Läbilõige jaapani filmiloost

Alo Jõekalda

Jaapani vanima filmistuudio Nikkatsu programm PÖFFil. Sel aastal tähistab oma 100. sünnipäeva Jaapani vanim filmistuudio Nikkatsu, sellega on kaasnenud mitmeid retrospektiive nii Jaapanis kui mitmel pool mujal. PÖFFi raames jõuab väike valimik Nikkatsu tähelepanuväärsetest saavutustest ka meie kinolinadele. Selle kirjutise trükkimineku ajaks on küll suurem osa programmist juba läbi, aga seda paslikum tundub linateostele lisada tagantjärele natuke ajaloolist konteksti. Tõsiasi, et Jaapanis ka filme tehakse, sai läänes teatavaks alles 1950. aastate algul, kui Akira Kurosawa „Rashomon” („Rashōmon”, 1950) hakkas festivaliringkondades laineid lööma. Selle avastusega kaasnes üpriski valimatu vaimustus kõigest Jaapanis tehtust ning nii mõnigi kurioosum, näiteks Kinugasa Teinosuke silmapaistvalt kesisele „Põrguväravale” („Jigoku mon”, 1953) osaks saanud Cannes’i peapreemia ja võõrkeelse filmi Oscar. Mõnda aega usuti küllap, et Jaapani näol on tegu maaga, kus ainult kõrget kunsti tehaksegi. Päris nii see tegelikult muidugi ei olnud, nagu peaks ka Nikkatsu värvikirevat toodangut vaadates selgeks saama.

Ühelt poolt on Nikkatsu näol tegu tõepoolest vanimaga Jaapani suurtest filmistuudiotest. Alguse sai see aastal 1912 (esialgne nimi Nihon Katsudō Shashin lühendati hiljem Nikkatsuks) ning sõjaeelsetel aastatel olid stuudioga seotud mitmed suurkujud nagu Mizoguchi Kenji või Uchida Tomu. Märksa paremini on aga Nikkatsu tuntud oma noorusliku imidži poolest, mida hakati juurutama 1950. aastate teises pooles. Nii assotsieeruvad kompanii nimega ka tänapäeval esimeses järjekorras 1950. aastate noortefilmid, 1960. aastate Nikkatsu akushon (action) ja 1970.-1980. aastate erootiline toodang.

Jaapani filmitööstuse kaks hiilgeaega paigutuvad laias laastus kahele poole Teist maailmasõda, 1930. ja 1950. aastatesse. Tõsiasjast, et Nikkatsu ei seondu mitte nii väga klassikalise kui populaarse filmikunstiga, annab tunnistust ka tõik, et neid ajajärkusid esindab programmis kaks komöödiat: „Sazen Tange ja kullapott täis miljon ryo’d” („Tange Sazen yowa: Hyakuman ryō no tsubo”, 1935) ja „Päike šogunaadi viimastel päevadel” („Bakumatsu taiyō den”, 1957). Ühtlasi on tegu programmi kõige haruldasemate filmidega, kuna vanema jaapani komöödiaga väljaspool Jaapanit üldjuhul kokku ei puutu. Kodumaal on aga mõlemad linateosed palavalt armastatud, ning leidnud vältimatult koha ka kõikvõimalike jaapani filmi edetabelite ülaosas.

Nikkatsu Kyōto stuudios valminud „Tange Sazen ja kullapott täis miljon ryo’d” kujutab endast äärmiselt nauditavat ajaloolist komöödiat, mille ühe käe ja ühe silmaga nimikangelasest on vändatud kümneid rohkem ja vähem tõsiseid filme. Suurepärase stiilitunnetusega noor režissöör-stsenarist Yamanaka Sadao jõudis oma viieaastase lavastajakarjääri jooksul teha paarkümmend filmi, millest on säilinud üksnes kolm. Samal päeval, kui esilinastus ta teiseks suureks meistriteoseks peetav humanistlik ajastudraama „Inimlikkus ja paberõhupallid” („Ninjō kami-fūsen”, 1937), sai geniaalne filmitegija värbamisteate ning suri Mandžuurias enne oma 29. sünnipäeva düsenteeriasse.

