „Kuku: mina jään ellu”, dokumentaalfilm Arvo Kukumäest, tema hiilgavast minevikust,  lohutust olevikust ja ebakindlast, kuid ometi lootusrikkast tulevikust. Muide, paralleel „Kormoranidega” tekib juba põlvkondlikul pinnal, seetõttu, et „Kuku” nimitegelane ja „Kormoranide” peaosaline on endised kursavennad – nad õppisid koos lavakunstikateedri IX lennus (samasse, 1976 alustanud lendu kuulus veel üks „Kormoranide” liige, kitarrist Santanat mängiv Roman Baskin). Kuid sarnasus kahe filmi vahel on ka sisuline, hoolimata sellest,  et üks on traagilise alatooniga dokumentaal ning teine komöödia ja mängufilm. Sarnasus ilmnebki mõlema filmi keskses tegelases: nii Keiser kui Kuku on mehed, kelles on sisemist särtsu, mäslevat veendumust, tahet midagi teha, tõusta kõrgemale igapäevase elu piiratusest, välja tegelikkuse raamidest, igatsust hüpata üle oma varju. Nad on juba vanad mehed, üht kimbutab alkoholism, teist ajale jalgujäämine, takistused tunduvad ületamatud,  kuid ometi edastavad nad selge sõnumi: olgu kui halb tahes, unistused ja soovid peavad olema ning parem, kui elust suuremad. Peab olema unistus mängida Richard III või särada laval nagu Robert Plant. See unistus võib ikka ja jälle luhtuda, aga selle olemasolu annab elule värvi ja teeb isikust isiksuse. Ning selline hoiak asetab korraga sootuks teise valgusse Maimiku & Co irriteeriva, maske sikutava pilgu, millest sai ennist juttu alustatud.  Siin teevad Maimik ja Tolk korraga kummarduse maailma kõikidele don Quijotedele. 

5.

Sellega seoses meenub 1971. aastal sündinud  Karl Martin Sinijärve paari aasta tagune tore luuletus „Seitsmekümne esimese aasta mehed”. Selles räägitakse, et seitsmekümne esimese aasta mehed „ei sure enne järgmist seitsmekümne esimest aastat”; nad on „head mehed”, kes on „alati elus”. Antud juhul on oluline luuletuse aspekt, mis sõnastab autori jõudmise teelahkmele, tema surelikkusetaju. Ehk seisavad teelahkmel ka seitsmekümnendate mehed Maimik ja Tolk (esimene on sündinud  1970, teine 1977)? Teelahkmel, millelt on näha veel nooruspõlve särtsakad ja kompromissitud hoiakud, kuid kus teisalt terendab juba ka kõikide elude paratamatu piir? Võib-olla just keskea saabumisel tajutakse paremini nii oma jõuvarusid kui ka nende piiratust ja see annab võimaluse ja võime kinkida mõnele oma tegelasele täiuslik hetk. Kuna ma ei soovi paljastada filmi kulminatsiooni, siis olgu vaid öeldud, et pilgarit külastab surm, Vikatimees, kes on tugevam,  kui me arvame, nagu hoiatab Kukut Heino Seljamaa (pinge säilitamise huvides olgu mainitud, et jutt ei käi antud juhul Keisrist). Surma sekkumine võib esmapilgul tunduda küüniline, kuid selline tõlgendus oleks mu meelest ekslik. Vastupidi, ootamatult sekkuva kaduvikulisuse motiiviga avardab Maimik & Co (või vähemalt selle Maimiku/Tolgi sektsioon) oma varem korduvalt väljendatud hoiakut, mingis mõttes seda lausa ületades, sest surm saabub „Kormoranides”  hetkel, mil surija kujutlus ja seda ümbritsev tegelikkus on üks: tema sõber kallistab teda, rahvas huilgab, rokk möllab, unistusest on saanud reaalsus. Ilma naljata – kes suudaks juhtida oma tegelaskuju paremasse finaali? „Kormoranid” on ju lugu soovist teostada oma unistusi ja kui unistuste täitumine, s.t lõhe kadumine tegelikkuse ja kujutluse vahelt lõpebki surmaga, vilksatab selles eelnenud kirbutsirkuse valguses lausa härdus. Muidugi  pööratakse sellele järgmisel hetkel peale korralik vint, kuid mitte selline, mis puuriks surmahetke ülevusest läbi. „Kormoranide” mehed on ikka veel koomilised, kuid nende tõsidus pole enam luhtunud. Nii et mida tahab „Kormoranid” lisaks oma vaatajate lõbustamisele öelda? Ei midagi muud, kui et carpe diem, armsad sõbrad, carpe diem, isegi siis, kui meid ootab luhtumine. Ütleb ju Keiser McMurphy kombel: ma vähemalt proovisin.  Hakakem oma proovimistega pihta juba täna, paistku need päevad kui tahes hallid.