Jaapani filmi teist kuldaega esindab 1957. aastal tehtud nüansiküllane ajalooline komöödia „Päike šogunaadi viimastel päevadel”, mille lavastas veel üks varalahkunud ja rahvusvaheliselt vähe tuntud suurkuju Kawashima Yūzō. 1954. aastal oli Nikkatsu pärast sõjaga kaasnenud komplikatsioonidest toibumist oma uksed taas lahti teinud; Kawashima filmi näol oli tegu stuudio taasavamise kolmandat aastapäeva tähistava suurproduktsiooniga, mis koondas kokku Nikkatsu suurimad staarid eesotsas Furankī Sakai ja Ishihara Yūjirōga.

1960. aastatel, kui kinopubliku hulk hakkas seoses televisiooni levikuga järjekindlalt langema, jäi niisugust pillavust aga vähemaks ning ekraanil võtsid kiiresti koha sisse teistsugused ekstsessid. Nagu mujal maailmas prooviti inimesi tagasi kinno meelitada, näidata seal seda, mida televisioonis näidata ei saanud: rohkem seksi ja vägivalda. Otsapidi asetub sellesse konteksti ka Imamura Shōhei rikkaliku pildikeelega „Mõrvakavatsused” („Akai satsui”, 1964), mis arvatakse kahe Kuldse Palmioksaga pärjatud režissööri suurimaks saavutuseks. Erilise prominentsuse omandasid niisugused ekstsessiivsed tendentsid aga 1970. aastatel, nagu näitlikustab ka programmis linastuv kultusfilm „Hulkurkass – seksikütt” („Noraneko rokku: sekkusu hantā”, 1970). Kultuslik on kahtlemata ka absurdi piirimail uitav krimifilm „Surmatempel” („Koroshi no rakuin”, 1967), mille impressionistliku stiiliga lavastaja Suzuki Seijuni nimi on vahest tuttav kõigile jaapani filmi sõpradele.

1970. aastate alguses lagunes Jaapani stuudiosüsteem viimaks lõplikult koost. Pankroti äärel Nikkatsu tegi meeleheitliku sammu ja läks täielikult üle roman poruno’ks tituleeritud väikese eelarvega erootilistele mängufilmidele, võttes seejuures eeskujuks 1962. aastast vohanud pinku eiga (roosa film), mida väntasid sõltumatud väikekompaniid. Mõnevõrra ootamatult on aga ka roman poruno (stuudio kontseptsiooni järgi on tegu romantika ja pornograafia kombinatsiooniga) sünnitanud laia valiku esmaklassilist filmikunsti, rääkimata tõsiasjast, et laguneva stuudiosüsteemi oludes kujunes sellest žanrist oluline kasvupeenar paljudele noortele ja andekatele režissööridele nagu Negishi Kichitarō või Morita Yoshimitsu. Kõige olulisem neist on ehk aga lummava filmikeelega Sōmai Shinji, kelle „Armuhotell” („Rabu hoteru”, 1985) jõuab ka seekordse programmi raames linale.

Uuema aja Nikkatsu toodangut esindab Miike Takashi oma 2009. aasta linateosega „Yatterman” („Yattāman”). Filmidega nagu „Prooviesinemine” („Ōdishon”, 1999) ja „Tapja 1” („Koroshiya 1”, 2001) rahvusvahelise kurikuulsuse saavutanud režissöör on viimastel aastatel suurema osa oma nooruslikust energiast ja loomingulisest hullumeelsusest selja taha jätnud ning välja tulnud üpriski konventsionaalsete projektidega. Ses mõttes ilmestab animesarjal põhinev „Yatterman” päris hästi positsiooni, kus jaapani film praegu paikneb. Kõige paljulubavam koht see ilmsesti ei ole, aga vähemalt on südantsoojendav teada, et Jaapani filmitööstus on oma rohkem kui saja aasta pikkuse ajaloo vältel jätnud endast maha ühe maailma eesrindlikuma kinematograafilise pärandi. PÖFFist on äraütlemata kena seda teinekord ka siinsele vaatajale meelde tuletada.